Meeleavaldused on tänapäeval hea viis, mille kaudu näha ühiskonnas toimuvaid mitmetasandilisi protsesse. Miks keegi meelt avaldab, kuidas ta seda teeb, mis retoorikat kasutab, kes ja kuidas seda kritiseerib ning, mis peamine, kuidas meedia sellest hiljem räägib.

Eile toimus suurim „Jah vabadusele, ei valedele!” meeleavaldus Tallinnas, kus koguneti Viru väravate juures ja suunduti läbi Raekoja platsi Vabaduse väljakule, kus muuhulgas pidasid kõned Andrus Vaarik, Maria Hõbesalu, Maarja Kangro, Maris Hellrand, Antonia Nael, Kristel Rannaääre, Joshua Onyenwere, Kari Käsper jt. Väiksemad demonstratsioonid leidsid aset ka Tartus, Londonis ja Stockholmis.

Meeleavalduse tõukeks oli valimistejärgne poliit- ja arvamuskaos ning eelkõige mure sellepärast, millised on ohud Eesti põhiseaduses määratletud vabadustele, kui Jüri Ratase initsiatiivil EKRE valitsusse lastakse. Protestil osalejate ja kõnelejate rõhk oli rassismil, homofoobial, sõna- ja ajakirjandusvabadusel, venekeelsel elanikkonnal, soolisel diskrimineerimisel jne. Selles suhtes oli meeleavaldus küllaltki üldsõnaline, ilma konkreetse nõudmiseta, peale selle, et me peame liikuma edasi, mitte seisma paigal või astuma sammu tagasi. Paraku näib praegu, et tuleb hakata võitlema asjade eest, mis peaksid olema mingis mõttes enesestmõistetavad. Kui teatud juhtfiguurid ja ideoloogilised aktivistid nõuavad riigieelarvest rahastatud meediakanalites puhastustööd või kogunisti viimaste sulgemist (Raadio 2, Müürileht, Sirp, ERR üldisemalt), sarnaselt USA-le tahavad mehed otsustada naise keha ja selle õiguste üle, agressiivset ksenofoobset retoorikat legitimiseeritakse ja teadlikult püütakse külvata igal võimalikul moel segadust, siis on aeg inimestel mobiliseeruda. Ja mitte mobiliseeruda orkestreeritud ja vaatemängule rajatud viisil nagu seda on tõrvikurongkäik, vaid mobiliseeruda olemasoleva aja, ressursside ja kontaktide najal. Isegi kui sõnum jääb ebamääraseks ja vastaspoolel on siis lihtne lahmima hakata, on tegu parem kui mitte-tegu.

Sellist kokkutulemise vormi ka eilne meelavaldus esindas, see ei olnud ühe poliitilise partei tuleparaad, vaid vabatahtlikult ja erinevate huvidega inimeste kokkusaamine. Kõik peetud kõned polnud kindlasti tugevad ja ei saagi nõuda, et iga inimene oleks meisterlik kõneleja, aga leidlikke ja olulisi noppeid saaks teha enamikest, nii Maarja Kangro kujund oma urgu nuiaga kaitsvatest poliitikutest, Maris Hellrandi koputus ajakirjanike südametunnistusele, et nood oleks ettevaatlikud klikijanu ja enesetsensuuriga, Andrus Vaariku õpetuslugu aeglaselt keedetavast konnast kui ka Antonia Naela osutus, et eestivenelased pole mingi viies kolonn. Leidus ka mitmeid plakateid, mis vääriks esiletõstmist, sest plakatikunst on igasugusel meeleavaldusel üks kriitilise kommunikatsiooni osa: „Ennast ei valitse, teisi tahaks!”, „Trollid kuuluvad metsa, mitte valitsusse”, „Minu keha = minu vabadus, mitte biopoliitiline objekt” jne.

Nii sotsiaal- kui tavameedia järelkaja on olnud ootuspärane, osad konservatiivid naeruvääristavad üritust, osad liberaalid toetavad. Jürgen Ligi kritiseeris fotodelt nähtud väidetavaid punaseid lippe, mis tegevat kriitikutel elu kergeks. Uued Uudised läkski loomulikult kaugemalegi, võrreldes eilset meeleavaldust Interrinde tagasitulekuga. Siinkohal tuleks faktitruuduse huvides märkida, et rünnatavad lipud olid päriselus siiski roosad. Niisamuti tuleks vahet teha, kas punast värvi kasutatakse „punase joone” kontekstis või mingisuguse revolutsiooniesteetika instrumendina. Kanal 2 saade Kuuuurija oli marsiga kaasa kõndima palunud Jaak Madissoni, mis on hea näide sellest, kuidas tühistatakse sõnumi sisu ja selle asemel küpsetatakse ise mahlaseid pirukaid. Postimehes oli samuti veebi esilehel sõna antud meeleavalduse vastasele. Postimehe ajakirjanik tuli ka minu juurde, sest mul oli venekeelne plakat, aga kui ütlesin, et võin rääkida eesti keeles, kaotas ta huvi ja astus minema. Eks päevatoimetajad Delfis, Postimehes ja mujal on andnud kindlad töösuunised, kuidas seda ja teist üritust tuleb kajastada, millise suvalise arvuga tähistada kohalviibinute arvu jne. Meeleavaldus pole vaid asi iseeneses, see on ühiskonnas toimuvast mudeli ehitamine ja kuivõrd see mudel on füüsiline, mitte virtuaalne, annab see asjade seisukorrast hea pildi.

Eesti protestikultuur on loomulikel ajaloolistel põhjustel õhuke ja kogenematu. Paljud inimesed pole pärast 80ndate lõppu meeleavaldustel käinud, millele viitas ka näiteks eile kohal viibinud näitleja Gert Raudsep. Paljudele on koosmarssimine traumaatiline igand Nõukogude Liidust, kus marsiti käsu korras. 90ndatel ja nullindatel polnud ka ehk nii polariseerivaid ja kodanikuaktivismi nõudvaid tingimusi, mis oleks uuele meeleavalduskultuurile hoo sisse andnud. Samuti istutakse sotsiaalmeedia mugavuses, kus lihtne ühe klikiga poliitilist meemi jagada (jaa see on ka ok!) või laskuda arutult pikkadesse vaidlustesse maailmavaatelistes küsimustes. Aga tselluloosisõjad, kliimastreigid või kasvõi eilne „Jah vabadusele, ei valedele!” näitavad, et ka kodumaal hakatakse ehk letargiast ärkama, isegi kui see alguses pisut konarlikult välja kukub.

Fotod: Ken Mürk

Galerii