Mis see on, mis paneb inimesi püstkodasid ehitama ja nende seintele värvimängulist valgust heitma? Miks sõidavad inimesed maha sada kilomeetrit, et koguneda poolvõõrastega üle porise põllutee ühe vihmast vinduva lõkke ümber, et hiljem helide kostel pakkida endeid suurde kuuri ja jääda kuulama seda, mille asemel kostis esivanemate kõrvu šamaanitrumm?

Mõlgutasin möödunud nädalavahetusel toimunud Kukemuru Ambientil, et Eestis tundub olevat viimastel aastatel kanda kinnitanud psühhedeeliasugemetega metsafestivalide skeene. Kui neli aastat tagasi esimest korda Kuru Plirril käisin, tundus väga üllatav, et DJ pult on ehitatud silorullide peale ja inimesed panevad lihtsalt keset heinamaad tantsu. Aasta varem olin sattunud tunnistama üht psy-trance’i austajate kogunemist kuskil Võrumaa järvekaldal, kus puuvõradele projitseeritud valgusmandalad panid veenduma, et God is a DJ.

Sealt edasi nägin, kuidas suvistel ja talvistel pööriöödel toimuv armastuse- ja techno-pidu Bling nautis aastast aastasse üha suuremat populaarsust. Säärased mitmepäevased elektroonilise muusika kontserdid metsikus looduses pole midagi uut neile, kes kindlaid kogemusi otsivadki, aga on saanud uueks normaalsuseks ka laiemale publikule – mitte enam korraldajate muudetud vaimses seisundis saadud ilmutuse realisatsioon, vaid sellest nägemusest konstrueeritud stiil/festivaližanr, mida saavad nautida ka need, kellel endal isiklikud psühhedeelsed kogemused puuduvad. On tekkinud just kui mingi uus sihtgrupp, kes otsivad sarnast meeleolu nii Kalamaja joogatubadest kui Eestimaa metsade vahelt, nii Vipassana laagritest kui hausipidudelt…

Kukemuru Ambienti esinejad viisid igaüks omaette rännakule. Dogon oli armas Venezuela/USA duo, kes olid lavale kutsunud ka kitarristi Robert Jürjendali. Dogoni muidu üsna sünged jooned leidsid vaheldust erinevaid maske kandva solisti Paul Godwini siiraste laulusõnadega armastustest etc. Pärast Dogonit astus lavale soomlanna Lau Nau, kes oma kellukeste ja kitarri ning hõbedase häälega suutis vähemalt minu esireas üsna ära võluda – valguski tema näol hakkas justkui elujoontes voolama.

Reedeöö lõpetas Wojaz, samuti Soomest, kes kasutas oma šamaanilaulu loomisel ainult häält ja süntesaatoreid. Enne kontserti õnnistas ta ruumi sisse viirukisuitsuga ning andis tossava toki pärast mulle hoida (!). Wojazi helirännak viis endaga kaasa küll, ent aeg-ajalt kippus tähelepanu tumedatelt droonidelt hajuma ning silm jäi jälgima hoopis seda, kuidas laest vett tilgub ja kuidas katuse all nahkhiir lendab.

Festivali teine päev on alati olnud selles mõttes kummaline, et programm algab pärastlõunal ning enne tuleb kuidagi tegevust leida. Niisiis olen end juba teist suve avastanud olukorrast, kus tuleb Türile asja teha (mille lähiraadiuses Kukemuru toimub). Türil võib käia paisjärves ujumas (seekord ilm liiga vihmane), otsida head kohvi (ei leia), minna Raudtee-, Ringhäälingu- või Türi muuseumisse (ei läinud) või siis minna Türi Kolledži kohvikusse pitsat sööma. Otsustasime fotograafiga viimase kasuks ning õige pea avastasime end keset peielauda matuseliste keskel, kes olid kogunenud pitsarestorani lahkunut mälestama. Õnneks kandsime musta.

Tagasi Kukemurul, aitas lainele naasta Valdur Mikita, kes rääkis mitmiktajust, nagu ikka, ning sellest, kuidas ta käib poes poolekslõigatud kapsapeadelt neumasid lugemas, kui ühtki puusüükirjaga kändu lähedal pole… Mikitalt võttis esinemisjärje üle ekke, kelle audiomõttevooga oli mõnus selili lamades kaasa seilata, ent järgmine esineja Vaiko Eplik keskendus oma elektroonika-set’is pigem eksperimentaalsusele kui disainitud kogemuse andmisele.

Laupäevaõhtune peaesineja oli ambient-muusika superstaar Another Fine Day Suurbritanniast. Ühemehebändi intensiivse kontserti lõpetuseks kutsus muusik lavale vahetult enne esinemist sauna ees kohatud mehe, kes temaga klarnetil ühe dueti tegi. See oli väga ilus!

Kätte oli jõudnud pime öö, kus viimane esineja Forgotten Sunrise Syndrone tegi tummise bassirütmi vahele nii kriipivaid droone, et pidin vahepeal minema õue vihma kätte toibuma. Ent enne veel jõudsime koos eelviimasena esinenud Hüpnosaurusega tõdeda, et ambient’i kontsert on kui ayahuasca-rännak, kus muusikud juhivad teekonda.

Fotod: Riho Vahtras

Galerii