Kuigi abstraktseid kõlakaid sellest, kuidas Zavood vist pannakse varsti kinni, mäletame kõik nii umbes esimesest kursusest peale (seejuures täiesti sõltumata sellest, mis aastal meie ülikoolitee algas), tuli läinud reedene teadaanne, et nädalavahetusel peetaksegi tõesti Zavoodi viimased peod, kuidagi eriliselt suure šokina.

26 aastat Tartus Laial tänaval korporatsioon Vironia majas tegutsenud pubi Zavood oli koht, mille fenomeni saabki ilmselt tähistada ainult veidralt suurte sõnadega ja mille kohta on küllap igal praegusel või kunagisel tartlasel – ka neil ajutisematel – mõni pikantne, pöörane, tore, jabur jne/vmt lugu rääkida. Seal neid ikka juhtus. 

26 aasta sisse on muidugi mahtunud igasugu lugusid, kõigi imeliste juhtumiste kõrval on kindlasti küllalt ka tantsuhoos päid katki kukutud, kakeldud ja muid lollusi tehtud, sest eks ole nimetatud asutuses ikka ka ohtrasti alkoholi pruugitud. Aga nagu kombeks, siis kadunukest meenutame ikka hea sõnaga. Nõnda palusimegi paaril sõbral korraks mälusoppidesse kaevuda ja sealt mõni tore lugu välja kraamida. Siin need on.

Peeter Talvistu, Tartu Kunstnike Liidu esimees

Esimene kord neljateistaastasena musta kandva klassiõe juba peaaegu täisealise punkarist poisi poolt kohale veetuna, tehes nägu, et see pole sugugi esimene kord ja tean, mida „Zav” tähendab. Vanematele räägitud lugu sellest, kuidas kõik muudkui suitsetasid, aga mina jõin teed. Laua all klaasi valatud õlu. Piljardilaual mantlite keskel katsutud rind. Plaadiümbriste albumist tellitud Kino. Zavi taga ja pärast müüriserva mööda botanksi. Hernepood. Tuletõrjeredel katusele. Juulikuine tüdruk, kes leti ääres istudes sääski püüdis, need ära sõi ja keda ma pärast enam kordagi ei suudelnud. Lauajalkale järgnenud suudlus tüdrukult, keda ma jäingi armastama. Tüdruk, kes oma esihamba pooleks kukkus. Too poiss, kes oma käeluu murdis ja me Maarjamõisa asemel Zavi läksime. Jõulud Zavis ja kesköine missa katoliku kirikus. Akna kaudu piletita kontserdile. Laua peal tantsitud „Kodulaul”. Sipsikud. See tüdruk, keda ma kunagi kätte ei saanudki. Too natuke juhmakas poiss, kellele alati lunimise peale välja tehti ja kes siis pärast palja ülakehaga Bruce Leed näitas. Eluaegne sisenemiskeeld. Välismaa tüdruku lauda kraabitud nimi, mis ta kunagi siia linna tagasi toob. „Bohemian Rhapsody” kaasa lauldud instrumentaalne osa. See kord, kui see tüdruk minu õla najale magama jäi ja ma ennast liigutada ei julgenud. See suvi, kui kõik käisid Zavi asemel Krooksus, sest seal oli õlu veel odavam. Sõbra poolt tervitusena mõradeks löödud roided. Kõrva ääres kildudeks plahvatanud tuhatoos. Kõige halvem aastavahetus. Skinhead’ist nolk, kes mängis kontrabassi, armastas jazz’i ja vihkas mustanahaliste loodud kultuuri. Sõber, kes ülbitsemise eest peksa sai. See kord, kui ma ise peksa sain. See teine kord, kui see ka õigustatud oli. Letitäis õlut, palun. Läti tüdruk, kes õpetas Riia moodi absinti jooma. Põlev lett. Too hommik, kui professor mind ja kahte leedu tüdrukut enda kabinetti edasi kutsus ning magama jäi. Ootamatult otsalõppenud õppelaen. See kella kuuene täiuslik suvine hommik, kui me pärast sulgemist käest kinni üle silla läksime. Pühapäeval kolme õlle eest kuuldud tõestisündinud lugu, mis kunagi saab filmiks. Vestlus filosoofiast, mille mina võitsin, ja malemäng, mille ma kaotasin. Kunstnik, kes lauajalka kaotuse peale veganiks hakkas. Pelmeenid. Siis, kui me pärast sinu juurde läksime ja seal väga külm oli. Siis, kui me enam Zavis ei käinud. Üksinda tühjas baaris joodud õlu. Viimane kord.

