Salacgrīva on saanud paljude eestlaste jaoks suurte suvehetkede sünonüümiks. Positivus on tavaline eriline sündmus. Tänavu 17.–19. juulini väldanud festival tõi, nagu ikka, lavalaudadele kokku suure valiku eripalgelisi artiste ning festivalialale päikesesuudeldud, ent ka vihmapiitsutatud rõõmsad inimesed.

Positivuse tähestik

Atmosfääri poolest üks idüllilisemaid festivale, kus olen aastate jooksul käinud, tekitab Positivus ikka elevust uue muusika avastamise suhtes, mis on Salacgrīvas kõrguvate mändide all eriti mõnus protsess. Baltikumi sisene sõit ei tundu kunagi nagu päriselt välismaale minek ja Positivus oma 30 000 külastajaga on muutunud omamoodi kodufestivaliks ka tuhandetele eestlastele, kelle seas oli sellel aastal lisaks kuulajatele ka viisteist esinejat. Charli XCXi taolisi popartiste oli sellel aastal aga hoopis vähem kui mullu ning peavoolumuusika üleujutus tundub olevat jäänud ühekordseks, selleaastane festivalikogemus oli märksa põnevam ja värskem. Dramaatilised muudatused olid muuseas toimunud ka korraldusliku poole pealt – kogu festivaliala oli nii puhas, et prügi näis haihtuvat peaaegu et imeväel ning erakordselt hea oli näha, kuidas nõnda suure rahvamassiga sündmus jätab ka ranna ja metsaaluse ehedaks ning sinna mittekuuluvast rikkumata.

Eriti jäid sel aastal silma elektroonilise muusika esindajad, seda nii Eesti artistide valikus (Positivuse programmi olid kaasatud MiaMee, Zebra Island, Würffel, Galvanic Elephants jne) kui ka tervikuna oli muusikalises ampluaas tunda üha enam jõudu koguvaid elektroonilisi vaibe. Fanaatilise kirglikkusega ehitas helimassiive elektroonilise muusika tumedamaid sagedusi esitav Lamb, kelle formeerimise aeg jääb juba kahe kümnendi tagusesse aega, ent uut muusikat luuakse raugematu jõuga. Graatsilise haldjatalle rühi ja madala vokaaliga Lou Rhodes ning kontrollpuldi taga olev raju Andy Barlow panid rahvamassi imetlema muusika hõljuvat eeterlikkust. Huvitaval kombel oli elamus samas niivõrd käre ja võimas, et lõi tõeliselt vägeva kontserdikogemuse Bristoli trip hop’i ja vana kooli drum and bass’i austajatele. Igal Euroopa muusikafestivalil näib olevat vaat et kohustus haarata line-up’i korralik rida briti artiste. Jungle, mis kahe Londonis elava naabri ja parima sõbra Tom McFarlandi ja Josh Lloyd-Watsoni poolt kokku kutsuti, seob tänaseks päevaks ühte nelja laulja hääled ning pakkus Positivuse laval kokku seitsme muusiku poolt väga orgaanilise elamuse, millest kostus ka 70ndate stiilis midtempo funk’i ja souli ning mille juurde lisati psühhedeelseid loodushääli ja troopilisi perkussioone. Kuigi Jungle’i muusikat võib iseloomustada kui suhteliselt vähe piirekompavat ning üsnagi komfortipakkuvat, siis elava esituse juurest salvestatud esituste juurde liikudes on see üks kontseptuaalselt põnevamate muusikavideodega modernne soul-grupeering. Live-show poolest andis ühe võimsama kontserdi aga St. Vincent ehk Annie Clark, kelle kabaree ja baroki kontuuridega raamitud etteaste tõotas ühtaegu paradiisi ja samas tuletas meelde postapokalüptilisi imaginaariume. Mõttemaailma poolest kahtlemata üks põnevamaid ameerika naisartiste, kes praegusel ajal muusika edetabeleid vallutab – olles haaratud varasemalt erinevatesse ettevõtmistesse (Sufjan Stevens, Polyphonic Spree), on ta leidnud oma fookuse ja poleerinud oma muusikalise keele judinaidtekitavalt meelihaaravaks.

