Äsja oma teist tegutsemisaastat tähistanud multidistsiplinaarne artistikollektiiv Glitch Please esitleb täna Bandcampis oma värsket kogumikku „TERE”, kus teevad kaasa Olev Muska, Kiwanoid, Oudeis jpt.

Praegu peamiselt leibelina funktsioneeriva Glitch Please’i alla on koondunud mitmed kohalikud eksperimentaalmuusikud, kelle käekirja iseloomustavad sellised žanrid nagu glitch, breakcore, IDM, ambient ja avangard. Kollektiivi ellukutsujaks on produtsent ja kultuurikorraldaja Karl Korts, kelle käest uurisime, mida glitch tema jaoks tähendab.

Alustuseks klassikaline küsimus: kuidas sa ise glitch-muusika juurde jõudsid ja kuidas sinust Eesti glitch’i suursaadik sai?

Need juured on isegi nii sügaval, et kui olin kolmeaastane, pani ema mu viiulit õppima. Kuna see klassikaline muusikaõpe mulle otseselt ei istunud ja mingil hetkel oli vaja kõigele vastanduda, siis hakkasin punkbändi tegema ja jõudsin sealt edasi metal-skenesse. Asusin tööle helitehnikuna – tegin nädala jooksul kaks kuni viis keikat ja mingil hetkel hakkasid mul kõrvad füüsiliselt valutama iga kord, kui ma trumme ja distorted kitarri kuulsin. Samas panin tähele, et elektroonilise muusika kuulamine mul kõrvu valutama ei pane.

Loomulikult sattusin ma kohe elektroonilise muusika kõige raskemasse ja katkisemasse otsa ehk breakcore’i. Eriti meeldisid mulle artistid nagu Venetian Snares, Breakforce One, F000L, Passenger of Shit ja Gore Tech, kellest viimane kujundas ka Glitch Please’i logo. Sealt edasi leidsin Bandcampist üles oma toonaste lemmikprodutsentide fännikasutajad, millega nad ise muusikat ostsid. 2021. aastal hakkasid paljud neist ostma ühte konkreetset albumit, milleks oli Sunnki „Weaving Ritual” leibeli Mille Plateaux alt. Kuulasin seda ja mingi maailm justkui avanes. Ta ise nimetas seda hyperglitch’iks ja see oli üks esimesi reliise selles žanris. Hakkasin edasi uurima ja avastasin, et Sunnk on ühe sellise leibeli või ülemaailmse artistikollektiivi nagu glitch.cool üks peategelastest. Need artistid tegid sämpleid, jagasid neid omavahel, lõid muusikat ja andsid välja kogumikke – see kõik pakkus mulle väga huvi. Kuna hakkasin ka Eestis kivide alt neid vähke leidma, kes jagasid matsu, aga üksteist ei tundnud, siis olengi hakanud neid välja kaevama ja kokku tooma. Leidsin üles need 12 inimest, kes teevad ägedat asja, hakkasin neid julgustama ja nii on see vaikselt kasvanud.

Sageduslikult asuvad glitch’i kandvad osad teistes regioonides kui „normaalsel” muusikal.

Mis sind glitch’i saundi juures kõnetas?

See kõlab täiesti teistmoodi kui kogu ülejäänud muusika, mida ma olen kuulnud – sageduslikult asuvad glitch’i kandvad osad teistes regioonides kui „normaalsel” muusikal. Eks mu maitse on jõudnud kuulates sellega harjuda ja süües hakkas isu kasvama. Kuna ainuüksi alažanr hyperglitch on niivõrd uus, siis leian, et glitch üleüldiselt on täpselt selline žanr, kus on veel hästi palju käimata radu. Mulle meeldib termin „elephants paths”, mis tähendab, et kui džunglis ei ole elevandil kindlat rada ees, siis ta teeb selle raja sinna sisse, mida mööda ka teised elevandid käima hakkavad. Mõistan, et ka sel žanril on omad teatud piirangud. Panen tähele, et enamus glitch’i kõlab ühtemoodi, sest žanrisiseselt hakkavad sagedused asetsema sarnastel kohtadel ja sellel on konkreetne kõlapilt, kuid seda saab muidugi lõhkuda, mida ka meil Eestis tehakse. 

