Eelmisel nädalal sirutas Tallinn Music Week oma kõikehaaravad kombitsad üle pealinna ning oli aeg end jälle amööbi kombel mööda pealinna erinevaid kontserdipaiku jagama hakata. Üldiselt üritasin sel aastal panustada kvantiteedi asemel kvaliteedile.

Askees ja suhkrusõjad

Nagu Tallinn Music Weekil viimastel aastatel kombeks, on festivali programmi lülitatud erinevaid galeriisid. Minu tee peale jäi kõigepealt EKA Galeriis avatud olnud kunstnikeduo OGH (Greg Ponchak ja Paige Früchnicht) minimalistlik näitus „Eristamatuse alad”, mille keskmes muu hulgas askeesi käsitlevad ideed ning autorite praktika elada enesele kehtestatud reglemendi kohaselt. Põrandale kleebitud raskestiloetavad fondid toetasid näiteks põhimõtet korraks pidurit tõmmata ja süveneda – miski, mis meie eludes üsna rariteediks on muutnud, kuid mis eneselegi üllatavalt taolise fondilugemispraktika abil hetkeks mõtteid aitas koondada.

Galeriiteisipäeva jätkuks toimus Okapi galeriis Niña Yharedi performatiivse näituse „Via Baltic” avamine, mis võttis Balti keti fenomeni kaudu vaatluse alla rahvuse, piiride, vabaduse ja rände küsimuse. Vannis suhkrukihiga üle valatud kunstnik, videod külmas talveilmas taeva poole tõstetud paljast kunstnikust kuskil Eestimaa rabade vahel ning seal samas vabas looduses toimuvad suhkrusõjad jätsid paar kujuteldavat tera endagi hammaste alla krõbisema. Kirsi kinnitas tordile unustamatult pilte klõpsinud fotograafi lõhutud veiniklaas, mis mõjus galeriis umbes samamoodi nagu kogemata näitusesaali unustatud suvaline ese, mis automaatselt igapäeva materialismist kõrgema mõõtme omandavad. Killud koristati muidugi jällegi performance’i meeleolus kibekiirelt ära.

Ürgse reinkarnatsioon

Kui juba sügisese Üle Heli festivali järel tabas mind vaimustus Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve ühise muusikaprojekti üle, siis duo ülesastumine Tallinn Music Weeki avakontserdil Kultuurikatlas süvendas seda arvamust veelgi. Nii et, inimesed, kui vähegi võimalik, siis minge ja kuulake, sest sellist elektroonika ja vokaali uuestisündinud ürgsuse kooslust te siitmailt ei leiagi.

Kuidas kõlab rongisõit?

Reedese õhtu esimene marsruut viis Mustpeade Maja suunas, kus toimus Üle Heli x Nonclassical x C3 Festival x Japan Sound Portrait showcase. Spontaanselt sattusin Vennaste saalis peale The Hermes Experimenti kontserdile. Jumalikku nime kandev briti nüüdisklassika kvartett osutus kogu ruumi, instrumentide ning vokalisti häälemoonutuste sümbioosis üsnagi maaväliseks kogemuseks. Muu hulgas esitasid nad Stevie Wisharti teose, mis põhineb Londonit erinevate linnadega ühendava kiirrongi Eurostar ning selle üht marsruuti ehk Londonit ja Brüsselit iseloomustavatel helidel ning sellel, kuidas ühendus nende linnade vahel uusi seoseid on loonud. Põhimõtteliselt oli tegemist suurepärase tõestusega inimhääle võimetest luua kasvõi kõige tavapärasematel sagedustel visuaalseid pilte meid ümbritsevatest helidest, olgu selleks siis vagunite loksumine või rongi trügivad kaaskodanikud.

Ei saa ilma Avita

Mustpeade Majas sai samal õhtul sõna ka kohalik avangardiprints Mart Avi. Avi etteasted on alati teatraalsed ja põhimõtteliselt saaks tema miimikast ja „koreograafiast” kirjutada pikema arvustuse. Ühel sügisesel kontserdil nähtud kips ja vana arvutikolu olid seekord asendunud veinipudeli, ürbivahetuse ja „Seasons Have Changed’i” ajal avatud vihmavarjuga, millega muusik mööda Keldrisaali lava ringi jalutas, manades kohale reaalse sügisese vihmamärja tänava ja ligitikkuva kaamose.

Biseksuaalse nümfi triumf

Raadio 2 showcase’il õnnestus mul esmakordselt live’is ära näha ka RnB ja „kummituspopi” atmosfääre kompav Florian Wahl, kellele Maarja-Merivoo Parro viitas sissejuhatuses kui biseksuaalsele nümfile. Ja nii saabuski lavale nahkmantlisse ja selle alt hiljem paljastunud võrksärki riietunud artist, kaasas piits, flirtivad lolitad ja paar noorsandi. Wahli muusika kõlaski laval kummitavalt, vokaalid tasakesi mikrofoni surutud, ning erilist puusahööritamist see rahva seas kaasa ei toonud, mistõttu olid publiku pilgud naelutatud laval toimuvale etendusele. Ütle sa nüüd, kas lummusest või šokist, ent selle peale kostis Wahl „You’re depressing.” Ometi ümbritseb Wahli fenomeni mingi paks kultuurikiht ja iroonia (ja ma ei viita siin igihaljale hipsteri-irooniale). Sülitamine kulunud klišeede peale, mis peabki tekitama šokki ja paneb inimesi kritiseerima, aga millest on paljudel bändidel ja artistidel tegelikult puudus.

Lõpetuseks tahaksin veel öelda kiitvad sõnad Balti Jaama tunnelis toimunud peo korraldajatele, aga sellest saab pisut lähemalt lugeda maikuu Müürilehest.

Fotod: Ken Mürk

Galerii