Anzori Barkalaja, rahvaluuleteadlane

Zavoodi ilmaletulek langes aega, kui Tartu vaimuelus oli parasjagu (pikas ajaskaalas hinnatuna) perioodiliselt korduv „võimalustest tiine ürgse elusupi” kaoseline olukord.

Ma mäletan, et üldse esimene kokkupuude Zavoodiga oli mul ehk hoopis siis, kui Arlis Narusberk ja Uuk (Kaupo Paabo) andsid ühe meie D&D rollimängusessiooni lõpus teada, et Käe Kirik asutas Laial tänaval salajase pühamu. Päris pühamu. Ma pole enam kindel, et kas see on mälupilt või hoopis unenägu, kuid asja mõte oli selles, et Arlis ja Uuk disainisid Zavoodi esimese sisekujunduse selleks, et sebida Käe Kiriku rüppe süütuid või vähem süütuid hingi käsulaua esimese sõnumi – „Andke ennast kätte!” – varjatud koodi abil, mis peitus värvilahenduses, ventilatsioonitorustiku disainis ning eelkõige tagumise ruumi tagaseina arvutite emaplaatidest koosnevas koostises. Süsteemi kokkujooks(uta)mise vältimiseks kujundati „Võta näpust!” tagauks, mille kaudu sai kokkukedratud pingeenergia suunata taaskäitleval otstarbel Zavoodi letitagustele riiulitele.

Asi oli nii salajane, et Mario ei tea vist siiamaani kõigist neist asjaoludest. Selgituseks võib vast vihjata, et Arlise ja Uugi tolleaegse ettevõtte – Artefakti – logoks oli Pegasuse tiibadega Trooja kiikhobune. Igal juhul kinnitavad minu radikaalse osaluse ning hiljem lihtsalt osalusvaatluse meetodil peetud kultuuriantropoloogiliste välitööde tulemused, et „kella-viie-palverännu” hordid tegid kogu Zavoodi eksisteerimise aja jooksul kõrvalmajas tegutsenud stripibaarile pika puuga ära. Igast asendist.

Teine oluline seik on seotud Zavoodi algse kultuuriprogrammiga. Elav muusika, bändi otsene suhtlus publikuga nii väikeses ruumis, et tuli suhtlusakte laadida loova delikaatsusega, vältimaks piinlikus- ja/või ebamugavustunnet, mis kaasnes kõnetuse „otse-pükstesse-sattumise” paratamatu tulemusega. Enamasti ülekantud tähenduses, loomulikult. See mõjutas ka publiku omavahelise suhtluse eetilis-esteetilist normatiivi (enamasti teadvustamata) alushoovuste tasandil. (Suhte)läbustajad-tujurikkujad tõsteti tol ajal võrdlemisi ühemõtteliselt, aga selle eest tõhusalt, Zavoodi organismi immuunsüsteemi poolt välja. Kahju, et see ühel hetkel ära lõppes.

Minu jaoks tippelamuseks oli Soome bändi Siivojanaiset aktsioon, kus väljapeetult meigitud ja „väike-must-kleit pluss Doc Martens tanksaapad” stiilis kutid lõid oma elektroonikaga tuunitud majapidamismasinate abil sellise õhkkonna, kus vabalt said ennast kulgemise kätte usaldada kõik osalised nahavärvist, riietumisstiilist või seksuaalsest sättumusest olenemata. Kõik taandus puhtale esteetilisele maitsepeenusele ja seda toetavale IQ-le. 

