Tallinn Music Week on selleks aastaks otsad kokku tõmmanud, aga hetki, mida meenutada, jagub ilmselt veel pikalt. Olgu nende hulgas siis meeliülendavaid või kesiseid, midagi leidis laiahaardeliselt festivalilt ilmselt igaüks.

Florian Wahl

Off Flow Kultuurikatlas

Reedel Kultuurikatlas aset leidnud Flow showcase oli äärmiselt techno-sõbraliku rivistusega, mille seast tooks välja Samuli Kemppi ja Lil’ Tony. Viimane on ikka väga kummaline karakter, kuid müts maha mitmete Helsingi peolokaalide püstitamise eest.

Virorahvast esindas DJde eliit – pooljumal Raul Saaremets, väsimatu mutant ning Eesti maa-alune mootor, ja Haigla Peo duo koosseisus Ats Luik ja Kristopher Luigend. Tegelikult techno mulle sellel üritusel judinaid peale ei ajanud, see-eest avaldas muljet hiphopi ridadel võitlev Noah Kin. Tegemist on noore, multitalentse artistiga, kes on kasvanud viimaste aastatega LeBron James’ile sarnast enesekindlust kiirgavaks laivräppariks. Lavalt maas on ta väga low-key, kuid Kultuurikatla laval transformeerus ta reivivaks preestriks. Uue EP lugude ja muu eksklusiivse kraami jutlustamisel oli tal abiks üks elektrooniline trummar ja ekstaatiline kitarrist, kelle entusiasm ületas mõnel hetkel pillimängu.

Tehniliselt on Noah suurepärane räppar ja refräänides tabav ning koos oma bändikaaslastega on nad leidnud plahvatusliku kombinatsiooni elavaks esitluseks. Tema seti lõpetas uue loo esmaesitlus, mil Kin paljastas oma tähelepanu hajutavad kuldpruunid kõhulihased, perfektsed nagu 3-4 minutit pannil oliivõlis särisenud lihalõigud, mida pärast 20 minutit ahjus on küpsetatud.

Red Bull Music Academy showcase

Sinise esmaspäeva antitees ehk reede oli kirev ka F-hoones, kus RBMA esitles hiphopi riivega kaasaegset klubimussi. Kodumaa lipu tõstis kõrgele Sander Mölder, kes esines oma teadatuntud soulika sammuga, külvates üle saali sensuaalset naudingut ja positiivsust. Ta on osav sämpeldaja ning tema käe all on bluusilik vokaalide lõikumine niivõrd lihtne.

Nagu RBMA’le kohane, oli andekaid palju, eriti tuus oli blondeeritud Fingalick Leedust, täielik rnb-nohik, kes oma kahvatust ilmest hoolimata modernset põrget tajub. Kerge kummarduse tegi ta ühele oma iidolile Justin Timberlake’le, lauldes lõigu „Señorita’st”, mille rahvas soojalt vastu võttis. Edasine õhtu oli natuke liiga rahulik, kella kahe paiku oleks võinud kiiremaid rütme lükata, aga seekord jäädi Majestic Casuali vaibide juurde.

Weekend festivali showcase Hollywoodis

Muusika on inimkonda siduv maagia ja ilma selleta meid ei eksisteeriks. Tore, et eestlaste jaoks muusika niivõrd tähtis ja värvidelt rikkalik on. Üheks sotsiaalseks eksperimendiks oli astuda kurikuulsasse Hollywoodi, mis oli, nagu oodata võiski, täis drop’i-jüngreid. Midase puudutusega DJsid ma ei kohanud, kuid omaette magnetilised esinejaid leidus.

Plaadikeerutajate kummardamine on üsna uus fenomen ning eriti tsentraalne Weekendi-laadsetel üritustel. Muusikalised elamused jäid natuke nõrgaks, kuid huumorit oli Hollywoodis küllaga. Soome DJd tegid, mida tahtsid, laulsid vahele ühe väga hoolimatu „Sweet Dreams’i” cover’i ja lasid publikul maha istuda ja drop’i saabumisel üles karata. Inimesed nende instruktsiooni edukalt ei jälginud. Peale kauaoodatud kliimaksit läksid energiajänkudest külalised edasi üksteise ninade ees poksimist harjutama.

