Kirjandussaate „Gogol” jõuluerisaates kõlasid soovitused kõikidele viimase hetke jõulukingiostlejatele ning jõuluvanadele, kellel veel võib-olla mõni pakk kingikotist puudu. Lektüüri soovitasid Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv ning kolleegiumiliige Kaisa Ling, kes moodustavad ka „Gogoli” kollektiivi. Kahepeale pandi kokku nimekiri kümnest sel aastal ilmunud raamatust, mis kindlasti väärivad lähedastele kinkimist.

Maia Tammjärve raamatusoovitused:

Valikuprintsiibist: „Üritasin vaadata ka aasta algusepoolel ilmunud raamatuid, kuivõrd jõulueel läheb teatavasti kirjastustes alati lahti teatav võidurelvastumine, mis on küll igati arusaadav, aga selle tõttu võivad aastalõpu kokkuvõtetes vahel tähelepanuta jääda väga head aasta alguses ilmunud raamatud.”

Esiteks soovitan ulmeklassik Don DeLillo raamatut „Null K” (Varrak) Kersti Undi väga täpses tõlkes. Teos võiks sobida ka neile, keda ei saa pidada ülisuurteks ulmeentusiastideks – nagu mina. Räägib ta muidugi põhilisest – elust, surmast, perekonnast… –, esitades ulmelise visiooni maailmast, kus saab surmavalt haigeid inimesi külmutada tuleviku parema meditsiini ootuses.

Teiseks soovitan ma Barbi Pilvre raamatut „Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks” (Petrone Print). Ehkki Minu-sari on meelelahutuslikuma suunaga, ei ole selles raamatus minu meelest kvaliteedis järeleandmisi tehtud. Siin on Vormsi saare põhjalik ajalugu, mis on saarena igal juhul omamoodi eksootiline. Räägitakse ka naabritevahelistest kemplustest, aga näidatakse ka väga helgeid naabritevahelisi suhteid. See ei ole ka mitte ainult suvine lugemine, vaid sisaldab ka talvist!

Kolmandaks tõstaksin esile kogumikku „Eesti novell 2020” (MTÜ Eesti Jutt). See sisaldab erinevate autorite tekste ja siinpuhul võiks paljust rääkida, aga mulle endale meeldib eriti see, et koostajad peavad kõige muu hulgas silmas ka seda, et saaks nalja ja oleks tore! Iseäranis tore, lõbus ja ootamatu on siin Jüri Kolgi „Ada”, samuti saab nalja Maarja Kangro „Läti lipus” ning muidugi Tauno Vahteri loos „Intsident 43. lasteaias”.

Neljandaks raamatuks valisin Piret Raua „Kaotatud sõrmed” (Tänapäev), mis on võib-olla Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Elleni” (Strata) kõrval minu selle aasta üldse kõige lemmikum raamat ja tegelikult soovitan muidugi mõlemat. „Kaotatud sõrmedes” on väga palju mõtlemapanevat, ehkki muidugi ka huumorit, aga see on veidi läbi pisarate huumor. Mulle tundub, et kinkimiseks sobib ta eelkõige naistele, aga kindlasti leidub ka mehi, kellele see võiks korda minna.

Ja minu viimane soovitus ei ole ilukirjanduslik, aga seda ma mõnes mõttes soovitan kõige rohkem. Tegemist on Argo Ideoni teosega „Rahvusvahelised mehed” (Hea Lugu), mille pealkiri on parafraas Mihkel Muti „Rahvusvahelisest mehest” ainsuses – mis omakorda annab ka teema osas teatud vihje. Ideoni teos räägib Eesti välisministeeriumi tegevusest aastatel 1994 kuni 2004 ja on ka temaatiliselt igal juhul äärmiselt huvitav, aga lisaks meeldis mulle siin jälgida autori tooni ja positsiooni, näiteks paiguti vihjelist stiili ja iroonilist hoiakut erinevate olukordade ja inimeste suhtes.

Kaisa Lingu jõulusoovitused:

Valikuprintsiibist: „Mina mõtlesin oma soovitusi valides pigem komplektile ja otsustasin esile tuua ainult raamatuid, mis mulle endale väga meeldivad. Niisiis on valik täiesti subjektiivne. Selle tõttu, et ma olen eelkõige tegelenud maailmakirjandusega, on minu viie seast kolm ka tõlkeraamatud, aga on ka veidi Eesti ainest.”

Minu esimene raamat ongi Maris ja Tiit Pruuli kirjutatud „Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi” (Go Group), mis räägib ajaloolisest retkest superjahil Admiral Bellingshausen Antarktikasse ja sealt Argentiinasse. Eriti meeldis mulle Maris Pruuli teksti lugedes mõelda selle peale, kui vägevad on meie emad. Need on need emad, kes on teinud täiesti ennekuulmatuid asju. Nii et soovitan seda kõikidele meie eakaaslastele, kellel on vinged emad! Ja loomulikult aitab see veidi ka leevendada praegust reisimise ja merelemineku vajakajäämist.

Aga mereretkedel ja meremeestel on väga tähtis roll mängida ka minu järgmises soovituses, milleks on 19. sajandi lõpu Ameerika naiskirjaniku Sarah Orne Jewett’i romaan novellides „Nooljate kuuskede maa” (Tartu Ülikooli Kirjastus), mis räägib päikeselise Maine’i kaluriküla elust ühel kaunil suvel ja on väga sulnis ja tüüne lugemine, mis jõuab meieni ka väga kaunis keeles, seda loomulikult tänu tõlkijate Merike Pilteri ja Lauri Pilteri suurepärasele tööle.

Kolmandaks raamatuks minu nimekirjas on samuti Ameerika ajaloolise kirjanduse hulka kuuluv Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark” (kirjastus Salv), seekord aga hoopis teisest ooperist. See on 60ndate biit-meeleolusid kandev väga skandaalne, väga terav luuleteos, mis üllataval kombel – nagu ka raamatu tagaküljel sedastab Sveta Grigorjeva – sobib väga hästi praegusesse ajahetke. Selle keel on väga tuumakas tänu tõlkija Peeter Sauteri suurepärasele tööle.

Neljandana soovitan soome filosoofi Olli Lagerspetzi teost „Mustuse filosoofia” (Tallinna Ülikooli Kirjastus), mille on eesti keelde tõlkinud Kati Karja ja Jaan Pärnamäe. See on see raamat, mida lugedes mina kõige rohkem leidsin lohutavalt introspektsiooni ja mida tasuks praegusel külmal, pimedal, porisel ja viirust täis ajajärgul kindlasti lugeda.

Viiendaks ja viimaseks teoseks olen valinud aga eesti kirjanikku Veiko Märka kalambuuri- ja lühiproosakogu „Lingvistiline mats” (pealkirja viimane sõna kehtib nii palataliseeritult kui ilma) (kirjastus Vabamõtleja), mis on konkurentsitult selle aasta kõige naljakam teos. See huumor on väga tabav ja täpne, suupärane ning kohutavalt sümpaatne. Nii et soovitan seda absoluutselt kõikidele.