Zavood on mõjutanud minu (vaimu)haridust samal või isegi enamal määral kui Humalas kogetud mitteametlikud loeng-seminarid Linnart Mälli ja teiste vana kooli õppejõudude poolt. Humalas saadud paaritunnine kuulamiskogemus andis tihtipeale silmad ette semestri või paari jagu tavaloengutele. Zavoodi võlu ja lisandväärtus oli vast selles, et kogetu tuli endal sõnastada, läbi analüüsida ja tuleviku tarbeks mõtestada. Ja elusat materjali tuli sealt küllaga, ülearugi. Kui osaksid ainult seda vastu võtta. Ja meeles pidada.

Marja Unt, Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht

9077139 – jah, see oli Zavoodi taksofoni number ja miskipärast on see siiamaani mu telefoniraamatus. Omal ajal sai sinna mõnikord helistatud, et uurida, mis toimub ja kas tasub tulla. Enamasti tasus küll. Rohkem kui 20 aasta jooksul on olnud leigemaid ja intensiivsemaid Zavoodi-aegu, vahel lausa nii tihedaid, et isegi pulmavalss pärines Zavoodi playlist’ist. Meenutamist väärivat on palju: tantsud nii laudadel, toolidel kui ka aknast välja, peldikusse kinnijäämised, pühapäevaõlled, põnevad vestlused ja niisama jauramised, ootamatud kohtumised ja elumuutvad otsused. Ja ometi tundub võimatu rääkida praegu mingit ühte konkreetset lugu – lõbusaid seiklusi või veidraid juhtumisi on olnud üle mõistuse palju, aga Zavoodi kokku võtma ei taha sobida ükski, ehk seepärast, et Zavood ise ei allu kokkuvõtetele ega narratiivi reeglitele. Jäägu siis lihtsalt see taksofoni number.

Tõnis Viidu, usuteaduskonna 2. aasta tudeng

Aja ja ruumi kohta käivad füüsikaseadused Zavoodis ei kehtinud, asus mingis teises dimensioonis vist. Seni ei suuda mõista, kuidas nii kitsukesed ruumid nii palju inimesi mahutada suutsid. Aja kulgemise anomaaliatest pole mõtet rääkidagi. Korraks vaatasid üle ukse ja juba pandi mängima „Kodulaul”. Tipptundidel haaras inimvool juba väljas hellalt ja tugevalt oma embusesse ning juhtis kindlakäeliselt kui saatus baari sooja ja suitsusesse sisemusse. Zavoodi oli kerge siseneda, aga väljumisega olid hoopis teised lood. Iga õhtu seal oli kui hea film või raamat, sest kunagi ei teadnud, millega see kõik lõppeda võib. Seal polnud võimalik tunda üksindust, sest seal ei jäänud kunagi kauaks üksi. Alkohol ja palju erinevaid inimesi võib tuua konflikte, aga Zavoodiga seoses mingit kurjust või kaklemist üldse ei mäleta. Pole palju kohti, kus võib end nii vabalt tunda. Seetõttu oli võimalik tutvuda ja aega veeta paljude huvitavate ja kummaliste inimestega, kellest mitmetega suhtlen tänaseni. Ka oma abikaasat kohtasin esmakordselt Zavoodi ees ja see pole üldse väheoluline fakt.

Lugusid on palju. Meenub mälumäng mingi Belgia külalisprofessoriga, kus püüdsime esitada vastastikku ajalooteemalisi küsimusi, millele teine vastata ei suudaks. Mälu turgutamiseks oli laual palju õlut ja ka kangemat kraami. Sain sel õhtul teada, et ma midagi ei tea ning järgmiseks hommikuks kohutava pohmeluse. Või teine kord otsisin baaris kohta, kui korraga jäi jala alla midagi pehmet. Tõmbasin vist ehmatusest õlut kurku, sest jala all oli inimese käsi. Zavood oli puupüsti täis, polnud kuhugi istuda ega õieti astudagi, aga kaks väsinud sõpra magasid kogu selle melu keskel armsasti piljardilaua all. Sättisin käe kenasti isiku põse alla ja jätsin nad sinna tuduma. Sellised asjad olid võimalikud vaid Zavoodis. Ega kõigest ei saa ju rääkida. What happens in Zavood, stays in Zavood.

