Veebruaris toimus Tartus klubis Rock’n’Roll kauaoodatud Eesti esimene hardbass’i pidu.
Läksime sinna lootuses leida ülimalt intensiivset hardbass’i rütmis eneseunustamist, kuid pigem oli pidu hoopis selline, kus DJ-d oli ära unustanud, kuhu nad olid tulnud muusikat mängima, mis päädis ekstreemsematel juhtudel sellega, et pleilisti juhtus ka rahva jaoks vahepeal juba ammu unustatud muusikat ansamblilt Meie Mees.
Rahvas oli selgelt peo tarvis pingutanud. Kes polnud kapist vanu Adi dresse leidnud või neid spetsiaalselt muretsenud, oli käinud meigipaleti või arstikapi kallal ja värvinud omale silmad sinikasse ning kleepinud näkku plaastreid. Teised olid võtnud markeri ja joonistanud sellega näkku habemed, peas võimalikult vihase disainiga päikeseprillid.
Kuigi noormehed tahtsid jätta ilmselt kõigile teistele muljet, et nad on võimelised igaühe, kes liiga palju hüppama hakkab, ühe paremsirge ja vasakhaagiga pikali lööma, olid enamus neist, kellega fotoaparaadi kaudu kokku puutusin, väga sõbralikud ja ronisid vabatahtlikult kaamera ette, küsimata isegi seda, mille tarbeks need pildid lähevad.
Ringi vaadates võis aru saada, et inimesed on tulnud peole selge eesmärgiga end näidata, sest seltskonnad istusid diivanitel nagu hakataks kohe Koit Toome „Nädalalõppu” filmima. Aga see oli ka kõik.
Miks selle kokkuvõtte ilmumine nii kaua aega võttis? Sellepärast et kirjutada polnud õieti millestki ja nagu ürituse korraldaja Juri backstage’is ka ise väljendas, siis suurem südameasi see üritus tema jaoks ei olnud ning kaheldav, kas tulevikus sellele ka järge tuleb.
Fotod: Hanna Samoson