Nokamütsidega multiinstrumentalistidest koosnev rootsi elektropopbändi Kate Boy kontsert oli skandinaavia muusikute omadest üks meeldejäävamaid ja põnevamaid, muusikud vahetasid justkui mängleva kergusega omavahel instrumente ja nelja tegutsemisaastaga on suudetud leida põnev saund, mis sünnib bändiliikmete eristamatutes panustes. Ometi ei eristunud ükski teine naisartist võrreldes St. Vincentiga samavõrd ning paratamatult leidsin end ikka ja jälle oma mõtetes Annie Clarki juurde naasmas.

Peaesinejatest valmistas kõige suurema pettumuse minu jaoks Placebo, kes esines hiljuti ka Tallinnas Õllesummeril ja on taas tuuril, aga kohati masinlikust esitusest ja peamiselt teada-tuntud lugude esitamisest jäi küllaltki üheülbaline mulje. „Running Up that Hill” oma ihukarvutõstvas ja painavas võimsuses päästis küll kontserdi lõpuosa (ju sellest diilist Jumalaga oli siis ikka abi), aga kunagisest androgüünsusest ja innovaatilisusest enam suurt midagi alles ei ole. Seevastu andis vägeva kontserdi Robert Plant koos oma värskeima projektiga The Sensational Space Shifters, kes üllitas eelmisel aastal suurepäraselt vastuvõetud albumi „Lullaby and the Ceaseless Roar”, mis sarnaselt Positivusel toimunud kontserdile põimis Led Zeppelini nostalgiat, mida Plant näib aeg-ajalt taas ilmutavat, lääne-aafrika rütmide, kelti instrumentide, folkroki ja bluusiga. Tuleb tunnistada, et Robert Plant vastas ootustele ning kes kontserdile ei jõudnud, neile ütlen edasi, et ta soovitas kuulata teda juba Zepi algusaegadest peale tugevalt mõjutanud Bukka White’i („Fixin’ To Die”), Muddy Watersit ja Robert Johnsonit („I keep dipping into the bag of Mississippi throughout my career,” ütles Plant).

Urbanistlikku melanhooliat tõi Salacgrīva männimetsade vahele Ghostpoet ehk briti vokalist Obaro Ejimiwe, kelle sume olek pakkus ülejäänud melust varju ja lõi selle teatud kummitusliku tunde, mille Dean Blunt kunagi Eestis esinedes endaga kaasa tõi, ning mida Ghostpoet andis edasi oma kergelt pahura baritoni ja koos minimalistlikult kompromissitute ja seda paeluvamate loop’idega. Võib-olla mitte just kõige originaalsem, ent lisaks enda omadele ka muusikaajalukku kinnistunud palasid uutesse kõlavärvidesse seadev Max Jury, noor muusik Iowast moodustas koos Ghostpoetiga festivali kõige hõllandusest kumisevamad heliread.

Õhk täitus minu jaoks terve festivali kõige müstilisema essentsiga neljast naisest koosneva Warpainti ajal, kelle kontserdi vältel puhus juukseid lehvima panev tormituul, mis kandis kolme laulja korraga ja samas täiesti läbisegi kõlavad hääled lummava kooslusena üle rahvamassi. Äikeselise ilma lämbuses (festivali teine päev on ju alati vihmane) ja üha ähmasemaks muutuvas õhtus kõlas Warpaint kui midagi ameerika äärelinnas kaikuvate indiaanisõjahüüdude, postpungi ja garaažist kostuva 90ndate indie-roki vahepealset, pakkudes ühtaegu äratundmisrõõmu ja pannes tüdrukute tungivate pilkude all uut maailma avastama. Öö hakul tundsin silmi sulgedes nende hüpnotiseerivat kohaolu, mis suurelt lavalt üllatavalt vahetult kuulajateni jõudis. Üle saja artisti lavale toonud Positivuse programmi võib sellel aastal küllalt palju kiita, lisaks old school’imatele esinejatele oli valitud välja ka mitmeid lühikest aega tegutsenud ja alles oma muusikalisi värve leidvaid artiste ning kogu meeleolu festivalialal oli värske ja mahe.

Galerii: Patrik Tamm

Galerii