Ma pole juba palju aastaid seal käinud, kuid nagu „Aarete saare” Jim Hawkins ärkas veel aastaid hiljem hommikuti, kõrvus papagoi Kapten Flinti kriiskav kisa: „Piastrid, piastrid”, kuulen minagi vahel kõrvus klaaside kõlksumist, baari mõnusat suminat ja inimeste naeru ning tunnen, kuidas Zavood kutsub mind tugevalt ja hellalt kui saatus. Zavood on alati osake minust, alati minuga, isegi kui kohta enam füüsiliselt ei eksisteeri. See on elu.

Ave Taavet, kirjanik ja karikaturist

Zavoodis hakkasime sõpradega käima umbes 2004–2005, gümnasistidena. Kuna kõrts oli siis ka päevasel ajal avatud, söögivahetund piisavalt pikk ja kool lähedal, saigi seal eelkõige lihtsalt teed ja pannukaid tellitud. Aga milliseid! Pannkooke valmistas Zavoodi pikaaegne kokk Irina – need olid imeõhukesed, äärtest krõbedad ning kunstipäraselt taldrikule kokku volditud. Juurde käis enamasti karamellikaste (vahel ka šokolaad või moos). Käisime Zavoodis kui kohvikus.

Lisaks magusale oli seal sümpaatne valik suppe ning Salvesti poolfabrikaatide baasil loodud padasid. Kõik see gastronoomia kuivas küll peagi kokku. Esmalt muutis Zavood oma lahtiolekuaega, siis lahkus sealt Irina ning lõpuks jäid alles vaid tavapärased sakusmendid, kuid meile olid gateway-roaks just need Irina pannukad. Tundub oluline, et neidki mäletataks.

Ning just söögiriistade kujul jääb Zavood pärast sulgemistki meiega. Raske on ette kujutada köögikappi Tartu tudengi üürikorteris, milles ei leiduks mõnd Zavoodist pärit pitsikest, õlleklaasi, kahvlit või taldrikut. Nüüd on aeg need taas lauale tuua, pühkida puhtaks kui pühadenõud ning öelda Tartu viimase kõrtsi auks üks mehine toost. Näiteks ümiseda Olav Ehala viisil: „Zavood, see ei ole koda,/ millel aken, uks./ Ilma Zavvis käimata/ me jääme kõrtsituks…/ Zavoodi lõhn on eriline,/ Zavvi värv ja maik./ Zavood oli imeline,/ tavaline paik.”

Neeme Lopp, teadlane ja kirjastaja

Teatavasti oli Zavoodis kombeks vahel leti peal tantsida. Seda ei juhtunud tihti, aga ikka juhtus. Süsteem oli umbes nagu Dostojevski raamatus „Märkmeid surnud majast” vangla saunas: kõige kõrgema staatusega olid need, kes pääsesid letile; staatuselt järgmised tantsisid toolidel ja teenindasid letil tantsijaid jookidega; pööbel tantsis põrandal; osad aga tantsisid leti all, poolkükakil. Zavood toimis üldse mitmel tasandil. Vahel võis avastada laua alt järgmise inimkihi, kes seal sõbralikult oma aega veetis. Piljardilaual tantsimine oli üldiselt tabu, vähemalt mingi ajani.

