Eelmisel nädalavahetusel toimus Tallinnas Üle Heli festival – muusika raamidest välja astuv sündmus, mille artistid kompavat nii eksootikat, avagardi kui ka konksuga klassikalisi helisid, segades neid luule, fotograafia ja kunstiga.

„See on sügise kõige parem festival üldse,” teatas üks tuttav mulle möödudes. Ei saanud mitte nõustuda. Juba eelmisel aastal tõi Aivar Tõnso kureeritud üritus Eestisse kohale näiteks Aïsha Devi, Mondkopfi ja Dracula Lewise, kelle loomingut kuulates tekib raamatu lugemise tunne – sama palju kui on helisid, jookseb mõtteis erinevaid süžeesid ja pilte.

Nii ka sel aastal – Kultuurikatlas toimunud avaõhtul mängiti läbi erinevaid vaatuseid techno’st mürarokini, mõni neist köitvam, mõni lahjem, mis lõid oma toimumispaigaga koostöös industriaalse nõiaköögi.

Õhtu algas Taavi Tulevi projekti HAPE laboratooriumis suuremat sorti elektrooniliste helide kuramaažiga, mis lennutasid tantsupõrandale, juhtides järgmisel hetkel hoopis häirivasse paranoiasse.

Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve ühine projekt, mis sai alguse suvel, oli ilmselt üks õhtu vägevamaid. Rahvalike sireeni-vokaalide ja selle sümbioosi modernse elektroonikaga segamine on nagu kuskile düstoopilisse metsa eksmine, millest ei taha eriti teed välja leidagi. Nuudi ja Kaljujärve duo võiks vabalt sama lennukalt rahvusvahelise tuule tiibadesse saada kui Nuut praegu üksi hakkama on saanud.

Mart Avi, kes esitles Üle Helil oma uut sooloalbumit „Rogue Wave”, oli end sättinud mõnusalt valgesse kontoritooli istuma. Kui selle üheks põhjuseks võis olla kipsis jalg, siis ausaltöeldes ei kahtleks ka, kui muusik toda kipsi ainult kunsti pärast kannaks. Avi muusika on muidugi kaleidoskoopiline nagu alati – osaliselt setting’ust tingitud kontoriulm, kosmoselaev külatänaval, matuserong mustvalges maailmas, rahvas prohveti järel sõrmenipsu löömas.

Välismaistest tegijatest võlusid enim selle aasta Aïsha Devi ehk türgi lauljatar Nene Hatun ning Guy Andrews – esimene neist žonglöörimas idamaisuse, psühhedeelsuse ja techno’ga, teine verdpumpavate bassidega.

Tegu on tõepoolest sügise parima festivaliga ning soovigem järgmiseks aastast veelgi rohkem üle võlli helisid.

Fotod: Aleksander Kelpman

Galerii