Kas Positivus või Negativus, polegi tegelikult oluline – igal juhul annab muusika nautimine kollektiivselt kõige võimsama elamuse. Positivuse puhul võib heaga ja tõega kritiseerida selle üha enam peavoolufestivaliks kujunemist, aga kokkuvõttes loeb see, et muusikat jagub kõigile. Olgu siis Ellie Goulding alternatiivne (nagu kirjutati Helilaines) või mitte, festivali programmist võis leida nii meedias kuumaks köetud popstaare, džässigurusid kui ka alternatiivseid etteasteid vähemtuntud bändidelt. Lisaks I Love You telgile sai üllatajaid näha igal laval ning kes tuli uusi lemmikuid otsima, leidis valikut küllaga. Kes kohal käisid, kõike ilmselgelt kuulata ei jõudnud ja kes Negativusel osales, saab siit ühe läbilõike põnevamatest muusikaelamustest. Seikasid melust ja olust näeb alljärgnevas galeriis, juttu tuleb aga peamiselt muusikast – kellele kõrv peale panna?

1.

Maailma silmis obskuursematest esitajatest särasid Positivuse esimesel päeval läti koosseisud Carnival Youth ja The Sound Poets, viimase kohta sahistatakse ka peatset esinemist Eestis. Kihvt elav esitus tundub üldises muusikaarengus üha haruldasem nähtus olevat, ent need kaks esitajat tõusid esile just oma energiaküllasusega. Carnival Youth on maheda helikeele ja kaasakiskuva lüürikaga ning nende kevadel üllitatud debüütplaadi nimilugu „Never Have Enough” kummitab mõnuga ka praegu edasi. End emotsionaalselt intelligentseks popbändiks kutsuv The Sound Poets pajatas oma tundelist juttu küllalt palju läti keeles ja jäi minu maitsele võib-olla natuke imalaks, aga mis siis: vahva oli näha, millist muusikat Lätis tehakse.

Reede vägevaimaks lauluhääleks oli kahtlemata Küünarnukk ehk Elbow, kes vastupidiselt oma nooruslikule helikeelele on hoopis fantastilise häälekõlaga meelas õllekõhuga habemik. Mööda läti lavalaudu sprintinud bänd on tegutsenud 23 aastat ja õigupoolest näeb laulja välja üsnagi nagu tema kaasmaalasest koomik Ricky Gervais. Elbow on Eestis küll vähem tuntud kui mujal maailmas ning on palavalt armastatud just oma kodumaal, kus pälvis 2009. aastal parima briti ansambli auhinna. Kolm aastat hiljem sai nende loost „First Steps” BBC tunnusmeloodia Londoni Olümpiamängudele.

R2-s selleaastase festari kõige hipsterimaks tituleeritud sündipopiartist oli Future Islands, kelle vokalist ei näinud üldse välja nagu hipster, vaid pigem merel hoogsalt tantsusamme harjutanud laevamehaanik. Eks ta ole ka Baltimore’ist pärit. Nimeks on tal Samuel T. Herring ja hoogsate põlve- ja muude kehaosade väänutustega saatis ta oma üllatavalt mitmekülgset elunäinud heeringahäält. Nüüdseks on Future Islands suutnud kinnitada kanda ka Euroopas, sõlmides lepingu briti indie-leibeli 4AD-ga, kes on jätkuvalt tõestanud end suurepärase talendileidjana.

2.

Kui enne Positivuse toimumist kuulutati välja, et üheks peaesinejaks on Kraftwerk, siis midagi peale kerge rõõmu see tekitada ei suutnud. Kokkuvõttes kujunes laupäeva öösel lavale veeretatud saksa masinavärk festivali üheks suurimaks audiovisuaalseks elamuseks. 3D prillide abiga paisati vastu kuulajate otsaesiseid nii üleelusuuruses numbreid, lennutati kogunenud rahvamassi kohale hiiglaslikke UFOsid, sputnikke ja satelliite ning mängiti ka kõiki neid lugusid, mida oleks kõige rohkem tahtnud kuulda – „Computer Love”, „We Are Robots”, „Autobahn” ja just siis, kui elevus oli suurim – lisaloona ka „Aerodynamik”. 70ndatel tegevust alustanud koosseisust oli esindatud hallipäine, ent helendavasse kalipsosse riietatud Ralf Hütter. Vanamees oli ilmselgelt tutvust sobitanud ka Facebooki ja Twitteriga ning end kurssi viinud ka päevakajaliste teemadega, mida oli lisanud oma kullavaramusse kuuluvaile laulusõnadele – kujutan ette, et lavapimeduses omaette salamisi muheledes.

Laupäeval jõudis läbi õnneliku kokkusattumuse lavale ka Pharoah Sanders Quartet. Omal ajal John Coltrane’iga koos mänginud tenorsaksofonist Pharoah Sandersit peetakse tänapäevaseks free-jazz’i kehastuseks. Positivuselt leidis parima instrumentaalesituse Grammyga pärjatud (1989) artisti kvartetiga, mille sõu oleks kontrabassi puudumisel peaaegu ära jäänud. Õnneks oli Peedu Kassil nimetatud instrument ühes ja ta ei pidanud paljuks oma pilli laenata.

Balti artistidest jäi muheda attitude’iga silma Garbanotas Bosistas Lätist, kelle loomingus oli tunda 60ndate vaibi, mida oli rõõmsalt segatud indie-folgi ja psühhedeelsete helimustritega. Eesti esitajatest tõi Palladiumi lavale täissaali näiteks Marten Kuningas, kes tegi lugusid ka oma augustisilmuvalt plaadilt. Teise eestikeelse kooslusena astus laupäeval üles Trad.Attack! eesotsas Sandra Sillamaaga ning fänne kogusid ka Wilhelm ning Junk Riot.

3.

Pühapäevasest programmist tooksin välja Of Montreali, kes on tegelikult pärit Ameerikast. Montreali jäi vokalisti kallim ja sellest sai ka hiljem bändi nimi. Bänd on tuntud oma veidrate kostüümide poolest ja ei pidanud pettuma ka Salacgrīvasse kogunenud publik, kui laulja oma hiina hõlst-tunkedes välja ilmus. Psühhedeelilist poppi viljelev Of Montreal suutis miksida kaasahaaravaid refrääne, jäädes samal ajal helidega eksperimenteerivaks.

Meediatelgis kohtusin komeedistaatusesse jõudnud Templesi liikmetega, kes saabusid pressikonverentsile, olles justkui äsja kodust mamma hakklihakastet söömast tulnud, limpsides veel omakeskis mokki ning suurt midagi öelda ei osanud. Tiinekatest said hiljem pille haarates aga ärritavalt vinged tüübid, väike põhi-douche käis laivi ajal isegi korra pissil, aga laulis nii vägevalt, et meeldis mulle uutest tulijatest lausa vastu tahtmist kõige rohkem. Pink Floydi mõjutustega muusika oli üle mõistuse hea ja soovitan neil silma peal hoida.

Silmates kontsertidel sumisenud masse, siis pop meeldis suuremale summale kindlasti rohkem kui rokk, aga kavast leidis küllaga ka muud minu meelest mõnusamat kraami ja Positivus näitas end taas maitseka uute tulijate tutvustajana.

Galerii