Täna hommikul tabas Äripäeva fotograafi Erik Prozesi kaamerasilm Tallinnas Asula tänaval auklikule sõiduteele istutatud kevadlilled. Tervitame kevadega Tallinna tänavatel tärganud geriljaaiandust ja tutvustame põgusalt seda poliitilise tagamõttega kodanikuaktivismi nähtust lähemalt.

Mõistet geriljaaiandus kasutati selle tekkimisel esialgu üsna laiahaardeliselt – nii peeti selle all silmas väikeaiapidamist laiemalt, kuid tänapäeval nimetatakse selliselt pigem poliitilise tagamõttega aktivismi liikumist, mis läbi illegaalse istutamise avalikku ruumi või unarusse jäetud aladele pöörab tähelepanu linnaruumi allakäigule ja selle väärkasutamisele. Liikumine sai tõenäoliselt alguse 70. aastatel New Yorgis. Nüüdseks on taolised liikumised pead tõstnud ka mujal maailmas, sealhulgas algeliselt ka Eestis, kus taolisi suurlinnu, kus rohelus pea täielikult puuduks, küll pole, kuid erinevatele probleemidele sarnaste ettevõtmistega tähelepanu pöörata saab siingi.

USA maastikugeograaf Kenneth Robert Olwig kirjutab oma essees „Representation and alienation in the political landscape”, et maaalasid ei tohiks haarata pelgalt füüsiliste asjadena, vaid pigem püüda neid mõista abstraktsemalt omandi- ja sõltuvussuhete valguses – tabada nende tegelikku loomust ja olekut poliitilisest interaktsioonist tingitud struktuuridena. Geriljaaianduse aktsioonide näol on tegu ilmeka näitega, kuidas võivad erineda piiratud maaalade seaduslikud omandisuhted tegelike olukordadega, kus maa on omanike poolt hüljatud ning tihti muudetud kasutuskõlbmatuks mõjudes ähvardava ja inimvaenulikuna, nagu näiteks mahajäetud tehaste alad, raudteede ümbrused, lagunevad eraomanduses tondilossid ning muinsuskaitse piirangute tõttu seisma jäänud hoonete krundid, mis nõuavad suuri investeeringuid. Samuti võib vaadata täna hommikust sõiduteele lillede istutamise aktsiooni tähelepanuta jäetud linna valdusele tähelepanu pööramisena.

Sarnaseid aktsioone on Eestis korraldatud varemgi – esimeseks taoliseks nähtuseks võib ristida bioloogi ja semiootiku, professor Kalevi Kulli tegevuse 1981. aastal, kui ta Vana-Kuustest, kus Rein Sander tollal metsapuudekasvataja ametit pidas, mõnisada noort eestimaist männitaime tõi, ja need oma üürikorteri aeda Veerikul mulda istutas ning mõned pühapäevahommikuti käru peale tõstis, et neid linna haljasaladele istutada. Kalevi Kull ise tõdeb: „Ja nagu Viktor Masing, me parimaid linnaökolooge, ennustas – enamik said hukka. Vanemuise ees niideti maha, Puusepa ja Riia tn ristis tehti roheline väljak parklaks, ühes tänavaveeres jäi autodele ette, mõni murti mängides, mõni jäi hekipügaja kääridele vahele, jne. Umbes 20 puud neist kasvavad siiski tänini.”

Geriljaaiandusest on 2008. aastal Artishokis ilmunud artiklis pikemalt kirjutanud ka kunstnik ja graafiline disainer Margus Tamm. Artiklist võib leida ka viiteid teistele Eestis ja mujal aset leidnud sarnastele aktsioonidele.