Rääkisin just sel teemal Glitch Please’i artisti Strayga, kes saatis mulle kunagi palju lugusid, millest ma valisin aasta aega tagasi viis tükki väljaandmiseks. Kuulasin neid nüüd tänavu uuesti ja imestasin, miks need teised välja jäid. Arvan, et selle aasta ja kureerimisega on ka mu enda maitse avardunud, mille üle mul on isiklikult väga hea meel, kuna vahepeal tundsin, et olen liiga kitsasse auku ära vajunud. Olen hakanud märkama iga tegelase erilisust ja seda välja tooma. 

Glitch Please ei seisa selle eest, et teha konkreetselt stiilipuhast glitch-muusikat, vaid ma näen seda pigem kui mindset’i või suhtumist ja soovin esile tõsta artiste, kes teevad oma loomingut kuidagi teistmoodi ja eriliselt.

Mille järgi sa need õiged artistid ära tunned?

Soovin siinkohal kindlasti mainida, et Glitch Please ei seisa selle eest, et teha konkreetselt stiilipuhast glitch-muusikat, vaid ma näen seda pigem kui mindset’i või suhtumist ja soovin esile tõsta artiste, kes teevad oma loomingut kuidagi teistmoodi ja eriliselt. Näiteks VÜNEX on minu arvates supernäide. Kuigi tema album on hetkel Glitch Please’i diskograafias täielik glitch, siis omas žanris on ta eriline. Tema visuaalne külg on väga glitch’ine, aga ka see meetod, kuidas ta muusikale läheneb. Selle kõige poolest sobitub ta antud skenega kokku. Leibeli visioonis ajan taga seda, et kõik helipildiliselt ühtiks, et miski ei oleks sellest liiga väljas. Nišižanritega sageli on nii, et ühes väga kitsas žanris võib olla täiesti seinast seina muusikat. On üliaeglast, ülikiiret, ülibrutaalset, ülirahulikku. Seda ilmestab näiteks Kiwa, kes teeb abstraktset muusikat, Oudeis väga karmi ja Stray ambient’i-poolset muusikat, aga ikkagi glitch’ib ja see kõik sobib sinna samasse auku kokku. Lühidalt öeldes – see glitch on pigem nende artistide lähenemises, mitte nii väga muusikas. Vahel ambient’isem, vahel breakcore’isem, alati eksperimentaalne.

Sa oledki Glitch Please’i alla kokku toonud ka hulga tuntud tegijaid – näiteks Kiwa, Markus Robam, V4R1, Oudeis jt.

Ma leian, et Kiwa on Eesti esimene glitch-artist. Ta tegi seda juba 20-aastaselt, aga tal ei olnud sel ajal mitte kuskile vaadata, kuna internetti ei olnud ja mitte keegi ei tegelenud sellega – tüüp lihtsalt hakkas oma rada minema. Näiteks tema „Vanatühi” album – kuigi me seda avalikult kuskil ei reklaaminud, on tehtud aastatel 2000–2002. Tema abstraktsuses on hästi kuulda tänapäevast keelt, ta on täielik teerajaja ning ma pean ütlema, et mida aeg edasi, seda paremaks Kiwa looming läheb. Kiwa näide ilmestabki just seda, et see glitch ja erilisus on nendes tegelastes endis sees olemas. 

Markus Robami puhul meeldib mulle see, et ta on täielik muusikaline kameeleon. Ta on teinud kõike – klassikat, sooloklaverit, kirjutanud muusikat flöötidele, klaveritele, tšellodele. Kuidagi ta suudab seda kõike ja erilisus avaldubki just mitmekülgsuses.