Helle Ly Tomberg

Üle Heli ja Fatcat Records/130701 showcase

Antud showcase oli ilmselt üks siiramaid ja ilusamaid kontserte sel Tallinn Music Weekil. Kolmel korrusel loodi keskkond, mis üritas tuua linnainimesed oma metsikumale-hingelisemale poolusele lähemale ja seda üritati saavutada minimalistliku elektroonika, rahvaviiside, metsahäälte ja vanade filmikaadrite abil.

Esimesena kuulasin ekket, kes sobis oma minimalistlike mikrobiitidega ideaalselt Mustpeade maja keldrisse ning lõi sisse esimese võnke, mille järgi juba õiges tiksumises edasi minna. Järgnev The Revolutionary Army of the Infant Jesus (RAIJ), kes võtnud oma nime küll Luis Buñueli loodud fiktiivse terrorirühmituse järgi, polnud ometigi revolutsioonilised ega hirmsad, vaid lihtsalt kaunid. Nende apokalüptiliselt huilgavat vokaali saatis meditatiivne helin ja trummipõrin, millele andsid lihvi kaadrid Tarkovski filmidest. Esteetika oli väga paigas, üldmulje oli õiges koguses lummav.

Eesti oma junk-funk-electro duo Machineries of Joy lisas eelnevale kuldselt säravat heli, mille helilainetesse oli mõnus ära kaduda. Järgnes kaasaegse klassikalise muusika ja džässi ümber ringe tegev performance Mehaaniline Klaver, kus miksiti heli kunstiga – valgele ekraanile ilmusid visuaalsete pintslitõmmetena tantsijanna liigutused. Õhtu tipp saabus Eeteriga, kelle techno-metsahelide ja rahvaviiside sümbioos koos trio haldjaliku olemusega publiku peaaegu metsaradadele kondama viis.

Samasuguses ülevuses jätkas Mustpeade majas Maarja Nuut, kelle üminad, keerlemised ja imeilusad vokaalid sisemisele rahule pehme pai tegid. Samas toonis jätkas Silver Sepp, kes õige eesti mehena suutis kõigest, millest võimalik, muusikat välja võluda – oli selleks siis naeltega puunott või papist kohvitops. Islandilt pärit Stereo Hypnosis andis õhtule õige lõpu, kõlades piisavalt ülevalt, et ka ilusaid unenägusid tuua.

Linna- ja kodukontserdid

Nagu mahuka kava puhul probleemiks, polnud jaksu kõiki linnalava esinemisi nädala jooksul väisata – Tallinn pisut suur ja lai selleks. Kuid nii palju, kui kusagile mahti minna oli, olid kogemused minekut väärt. Neljapäeval sai käidud Mustas Puudlis päevasel kontserdil, mis oleks paremini pimedusse ja suuremasse ruumi sobinud. Smthing Smthing ja Hisser olid mõnusad elektroonilise muusika kollektiivid, kelle nimed samas hea meelega tulevikuks meelde jätan. Sõnamängulist Puuluupi õnnestus näha kellegi vanalinna korteris, mille kuulajaskond moodustus peamiselt lastega peredest.

EKA sisearhitektuuri osakonnas Nunne tänaval nägin Bowraini sumedat DJ-setti, ning Rebel Angeli ja St Cheatersburgi ühist laivi, mis päikest trotsides siiski pungilikkust suutis hoida. Väga hea mulje jätsid veel Musumäel esinenud NOËP ja Kopli liinidel Signature House’is üles astunud taani duo Sturle Dagsland, kelle hullumeelsus mõjus heas mõttes nakkavalt, hetkedeks teistesse dimensioonidesse viivalt.

Konverents: Creativity for Change

Tallinn Music Weeki konverents, nagu paljudki teised, oli pühendatud sellele, kuidas maailma paremaks muuta. Teemad olid suured ja aatelised ja tõotasid põnevat päeva, mis algas Toomas Hendrik Ilvese ja Hamdi Ulukaya vestlusega Suurest Pildist, kus põhirõhk vajus taas migratsiooni ja pagulaste teemale. Samas tõdeti seda, et suured institutsioonid ei suuda saavutada soovitud muutusi, kuna on ikka veel vanades mõttemallides kinni. Ilves rõhutas küll seda, et USA on saavutanud oma edukuse, olles pagulaste riik ja Hamdi Ulukaya seda, et pagulased toovad enesega kaasa tänulikkuse ja ellujäämisinstinkti, kuid kui publikust natukenegi ründavam küsimus teele saadeti, lõpetas Kadri Viik vestluse viisakalt ära.