Nagu New Yorgi peenematesse restoranidesse, ei mahtunud ka Zavoodi tihtilugu sisse. Ka siis toimis omamoodi kastisüsteem. Kõige kõrgemal olid need, kellel oli oma laud. Järgmised seisid laudade vahel püsti. Kolmas klass seisis baarileti ees vonklevas järjekorras, oodates sissepääsu tagumistesse ruumidesse. Mõned ei olnud veel välisuksest sisse pääsenud. Terve see kamp kujutas endast issanda loomaaia kogu paletti oma täies rikkuses. Ja nagu tihtilugu ikka, toimus kõige lõbusam äraolemine just järjekorras, mitte tagumistes ruumides. Aga ei pandud ka pahaks, kui sadasid istuma täiesti võõraste inimeste lauda, kes õhtu lõppedes võib-olla ei olnudki enam võõrad.

Ükskord asutasime end T.-ga varastel hommikutundidel Zavoodist lahkuma. Olime rääkinud Mari Jürjensi loomingust ja meel oli ülev. Varasügis, väljas oli juba valgeks läinud, karge õhk sillerdas ebamaiselt. Kohe nurga tagant välja astudes ootas meid maskis mees, kes hakkas kohe asjalikul ilmel mootorsaagi käivitama. Kuna „Texase mootorsaemõrvad” olid äsja vaadatud, oli toimuv meile kohe selge, nii et läksime targu teisele poole teed. Potentsiaalsest tükeldajast möödununa naasime oma teepoolele ja vaatasime kergendusega tagasi. Mees ajas stoiliselt lehepuhuriga oma asja, pööramata meile mingit tähelepanu.

Nagu rokkmuusikat, iseloomustas ka Zavoodi triviaalsuse sügavus. Ükskord istus Zavoodis Indrek Treufeldt ja kuulas keskendunult mingite noorte tüdrukute juttu. Istusid akna all ümmarguse laua ääres. Järsku oli kellelgi vaja endale lisalauda ja ta tõstis laua Treufeldti ja tüdrukute vahelt ära. Treufeldt kuulas juttu keskendunult edasi, ei liigutanud kulmugi. Täiesti tüünelt istus, ei liigutanud kulmugi.

Zavoodis pakuti ka sööki. Ilmselt oli muudki, aga enamasti söödi ikka kas pelmeene või viinereid kapsaga. Ükskord tellisin viinerid kapsaga, mis maitsesid niivõrd hästi, et olin sunnitud minema leti äärde ja nõudma, et mindaks ja kiidetaks minu poolt eraldi kokka. Kuna Zavoodis teatavasti tegelikult kokka ei eksisteerinud ja toidud valmisid tagaruumi fritis, vaatas letis olnud inimene mulle algul mõistmatult otsa. Minu sihikindlus aga ei raugenud ja lõpuks vedaski ta end tagaruumi, veetis seal kümmekond sekundit ja tuli siis tagasi. Kiitsin kokka, ütles ta.

Terje Toomistu, antropoloog

Oma üliõpilaspõlve teisest kursusest mäletan aegu, kui esmaspäeviti jõin Zavoodis klaasikese absinti ning iga nädalalõpupidu lõppes sealsamas „Kodulauluga”. Mäletan õhtuid, mis kulmineerusid laua peal tantsimisega, higiselt ja eufoorias, aga need pidused kogemused mõjusid alati kuidagi tähendusrikkalt, koguni filosoofiliselt (millegipärast olid paljud mu Zavoodi-kamraadid tõepoolest filosoofiatudengid, kes mulle tolleaegse majandustudengina tundusid koguni romantilistena). Võimalik, et Zavoodi fenomeni kujundas pelk tõik, et see baar oli kõigist Tartu öistest lokaalidest lihtsalt kõige kauem lahti, mistõttu koondusid sinna paratamatult kogu linna ööelu vastupidavuse meistrid. Aga igatahes tajuti Zavoodi teatud Tartu sotsiaalse elu perioodil kontseptsioonina – see oli midagi rohkemat kui lihtsalt üks baar. Pigem võis seda mõista liminaalse ruumina, mis antropoloog Victor Turneri järgi on senisest maailmast eraldunud ruum, kus toimub transformatsioon. Zavood oli dekadentliku kirgastumise koht, mis tehasena sidus kokku erineva sotsiaalse taustaga inimesi – professoritest hulkuriteni –, lasi nad läbi alkoholi-hakklihamasina ning sülitas vastu hommikut tänavale, mil igaüks võis olla geenius, kunstnik, filosoof või Kristus.