V4R1 suudab manipuleerida ajaga, segades kokku rütmilise dissonantsi ning harmoonilise voolavuse. Ta ehitab keerukaid rütmilisi struktuure, pannes samas ajaraamis võrdsete vahedega ühel partiil põksuma näiteks neli nooti, teisel näiteks seitse ja kolmandal näiteks üksteist. Nii loob ta hüpnootilisi teoseid, mis ületavad lineaarse rütmi, kuid omavad seejuures siiski kõrgemat loogikat ja korrapära. 

Oudeis paneb puusalt lihtsalt nii vinget mussi. Väga huvitav on see, et meil on üsna sarnane maitse just eksperimentaalmuusika osas ja ma olen väga imestunud, et keegi veel Eestis nii underground artiste teab. Otsustasin tema tulevase albumi „Immute” vinüülile pressida, sest ma nii usun tema muusikasse.

Olen näinud, et sündmuste kontekstis on hea juhatada inimesed sisse mingi kergema või arusaadavama muusikaga ja hakata vähehaaval asju üle võlli keerama.

Kui palju Eestis üldse glitch’ile publikut on? Kas sa tunned, et oled seda kogukonda rohkem kokku toonud?

Nagu iga uue skenega – Eestis inimesi hetkel väga ei ole. Noise-muusika skenes on artiste üldse rohkem kui kuulajaid. Glitch’iga on selles osas sarnane mitte ainult siinmail, vaid kogu maailmas. Küll aga, kui seda õigesti serveerida, võib see hakata inimestel midagi ajus nihestama. Meil oli EMTAs ühe kursuse käigus pikk debatt, et miks inimesed ei kuula uut muusikat. Sealt tuligi välja, et väga palju loeb see, kuidas uut muusikat presenteerida. Olen näinud, et sündmuste kontekstis on hea juhatada inimesed sisse mingi kergema või arusaadavama muusikaga ja hakata vähehaaval asju üle võlli keerama. Kui seda protsessi õigesti teha, siis peo lõpuks võib serveerida inimestele mida iganes ja kõik on vaimustuses. 

Skene kokkutoomine on väga suuresti üks mu eesmärke. Kui glitch’i avastasin, rääkisin sellest kahele sõbrale. Kui mingi uus album tuli välja, kuulasime selle läbi ja arutasime seda. Nüüd teevad need samad tüübid muusikat, lisaks olen leidnud läbi Glitch Please’i sündmuste ja reliiside uued inimesed ning teinud nad omavahel tuttavaks. Missioon ongi mitte lihtsalt muusikat välja panna, vaid kasvatada loomingulist keskkonda, kus artistid saavad ise areneda, koostööd teha, muusika piire nihutada ning üldse muusikat mingis mõttes ümber defineerida.

Pean tegema shout-out’i Kiwale, sest tema albumiga tegeledes hakkasime palju suhtlema ja olen talle saatnud põrgatamiseks demosid, et kuulda, mis tema arvab. Lisaks oleme temaga loonud reliisidele kontseptsioone. Kindlasti pean mainima ka artisti Ill, kes samuti varsti Glitchi alt materjali välja annab ning kes on olnud suureks abiks masterdamise ja kureerimisega. 

Olengi näinud seda, kuidas artistid Glitchi sündmustel omavahel rääkima hakkavad ja seeläbi tuttavaks saavad, et on üksteise muusikat kuulanud. Sellest on kasvanud kogukond, kus artistid üksteist toetavad ja inspireerivad, kuid mulle väga meeldib näha ka seda, et on tekkinud positiivne konkurents. Kuna artistid näevad teiste taset, tahetakse teha asju järjest paremini ja ma leian, et see on ühes skenes väga suur edasiviiv jõud.