Teiseks arutasid kultuuri sotsiaalset mõju omavahel Live Aidi promootor Thomas Norella, LGBT filmifestivali organiseerija Gulya Sultanova, RAPtivist Alisha Fukushima ja muusikaärimehed Ramin Sadighi ja Stephen Budd, millele eelnes Ilmar Raagi intervjuu Mali naise Fadimata Walet Oumariga, kelle riigis keelati moslemi ekstremistide poolt ära igasugune muusika. Naine tundus põnev, kuid oleks veelgi põnevam olnud teda ilmselt parema tõlgiga kuulata, sest jäi natuke ähmaseks, kuidas tema ja ülejäänud vestlus omavahel kokku pidid sobima. Esinejad olid kõik väga huvitavad, kuid ajapuuduse tõttu viskasid kõik õhku vaid 1-2 mõtet, millest kõige eredamini jäi meelde: „Kui sihid muutust, siis oled teel läbikukkumise poole,” – mis minu meelest võttis hästi kokku kui mitte terve päeva, siis vähemalt selle vestluse küll. Kas on tarvis rääkida pidevalt muutustest tulevikus, mida me vaevalt oskame kuidagi ette näha? Kas need samad ideed pole võrsunud sellelt pinnaselt, mis on praegu ja mis ilmselt tulevikus on tundmatuseni muutunud?

Kolmanda vestluse teemaks oli „Replenish: Üks planeet”, kus Rainer Nõlvak, eurosaadik Julia Reda, Janis Vanags Air Balticust ning Tampere Halli juhataja Paulina Ahokas arutlesid taaskasutuse ja keskkonnasõbralikkuse üle. Neid modereeris end taaskasutuse evangelistiks tituleerinud Tia Kansara. Arutlus kippus kulgema vormis, mida iga indiviid taaskasutuseks teha saaks. Aga midagi on ikka natuke mäda, kui säästliku tarbimise arutelu lõpetab küsimus, miks me siis pidevalt ei tegutse oma sõnade järgi? Miks jagati kasvõi selsamal konverentsil niivõrd palju plastiktopse?

Tundub, et maailmamuutjate konverentse on Eestis juba liiga palju korraldatud, sest kui kaua sa ikka ilma lahendusteta lihtsalt näppu valupunktidel hoiad? Isegi, kui kutsuda rääkima tugevad esinejad ja veel tugevamad moderaatorid, võib küll osa saada huvitavatest ideedest, aga innustusest jääb puudu. Creativity for Change’i esinejad tundusid küll tohutult põnevad, kuid midagi neilt õieti küsida ei oska – ideid on liiga palju, ei jaksa kõigega haakuda, ei oska neid omavahel kokku terviklikuks sümbioosiks siduda.

Samas oli positiivne, et küsimused, mida esinejailt küsiti, näitasid eelkõige nende inimlikkust, seda, et maailmamuutjate taga on samuti inimesed, kes pole algul enda võimetesse uskunud. Vahest on see kõige inspireerivam asi, mida kellelegi kunagi saab öelda? Kõnelejad olid tegelikult hästi valitud, suutes üldjuhtudel klišeedest hoiduda, kuid võõristavalt mõjus see, kuidas iga säravam mõte loosunglikku vormiga suurele ekraanile lükati. Miks? Kas tsitaatide kogumine on õige viis kuidas inimesi innustada – kas see ei muuda ideid pigem klišeeks? Lõppes kõik suurte naeratuste ja pildistamiste saatel, kuid natuke tühja tundega – ideed olid teada, oleks lootnud kuulda midagi uut. Võib-olla oli tegu liia laia ampluaaga – äkki peaks Tallinn Music Week piirduma siiski muusikateemaliste aruteludega?

Fotod: Aleksander Kelpman ja Taavi Muide

Galerii