Schilling tuli Laulupidu trotsides jälle oma iga-aastases maheduses ja rabas juba kaheksandat korda juuli alguses hea hulga inimesi murule maha.

Festivali avas senimaani pigem madalat profiili hoidnud ning umbes aastake tagasi Heavenly Motorsi nime all alustanud shoegaze-kooslus Holy Motors. Kuigi bändi oleks muusikalise atmosfääri tasakaalustamiseks pigem õhtusel ajal näha soovinud, on suurepärane, et kodumaise muusikaskeene pinnasest rohkem tumedama laine helisid välja on hakanud kooruma ning võib kindel olla, et Holy Motorsist te veel kuulete.

Järgmisena ilmus lavale Argo Vals koos bändiga. Argo Vals on saanud orgaaniliseks osaks Schillingu festivali päevasest tiksumisest ja ei pannud oma postrokivines kulgevas loomingus pettuma ka sellel aastal, mil kontserdi teine pool mõnusalt „küpsema” hakkas.

Festivali üheks naelaks oli Tartu Indiefestil ohtralt kiitust pälvinud Galvanic Elephants, kes on seni silma paistnud just õhtuste esinemistega, kuid toimis üllatavalt hästi ka päevavalguses. Muidu tagasihoidliku moega poisid saavutasid oma instrumente sisse lülitades korraliku elektrifitseerituse, panid rahva kaasa nõksutama ja – vau! – isegi püsti tõusma (vist ka Biidist nende uut plaati ostma).

Välismaistest külalistest on mainimist väärt kuum Extraperlo, kelle kohta räägiti enne live’i, kui peenutsevad tehnilised nõudmised neil on, aga hispaania pundi muusika ise kõlas hoopis väga rõõmustavalt ja koduselt. Barcelonast Kilingi-Nõmmele sõidutatud koosluse semutsevast ja nende emakeeles kõlavast heatujumuusikast ei tasu end üldse petta lasta, nad on varem mänginud ka suurfestivalidel nagu Primavera Sound ning leidnud fänne peale Ladinamaade ka mujal üle terve maailma.

Valgus-show poolest jäi ületamatuks pärast kuuekuist esinemispausi oma esimese kontserdi andnud rootsi süntpopiduo Kite. Laulja Nicklas Stenemo vokaal tõi mõtteisse paralleele kaasmaalase Robyniga ning silmnähtav rahulolu laval olemisest tegi Kite’i ülesastumisest ühe meeldejäävama.

Programmi kõige nimekamaks esinejaks oli aga Floridast pärit Merchandise, kes viljeleb mope-rock’i ja seda märkimisväärse eduga. Ilmselgelt 80ndate muusikast inspireeritud noorhärrad on muuhulgas suured lemmikud ka Pitchforki arvustajate hulgas, kes hindasid bändi mõjutajateks kohe Morrissey ja The Smithsi, ning sellega jääb üle ainult nõustuda. Erinevalt arrogantsuse ja pipraste väljaütlemistega esinenud britist on käesolev bändiliider öelnud mitmetes intervjuudes, kui oluline on muusikute ja publiku vaheline hea kontakt, mistõttu meeldibki neile esineda just obskuursetes ja intiimsetes paikades.

Mainimata ei saa jätta ka Genka guerilla set’te suures kärus kuskil lava taga (tegelikult täiesti legit rulapargis), mis meelitas rahva suure kaare juurest hoopis Oleg Kosjugini valdustesse ja ajas ka kõige tagasihoidlikumad koduperenaised kihevile.

Kui päeval jäi mulje, et tegemist ei ole erilise tantsulka-festivaliga, siis alates südaööst sai rahvas õige hoo sisse, mis viis horde kõige lõpuks ka väikese Lavi järveni Kilingi-Nõmme aedlinnaku tagalas ja oli varuks kõigile nendele külastajatele, kel jätkus veel rammu edasi pidutseda. Umbes poole nelja paiku tundus, et lubatud Välgu afterparty kas ei toimu või leiab aset kusagil mujal, ent rahvas saavutas kriitilise massi viie-kuue paiku hommikul, mil kõik tantsisid, käisid ujumas ja nautisid autopagasnikust müüdavat märjukest.

Galerii: Janis Kokk.

Galerii