Missioon ongi mitte lihtsalt muusikat välja panna, vaid kasvatada loomingulist keskkonda, kus artistid saavad ise areneda, koostööd teha, muusika piire nihutada ning üldse muusikat mingis mõttes ümber defineerida.

Te olete muusikat välja andnud nii kassettide kui ka diskettidena. Mis nende formaadikatsetuste põhjus on? Kas see on kuidagi glitchi-esteetikaga seotud?

Kindlasti on see seotud esteetikaga, aga formaadipaljususe taga on eelkõige see, et mul on tekkinud ka endal helikandjate kogumise pisik. Glitch Please ei ole sugugi mu esimene leibel. Olen varasemalt ka metal’it välja andnud ja siis ma tegin meelega kassette, VHSe ja diskette. Kuna füüsiline formaat on tänapäeval paraku mingil määral suremas, sest see ei ole otseselt albumi ilmumiseks vajalik, siis seda enam neid välja andma peakski. Ma saan aru, et see on juba äraleierdatud teema, aga vinüüli kuulamiseks on vaja väga spetsiifilist keskkonda,  mis muudab kuulamiskogemuse väga eriliseks. Sul peab olema plaat, hea vinüülimängija, mis on ühendatud kõlaritega, töötav nõel ja see plaat peab keerlema mingil konkreetsel kiirusel. Asetad nõela plaadile, istud ise maha kuulama ja otseselt ei tahagi midagi muud sellel ajal teha, kuna juba on kuulamiseks nii palju vaeva nähtud – see muudabki vinüülikogemuse eriliseks. Mingil määral on see fenomen iseenesest täielik glitch, et sul on võimalik panna nõel plastiktaldriku peale, mis keerleb ja kust tuleb heli välja. 

Viimasel ajal olen ma ka väga suur CD-de fänn. Ostsin CD-lugeri, kuna tänapäevastel arvutitel seda ju enam ei ole ning kuna neid ei ole, siis seda ägedam see on. Mulle väga meeldib isetegemise mõte. Olen värviprinteriga lasknud A4 peale välja Glitch Please’i reliiside kaanepildid, voltinud need CD mõõdus kokku, lasknud albumi suvalise CD-R tooriku peale ja jätnud inimestele salaja autodesse. Nii avaldatud kui ka avaldamata muusikat, eriti Oudeisi. 

Sinna lemmikformaatide hulka kuuluvad muidugi ka kassetid. Kuidas seda nüüd öelda? Ma olen ju nii noor, et pole näinud seda ajastut, kus muusikat sai kuulata ainult füüsilise formaadi pealt. See, et ma saan võtta helikasseti, kus magnetlindi peal on lood ning helipea suudab seda lugeda, on mu jaoks väga eriline ning ainuüksi seetõttu ma seda kultuuri elus hoida tahangi. Ka disketi tegime just Kiwaga, sest see muusika on sellest ajast, kus sämplid oli reaalselt vaja panna disketi kaudu arvutisse. Kindlasti tahan ma flopisid veel teha, kuna see on nii äge formaat.

Mingil määral on see fenomen iseenesest täielik glitch, et sul on võimalik panna nõel plastiktaldriku peale, mis keerleb ja kust tuleb heli välja. 

Glitch Please’i mõningaid lugusid saab ju soetada ka NFT-dena.