Peeter Kormašov, EPLi kultuuritoimetaja

Mälestused Zavoodist on helged. Alates esimesest külaskäigust, kui pruudiga suudlemise ajal keegi õlle laua pealt ära varastas ja teenindaja käis riidlemas, et „ei seksi laua peal.” Edasi viisid jalakesed tudengipõlves tihti viimase peatuspunktina enne kojuminekut Zavist läbi.

Nurga tagant hoovi pöörates oli esimese asjana kuulda kodust ventilaatorisurinat ja õue suitsetama valgunud baarikärbeste suminat. Kord viis politsei sealtsamast kaasa täiesti kaine semu, kes oli just esimese õlle lahti teinud ja sellega liiga kaugele, tänava äärde jalutanud.

Lokaali kokteilimenüü oli muljetavaldav. Eredaim mälestus on konjakiklaasis serveeritud „Sisemine zajoob”, mille viiest koostisosast kõige lahjem oli 40% alkohol. Loomulikult tõid uued sõbrad klaase koju kaasa, nii et juba esimese semestri algusega oli nõudemure lahendatud. 

Hiljem tekkis Tartusse baare juurde, aga Zavood jäi sama kindlalt püsima kui vanaema pannkoogid. Süüa sai seal ka, eriti muidugi pelmeene. Maailma asju sai arutatud nii Tartu skin’ide, õppejõudude kui välisüliõpilastega. Kõik ühes hunnikus koos, sulgemise aegu rõõmus-nostalgiliselt „Kodulaulu” kaasa üürgamas, sest varsti saab ju jälle tulla.

Lauri Kulpsoo, fotograaf

„Tuleb rebased Zavoodi viia – muidu lähevad veel hukka ja hakkavad Atlantises käima!” Oli aasta 1996 ning vanemate kursuste geograafid võtsid oma järeltulijate kasvatamist tõsiselt. Kiirelt tehti meile selgeks, et eksam pole jänes, kes eest ära jookseb, st ühikapidudel, kõrtsiõhtutel ja matkadel osalemine on kindlasti olulisem, kui loengutes passimine. Peale Zavoodi ja Atlantise olid veel Krooks ja Illegaard, aga ka Varjend, Anne Centrum, Sõbra Maja, EPA klubi ja ülikooli klubi, mis tartlasena olid mulle juba gümnaasiumi ajast tuttavad. Mind polnud palju tarvis „kasvatada” – bio-geo seltskond mulle istus ning kella viie paiku kostunud „Kodulaulu” kuulsin Zavoodis päris tihti. Hiljem, kui ise juba „kasvataja” rollis olin, teadsin ka zavooditaguseid tuletõrjeredeleid ja salatreppe, kustkaudu omakorda rebaseid Supilinna kohale tõusvat päikest imetlema vedada.

Tihkelt täis tuubitud vahekäigud, vängelt siniseks suitsetatud õhk, vali rokkmuusika ning praetud pelmeenid – polnud just kuigi ahvatlev komplekt, millega (rebaseid) meelitada. Ometi oli siin alati kuidagi vaba ja sundimatu olla ning vähemalt kuni „Kodulauluni” säilis tunne, et kõik on võimalik.

10 aastat hiljem, 2006. aasta suvel olin rohkem piltnik kui tudeng ning „passisin” loengus imeharva. Paljud eksamid olid siiski osutunud jänesteks… Kui tudengistaatust õnnestus arstlike akadeemilistega pikendada, siis piltnikuna pidin jätkama vabakutseliselt, sest tööandja, kohaliku ajakirja peatoimetaja, mõõt sai täis ja ta palus mul kirjutada lahkumisavalduse: hommikusse veninud zavoodiõhtute tõttu olid fototööd laokile jäänud, koosolekutele ma ei jõudnud, väärikas taimeteadlane ootas mind tulutult kokkulepitud pildistamispaika…

Zavoodi sattusin viimati 2019. aasta sügisel, kui filmisime vana baarileti teekonda TÜ muuseumi püsiekspositsioonile, kuhu valiti ka üks minu foto vanast letist. „Maapealse paradiisi” toores jõud ja rütmid, mida esimest korda 1999. aasta Genialistide kontserdil Zavoodis kogesin, lummavad mind aga tänase päevani.

