Ma ei saaks öelda, et mul oleks ülemäära sügavale küündiv huvi pärimusmuusika vastu ja mul ei ole kindlasti väga head ülevaadet sellest ei rahvusvahelisel ega ka kohalikul tasandil. Ma ei oskaks tõenäoliselt palju nimesid nimetada, kui keegi küsiks, aga Viljandi folgil olen ma sellest hoolimata ometi juba aastaid käinud. Ja algusest peale üldiselt ikka nii, et nelja päeva pass istub ümber randme ja räbaldunud kavakataloog taskus.

Tänavu palju üksi ringi hulkudes ja kontserditel käies mõtestasin endale folgi olulisuse selliselt, et kui paljud muusikafestivalid, kus ma ikka olen armastanud käia – tavaliselt vastavalt mu välja kujunenud muusikamaitsele – kas täidavad mu ootusi või petavad neid, siis Viljandi Pärimusmuusika Festival on koht, kus ma üldiselt jätan oma maitseeelistused korraks kõrvale ja puutun kokku enda jaoks paljuski eksootikaga, mille suhtes mul ootused puuduvad. Siis on kaks varianti – kas üks või teine kontsert jätab mind täiesti külmaks ja ükskõikseks või parimal juhul vaimustab täiesti katarsiseni ja suudab selle läbi oluliselt avardada mu ettekujutust sellest, mis kõik võib olla suurepärane. Tänavu nõustub vist suurem osa folgipublikust sellega, et vastuvaidlematult hiilgavaimaks artistiks festivalil oli Wang Li – noor hiinlane, kes ainuüksi parmupilliga, ilma igasuguseid efekte kasutamata, suudab luua akustilist techno’t ja kelle helilooming on lisaks suurele tehnilisele vilumusele ka emotsionaalselt väga õigeid nuppe vajutav. Üheltki teiselt muusikafestivalilt pole ma sellel suvel suutnud kaasa saada sedavõrd liigutavat elamust kui tänavuselt Viljandi Folgilt.

Kiiduväärt on ka festivalikorraldajate möödunudaastane otsus festivaliala pisut rohkem piirata, et vältida muidu melutsejaid, keda kontsertidest enam tõmbas Viljandisse seltskond ja õlu ja kelle tõttu folgi fookus natukene selle esialgsest ideest kõrvale hakkas kalduma. Tundub, et festivaliala piiramisega on kadunud paari aasta tagune õllesummerlik atmosfäär ja tore oli publiku seas näha rohkem ka päris väikeste lastega peresid ning Viljandi vanaprouasid ja -paare, kelle vahel ka hipidel on ilmselgelt märksa harmoonilisem olla. Noortele mõeldes oli festivaliprogrammis väga tervitatav nähtus end Koidu seltsimajas sisse seadnud võrratu klubi Välk, mis täitis ka kõige väsimatute pidutsejate vajadused.

Pildistas Renee Altrov.

Galerii