Üks väga oluline punkt on see, et Glitch Please ei ole pelgalt plaadifirma. Ma üldiselt vihkan neid termineid „plaadifirma” või „records” – me lihtsalt ei anna plaate välja, vaid pigem multidistsiplinaarset kultuuri. See on kunstiplatvorm laiemalt. Ma arvan, et leibeli eesmärk tänapäeval ei ole avaldada ainult muusikat, vaid elavdada kogu kultuuri ja leida uusi viise, kuidas seda kunsti edasi arendada, olgu see formaadi mõttes või kuidas iganes. Sel samal põhjusel tegin enda EP-st NFTd. Kuna NFT-deks saab teha kuni 50 megabaidised faile, lõin ma väiksed videotükid, mis muutuvad omaette teoseks. See kannab sama funktsiooni nagu omal ajal eksperimentaalmuusikud tegid loop-kassette – lõikasid kassetilindi katki, kleepisid kokku ja see käis justkui lõputult. NFT puhul on võimalik teha seda perfektsemalt, nii et lindi ülekäimiskohta ei ole kuulda. Kuigi see videolõik ise saab olla ainult näiteks kaheksa sekundit pikk, siis lõputult käies muutub maailma üks lühemaid teoseid maailma pikimaks, sest ta lõpeb reaalselt siis, kui kuulaja selle kinni paneb. Ehk siis see NFT kandiski antud näites pigem funktsiooni leida mingi uus väljund või formaat kunsti presenteerimiseks. Kuigi ta laiendab minu kaheloolist EP-d, on ta suuresti ka omaette kunstiteos.

Paar aastat tegin ma intervjuu glitch-artisti Oliotronixiga, kes tegi muusikat Game Boy konsoolil. Milliste vahenditega seda tavaliselt tehakse?

Arvuti on ikkagi põhiline. Väga suuresti on see sämplimuusika. Kuna ma ise teen pigem breakcore’isemat muusikat, siis laon ma väga palju trummisämpleid ritta – mul on muidugi suured sämplipagasid. Osad on ise tehtud, osad salvestatud, osad artistidelt, kes mulle väga meeldivad. Ma võtangi neist väikseid sämplitükikesi, panen neid kokku ja kui need tükid piisava kiirusega vahetuvad, moodustavad nad mõtestatud rea, millel ei ole nii-öelda helis konkreetset toonilist väärtust. Kui see päris nootidega kokku panna, olgu see siis näiteks klaver või süntesaatorid, tekib kahe üksteisele vastanduva maailma ehk traditsioonilise muusika ja „müra” vahel selline kolmas dimensioon, kus siis minu arvates just see glitch ellu ärkabki. 

Aga see on väga äge, et sa Oliotronixit mainid, sest meil on temaga ka mõned plaanid. Meil oli idee anda välja album Game Boy mänguna, mis tähendab, et tõmbad selle emulaatorisse sisse ja album hakkab mängima. Kuigi see plaan jäi katki, tahan selle õigel hetkel ellu äratada. Kui me temaga kunagi Riias esinemas käisime, ostsin ma endale ühe laste mänguasja, plastmassist elektrikitarri. Me cirquit bend’isime selle ära ja kuigi minu oma ei hakanud nii hästi tööle, siis tema teeb tavaliselt nii, et ühendab juhtmed mänguasja emaplaadil valesti kokku või kahjustab plaati kas kriimustades või suvalisi ühendusi luues ning see hakkab tootma mingeid tundmatuid hääli. 

Üks teine Glitch Please’i artist Art imitation loob kogu muusika ise salvestatud sämplitest – käib igal pool oma diktofoniga ringi, salvestab erinevaid helisid, tõmbab arvutisse ja hakkab neid manipuleerima. Ma enne mainisin ka Illi. Tema on niisugune mees, kes ehitas endale efektiplokkide rea, kus on mitukümmend erinevat isetehtud pedaali. Ta vajutab seal erinevaid nuppe, keerab neid ning tekitab laivis erinevaid toone ja mürasid, rikkudes nad kohapealse helimanipulatsiooniga nii-öelda ära. Meetodeid ja lähenemisi on erinevaid.

Ma ei taha limiteerida oma loomingut sellele, et olen midagi välja mõelnud, vaid jätan suuresti ruumi kontrollitud kaosele.

Selle jutu põhjal tundub küll, et glitch’i tegemist peab olema omajagu tehnilist taipu.