Nele Dresen, Tartu Linnamuuseumi ekspositsiooniosakonna juhataja

Minu Zavoodi hiilgeajad jäävad 2008–2013. aastatesse. Õppisin siis ülikoolis ajalugu ning võtsin aktiivselt osa ajalooringi tegemistest. Kuna ajaloolastele meeldis väga Zavoodis käia, siis oli see mingis mõttes paratamatu, et ma just ajalooõpingute ajal sinna eriti tihti sattusin. Zavoodis sai käidud öösel ja päeval, nädalavahetusel ja nädala sees, sest ega Zavoodi ei pidanud minema ainult siis kui oli pidu – Zavvi friikad või pelmeenid täitsid väga hästi kõhtu ka loengute vahepeal. Lisaks lõunatamisele sai ka nii mõnigi ajalooringi koosolek või kursamiiting Zavoodis õlle saatel maha peetud.

Kõige eredamalt on aga mulle meelde jäänud öised „Zavis käigud”. Zavoodi polnud kindlasti mõtet minna enne keskööd, sest muidu haigutas sealt vastu tühjus. Niisiis alustasime õhtut tavaliselt kuskil õues või kellegi juures, siis läksime Krooksu ning õhtul lasime grandioosselt kulmineeruda Zavis. Zavoodi sai mindud ka pärast ajaloolaste matku – siiamaani tuleb soe tunne peale, kui meenutan neid ajaloolasterohkeid olenguid…

Oluline on mainida ka seda, et kuigi füüsilisel kujul koosnes Zavood kolmest keldriruumist, siis Zavoodi hood algas juba Laial tänaval Krooks–Zavood teljel või siis Rüütli tänava lõpus, rääkimata Zavi ukse ette jäävast alast. Just seal müüride vahel sai nii mõnelgi soojemal õhtul pikalt aega veedetud ning seni teadmata põhjustel püüdsin ka paaril-kolmel korral sõpradega üle Zavoodi aia ronida.

Zavoodi jõudes oli oluline valida endale õige istumiskoht. Mäletan, et väikese seltskonnaga olles rihtisime aknaaluseid kohti (seal sai aknalauale ka oma märsi panna ning aknast mööduvaid inimesi vahtida), suurema seltskonnaga olid aga eriti hinnas esimeses suuremas ruumis paremat kätt jäävad kohad – seal sai mõnusasti mitu (kritseldatud) lauda kokku tõmmata ning kõigel ja kõigil silma peal hoida. Kohe üldse ei meeldinud mulle aga olla esimeses ehk siis baariruumis – mingist kellaajast alates läks sealne „koridor” lihtsalt umbe, kuna omavahel said kokku olijad, tulijad ja minejad (k.a WC-järjekord).

Rääkides Zavoodi õhtutest ei saa mainimata jätta ka märjukest. Eks seal sai nende aastate jooksul joodud vähem või rohkem nii traditsioonilisemat kui ka ebatraditsioonilisemat kraami (nt veini kokakoolaga), aga minu vaieldamatuks lemmikuks oli keefir Vana Tallinnaga. Ja just klaasi selle märjukesega tõstangi Zavoodi ning Zavi hetkede mälestuseks! Kahjuks jätsin Zavoodist kaasa võetud klaasi ühikasse – oleks ju tore just sellest klaasist mälestusnapsi rüübata…

