Tartu uusim teater Must Kast avas pühapäeval, 20. septembril pidulikult oma esimese hooaja professionaalse teatrina. Möödunud aastal tegutseti veel Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennus õppimise kõrvalt, nüüd on kool lõpetatud ja pühendutakse Tartus teatritegemisele. Keskpäevaks kogunes Genialistide klubi saal täis väiksemaid ja suuremaid teatrihuvilisi, et vaadata ühiselt Musta Kasti hooaja avalavastust „Õhupallid”.

Lavastaja Kaija M Kalvet on seadnud lavale vene absurdikirjanik Daniil Harmsi loomingust inspireeritud loo väikesest tüdrukust Leenast (Liina Leinberg), kes ema (Laura Niils) äraoleku ajal kodus koos oma sõpradega (Kaarel Targo ja Kristo Veinberg) fantaasial vabalt lennata laseb ning ühiselt loodavas maailmas seikleb.

Etendus algab vaikiva märguandega, noortest vaatajatest koosnev publik süveneb ka ilma sõnalise sissejuhatuseta. Peagi saab aga selgeks, et tegelased siiski räägivad, kuid kasutusel on sedapuhku jaapani keelt meenutav uudiskeel, mida on võimalik konteksti järgi mõista ka sõnavara tundmata. „Õhupallides” on domineeriv näitlejate kehakeel, žestide abil tegevuse mõistetavaks tegemine, mida saadavad parasjagu stseenis mitteosalevate näitlejate nutikalt ja paeluvalt loodud helid.

Ühesuguse mängulustiga antakse edasi nii tõetruusid tegevusi nagu õhupallide täispuhumine (kuigi need täitusid kohe heeliumiga) ja tolmuimejaga koristamine kui ka ebatõenäolisemaid toiminguid nagu kärbse allaneelamist või äratuskella segamist koogitaignasse. Seikluste käigus satub Leena muuhulgas omaloodud metsa, kihutab autoga ja lammutab ka ühe seina. Tegemist on peale kaitsva koduseina ühtlasi ka lavareaalsust ja publikureaalsust eraldava „neljanda seinaga”, mille mahavõtmisel muutuvad vaatajad mõneks ajaks tegelastele nähtavaks.

Lavastus põhineb kordusel – pärast iga seiklust saabub koju ema ning ühiselt taastatakse algne olukord, et seejärel rahulikult uinuda. Lavastuses on välditud moraliseerimist ja puist didaktilisust, kuigi Leena mänge võiks täiskasvanulikust vaatepunktist nimetada mitmel korral pahanduse tegemiseks. „Õhupallid” julgustab mängima, sest värvi saab seintelt ja põrandalt hiljem maha pesta, rõõm aga jääb. Kodus saab iga lapsevanem oma kasvatuspõhimõtetest lähtuvalt ise lapsega edasi arutada, kui kaugele mängu piiridega minna võib.

Etenduse lõppedes kogunesid vaatajad Genialistide klubi ette, kus tehti säraküünalde särinal ühispilt ja avati Musta Kasti kohalolu manifesteeriv silt. Edasi viis tee botaanikaaeda, kus suurel punasel vaibal ühiselt ilusat sügisilma ja maitsvaid plaadikooke nauditi. Must Kast on oma loomisest alates soovinud olla oma publikule lähedal ja kogukonnaga suhestuv, südamlik ning kodune sügispiknik on selleks kindlasti õige vahend.

On taevas õhupalle täis
on pallid taeva all.
On taevas õhupalle täis
nii rõõmsal kahinal.
On taevas õhupalle täis
ja rahvas lehvitab.

(D. Harms)

Fotod: Riho Vahtras

Galerii