Siin hakkavad peas tiksuma need meemid, mida olen breakcore’i skene kohta näinud, aga ma arvan, et see ühtib ka glitch’i-skenega, et need inimesed jagunevad väga suuresti kaheks. On need üliintelligentsed tegelased, kes on kõrgharitud, jagavad taktimõõte ja on väga tehnilised.  Või siis on täiesti teine äärmus, kes lihtsalt tajuvad ägedat helilist fenomeni ja võivad mõelda umbes nii, et „ma ei saa aru, mis toimub, aga see kõik on nii äge”. Ja oskavad nuppe liigutada. On kas üks, teine või mõlemad koos, aga midagi erilist peab selleks hoomama. Sõltuvalt sellest, mis tasemel teha, peab olema ka tehnilist taipu, aga arvan, et see kuldne kesktee ongi seal kusagil vahepeal, ka mu enda jaoks. Leian, et parim muusika ei sünni niimoodi, et see mõeldakse välja. See on ka põhjus, miks ma ei kirjuta eriti noote – ma ei taha limiteerida oma loomingut sellele, et olen midagi välja mõelnud, vaid jätan suuresti ruumi kontrollitud kaosele. Suur osa on eksperimenteerimisel, meelega vigade tekitamisel või nende lubamisel, et siis vaadata, kuidas muusika sellest kõigest kokku jookseb.

Kas glitch-muusika puhul on uuritud ka, et kuidas see inimese ajule mõjub?

Ma ei ole sellist uuringut näinud, kuna see on mingis mõttes väga uus muusika. Küll saab öelda, et selle juured on kuskil sügaval, aga tänapäevane glitch on ikkagi alles viimasel aastakümnel tekkinud. Mul on üks isiklik lemmik nimega Qebrus, kelle kõik lugude nimed on mingid veidrad sümbolid ja ajus pole neid algul millegagi seostada. Tal on üks spetsiifiline lugu „◙◙” millega ma olen lõpetanud Glitch Please’i sündmusi. Mul on seda kuulates alati tunne, et miski nagu sobrab mu aju täiesti läbi, eriti kui see kostub suurtest kõlaritest. Sel on tugev bassiliin, mida tunneb kogu kehaga, ning samas aeglane meloodia, mis hoiab „maa peal”. Tähelepanu on hõivatud ja fookus on just helispektri kõrgsageduslikul regioonil, kus toimub tihe täristamine, mis ei ole häiriv, vaid poolpehme. Selle seitsme minuti jooksul tunnen, et mu pea on täiesti tühi – muusika on nii intensiivne, et selle ajal pole võimalik mingeid muid mõtteid mõelda. Igal sündmusel on olnud pärast seda lõpulugu saalis umbes pool minutit vaikus.

Tunnen, et meil on hetkel vaja keskenduda Eestile, sest siin on peidus nii ägedaid tegelasi, kellest keegi ei tea ja kes isegi omavahel ei tea, et nad nii ägedad on.

Kas Glitch Please’i vastu on tuntud huvi ka välismaal?

Särgid on jõudnud näiteks Hollandisse, Saksamaale, Hispaaniasse, Portugali, Prantsusmaale, Tšehhi, UKsse ning USAsse. Kiwanoidi „Vanatühi” vinüül on müügil plaadipoodides üle Euroopa ning Discogsi järgi müüakse seda isegi USAs ja Kanadas. Bandcampi järgi osteti üks digialbum Jaapanist. Rotterdamis müüs üldse kõvasti merch’i ning ühel sealsel sündmusel tegime kohapealset printimist – üks minuvanune noormees võttis klubis püksid jalast, kuna tahtis Glitchi logo tagataskule saada.