Gea Kangilaski, Tartu abilinnapea

Minu esimesed Zavoodi-käigud olid päris keskkoolitüdrukuna. Ega ma ei mäleta, et oleksin seal siis midagi peale tee joonud, rahagi polnud, aga seltskond oli põnev ja kirju. Zavoodis mängiti hoopis teistsugust muusikat kui muudes baarides, tihti raskemat metal’it, rokki, ka punki, ei vaadatud pahasti, kui oma lemmiklugu mängida palusid. Minu muusikamaitse noil 1990. ja varastel 2000. aastatel kujuneski, seal sai ise ümberkirjutatud plaate teistega vahetatud, uut muusikat lausa ahmitud, tagantjärele olen just selle eest Zavoodile vahest kõige tänulikum.

Zavoodi endaga meenub aga kõigepealt pelmeeni-fritüürilõhn, paks suitsuving ning pikad ja kirglikud arutelud, vahel ka vaidlused. Suitsuving oli teinekord nõnda paks, et kui istudes veel kõrvalolijate nägusid seletasid, siis püsti tõustes enam mitte kuigi hästi. Pea kõik suitsetasid Zavoodis lakkamata – see oli ka üks viis, kuidas seda suitsuvingu taluda sai. Parematel aastatel oli Zavood ikka üsna pidevalt puupüsti rahvast täis ja leti ääres ostu sooritamiseks tuli tihti kaunis kõvahäälne olla. Baaridaamid-baarmenid olid Zavoodis klass omaette – keegi ei tee kuskil paremat Bloody Maryt kui B. tegi – nagu oli ka üsna hirmuäratav, kui kõrgeid õlleklaaside torne suutsid teenindajad korraga laudadest tihedas rahvamassis pea žongleerides ära tuua.

Üks asi, mis mulle Zavoodis väga meeldis – kui demokraatlik ja avatud oli too õhkkond. Seal suhtlesid kõik kõigiga, põlvkonna- või staatusevahe ei andnud kunagi tunda, esimese kursuse tudeng võis tuntud professoriga mõtteid vahetada, äsja vanglast vabanenu sai kellegi headtahtja kulul õlle, sõlmiti aastakümneteks häid tutvusi, leiti armastusi, tülisid oli haruharva. Nii mitmedki nüüd juba kaalukamat sorti pulma-aastapäevi tähistavad tutvuskonna paarid leidsid teineteist just noil aastail Zavoodist.

Eks Zavoodis sai joodud ka alkoholi. Mõnikord palju. Juhtus sedagi, et tuli mõnd lähemat või kaugemat tuttavat koju aidata või oli endal kodutee hägune. Õllekauge inimesena oli üks mu signatuurjooke topeltvarblane. Ja hiljem Fernet Branca, mis mingil ähmasel põhjusel sai kogu sõpruskonna esindusjoogiks. „Joovastavaim jook jookide seas!”, nagu üks sõber armastas korrata.

Raha muidugi alati nappis. Lugesime seal justkui pidevalt viimaseid sente, aga ostis see, kel parasjagu raha oli, samas mingeid võlgu eriti üles ei kirjutatud. Tihti oli ühel või teisel ka oma jook plaskuga kaasa võetud. Aga midagi tuli Zavoodis alati ka osta – see oli nagu viisakusväljendus teenindajatele ja omanikule. Oli ju Mario ise ka tihti leti taga ja õigupoolest olime me talle ikka tänulikud, et ta seda kultuuriasutust nii järjepidevalt elus hoidis.

Kord ütles üks sõber – kui parasjagu elueesmärkide üle arutasime –, et tema elab „välistatud keskteede meetodil”. Praegu näib, et see fraas võib ka Zavoodi kõige paremini iseloomustada. Mingis mõttes oli see ju alati natuke äärepealne koht. Nii teatas grafiti Zavoodi õuel, et siin elab Laura Palmer, ja samas kõrval teine Vennaskonna sõnadega, et „maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik”. Zavood ilmselt asubki nüüd ümber maailma lõppu ja kunagi me kohtume seal, me kõik, kelle nägude virvarr mälestustest praegu esile tükib.