Demosid on tulnud Prantsusmaalt ja Itaaliast, aga tunnen, et meil on hetkel vaja keskenduda Eestile, sest siin on peidus nii ägedaid tegelasi, kellest keegi ei tea ja kes isegi omavahel ei tea, et nad nii ägedad on. Olen saanud nii Markus Robamilt, Mihkel Tombergilt kui ka Kiwalt tagasisidet, et ma oma tegemiste ja nendega suhtlemisega motiveerin ka neid oma asju ära lõpetama ja muusikat päriselt välja andma. Tunnen ka enda puhul, et kui anda mingid lood eest ära välja, hakkab uus loominguline vool liikuma. Kindlasti murrame mingil hetkel leibeliga ka Eestist väljapoole, aga see peab õiget aega ootama, sest tahan siin hästi professionaalse vundamendi valmis ehitada ja küll ta õigel hetkel hakkab sinna suunda arenema. Eesti on selles osas maailma mõttes väga unikaalne, et meil on neid tegelasi nii palju ja skene on muutunud nii ühtseks. Glitchi kodukal on meil 12 artisti üleval, mis on minu arvates väga palju. 

Glitch Please tähistab oma teist sünnipäeva kogumikalbumi „TERE” ilmumisega. Kuidas see plaat kureeritud on ja mida see endas hõlmab?

„TERE” sai alguse sellest, et hakkasin artistidelt küsima kogumikule lugusid ja sain neid nii ootamatult palju, et ei osanud lugusid mitte kuidagi omavahel kokku panna. Siis välgatas, et võiks muuta „TERE” seeriaks ehk hakata kogumikke välja andma vähemalt korra aastas. Esiteks näitab see kohaliku skene hetkeseisu ja samas hoiab artistidel pidevalt kammi turjas. „TERE” on mõeldud avama ust glitch’i skenesse just tavakuulajatele – tutvustama erilisi kodumaiseid artiste, kes oma rida ajavad. Olen püüdnud seda täpselt niimoodi kureerida, et juhatada kuulaja lihtsamini seeditavate lugudega sisse ja minna järk-järgult aina eksperimentaalsemaks, lootes nihestada inimeste teadvuses täpselt neid kohti, mis võiks tekitada huvi ja juhatada oma tavapärastest kuulamisharjumustest väljapoole.

Nädal tagasi oli „TERE” juba valmis, kuid mõni päev enne kokkulepitud ilmumist vastas mu meilile Olev Muska – olin ta loomingu just hiljuti avastanud ning kirjutanud talle sellekohase e-kirja. Muska saatis kogumikule oma 1986. aastal loodud teose „Tere” ning muidugimõista võtsin selle peale kogumiku kohe digidistributsioonist maha ning lükkasin reliisi edasi, et Muska lugu ka peale saaks. Mis šanss on, et Austraalias elaval väliseestlasel on 86. aastast avaldatama pala, mis on kogumikuga samanimeline?

Kogumikalbumil on 11 lugu artistidelt erinevatest põlvkondadest – koosseis visionäärsetest Eesti artistidest, kellest igaüks esindab eripärast lähenemist glitch-žanrile. Oma panuse kogumikule on andnud Olev Muska, Kiwanoid, V4R1, Stray, Wondering O, Art imitation, !!ii, Oudeis, Kuiv.wav, Gatesleeper ja Ill.

Eesti glitch’i skene on väga elav ja läheb aina rohkem käima, mille üle mul on väga hea meel. Artistid on saanud omavahel tuttavaks, teevad koostööd ja aitavad üksteist edasi. Ma ise kuulan viimasel ajal ainult Glitch Please’i demosid ning tulevasi reliise ja tunnen, et muusikaliselt katab see hetkel kõik mu vajadused ja soovid ära. Lisaks „TERE” kogumikule olen pannud tulevikuplaanidesse kirja 13 artisti, kellest osadega on juba räägitud ja suures pildis plaanid tehtud – mõnel on ootel suisa mitu albumit. 

Olen uhke meie skene üle ja megatänulik artistidele usalduse ja koostöö eest. 

Liitu „TERE” kell 19 algava kuulamispeoga siin