Eesti tänavakunst vajab rohkem hulle ideid ja julgeid tegijaid, et inimestel oleks porises ja hallis linnaruumis ringi liikudes põhjust ka pilku kõrgemale tõsta.

Anton Koovit, seksika ametinimetusega tähedisainer, ei ole tuntud tegija ainult kohalikul tasandil, vaid ka laiemas tähtede universumis. Berliini metroo, Balenciaga moemaja, AstraZeneca ja meie oma kultuuriajaleht Sirp on mõned näited, mille puhul on võetud kasutusele Antoni loodud kirjatüübid. Enne veel kui fondiperre sündisid tema loodud Aino, Arvo, Adam ja Aleksei ning teised poisid-tüdrukud, olid Antoni Tallinna tänavatele tehtud grafiti meistriteosed juba peaaegu täisealiseks saanud. Suumime Antoniga üksiktähtedest välja ja arutleme, millises seisus on Eesti oma pommide, täägide, tänavate ja kunstiga ning kuidas saavad omavahel läbi tänavakunstiga lahutamatult seotud paarid, nagu legaalne ja illegaalne, eetiline ja esteetiline, vaba ja institutsionaalne.

Alustame klassikaliselt ehk lapsepõlvest. Räägi sissejuhatuseks oma esimestest kokkupuudetest vihikuväliste teostega. Millal sõbrunesid nitroemailvärvidega ning kuidas kulges hiljem tee grafiti ja teatud subkultuurile legendaarseks maamärgiks kujunenud crew Capo juurde?

Esimesed värvid, mille ma maalt leidsin ja millega aidauksel katsetama hakkasin, olid tõesti jõhkrad keemiapommid. Päriselt jõudis grafiti minuni umbes 1996. aasta paiku, kui tulin maalt linna, juuksed heintest takused, ja sattusin ühele peole. Kuskilt olid tulnud välismaa spreid ja sõber Koala laenas natuke oma värve, millega siis pärast pidu seintele joonistasime. Ühed esimesed tegijad Lil’J ja North Crew ning Lasnamäel möllanud Bass ja Bandit olid mõned päris head kohad linnas juba ära hõivanud. 

Keskkoolis tekkis meil juba oma väike gäng. Hakkasin vihikusse kõvasti kavandeid vihtuma. Meie pundis oli üks tüüp käinud ka Kevade tänava koolis ja temal oli väga kõrge tähtede standard. Värvid olid siis veel ikka jõhkralt kallid, 40 krooni purk. Neid ei mindud lihtsalt seina viskama, vaid plaan pidi olema. See, mis tänapäeva noortel tänu eri spreidele käes on, on ikka ulme – võrreldamatu meie ajaga. Me segasime ise aerosoole kokku, sest saadaolev värvipalett oli max 12 tooni. Käisin pärast kooli raamatukogudes arhitektuuriajakirju vaatamas, et sealt õppida. Enne kui seintele läksin, sai katsetatud ka veega lume peale joonistamist. Meie pundis olid veel Sick, Sputnik (kellest sai hiljem Tyke1) ja Eagle 24. Nimeks peab muide alati olema ilus meeldejääv sõna.

Üheksakümnendatel levisid jutud uutest töödest väga kiiresti. Neid märgati, sest inimesed ei istunud Instagramis, vaid käisid, silmad lahti, tänavatel ringi.

Kvartalis tegime umbes ühe töö. Tahtmine joonistada oli väga suur. Kadriorus on kusjuures säilinud senimaani üks esimesi töid „Crash”, mis valmis 1990ndate lõpus. Tol ajal levisid jutud uutest töödest väga kiiresti. Neid märgati, sest inimesed ei istunud Instagramis, vaid käisid, silmad lahti, tänavatel ringi. Olen ka ise bussis olles kuulnud, kuidas „Crashi” teemal arutatakse. 

Kas teie joonistustega käis kaasas ka mingi filosoofia või oli põhiline eesmärk pommimine ja endast märgi maha jätmine?

Esialgu tegutsesime nime AA (anonüümsed artistid) all, hiljem tuli Capo. Wim meie AA tiimist oskas kolle joonistada ja lisasime neid oma töödele. Kohavalik oli ja on tegelikult kõige olulisem. Tähtis oli joonistada riskantsesse kohta, mis oleks nähtav ja natuke ohtlik. Meie täägid olid algusaegadel ikka huumor kuubis, aga Capo logo pärast pole kusjuures ka praegu häbi. 

On oluline mõista, et grafiti on nagu tants, hästi füüsiline. Selle formaat tuleneb inimkeha suurusest.

Kogu grafititegemise protsess on ülimalt komplitseeritud. On oluline mõista, et grafiti on nagu tants, hästi füüsiline. Selle formaat tuleneb inimkeha suurusest. Võib ju ka plokk-kirju joonestada, aga see pole väga mugav. Samas teatud toimivad vormid on lihtsalt kehale mõnusad. Capos tegin mina tähti, Tyke1 tegi rohkem tegelasi. 

Hakkasime siin juba hoogsalt grafitist rääkima, aga teeme asja kiiresti terminites selgemaks ehk millest me räägime, kui me räägime tänavakunstist laiemalt? Üldiselt peetakse tänavakunsti all silmas katusmõistet, mille alla kuuluvad nii grafiti oma mitmepalgelisuses (piece, pomm, tääg, paröömiline grafiti jne) kui ka šabloonikunst ehk stencil art. Ja siis on selles sugupuus veel kudumisgrafiti, mosaiik ja palju muud. Sina teed grafitit, Edward von Lõngus aga tänavakunsti, Eesti Ekspress jälitab roti täägijaid. Mida sina tänavakunstiks pead?

Latrinaalia ehk peldikukunst on ka oluline (naerab). Berliinis öeldakse kogu asja kohta street fart. Tänavakunst on, jah, laiem mõiste. Praegu mõistetakse selle all suuresti šabloonikunsti ehk seda, mida teeb Banksy. Jäime ilusast mõistest ilma, sest stencil’i-mehed kaaperdasid selle. Grafiti on tegelikult keskaegsete mallidega tsunftikunst. Juba esimesed koopamaalid kuuluvad selle alla. 

Stencil on grafitiga võrreldes paralleeluniversum. Kusjuures, ma olin esimene, kes 2001. aastal šablooniga tegi. Esialgu vaid tööde allkirju n-ö turundamiseks, pärast ka suuremaid asju. Ja siis kohe tekkis Eestis ka stencil’i-boom. Banksyndusest ma hästi ei arva, kui aus olla.

Soovitasid mul vaadata tänavakunsti ja grafiti erinevuste mõistmiseks Richard Hambletonist rääkivat filmi „Shadowman” (2017). Hambleton, nn tänavakunsti vanaisa, oli üks esimesi, kes USA linnaruumi figuratiivseid joonistusi tegema hakkas. Ta kuulus Keith Haringu ja Jean-Michel Basquiat’ga samasse seltskonda. Viimastest said legendid tänu nii galeriide toetusele kui ka kunstnike varakult lahkumisele. Hambleton kadus aga vaateväljast, jäi oma põhimõtetele truuks ja elas veel pikalt tagasitõmbunult piinatud geeniusena. Elu lõpuaastatel kaevati ta n-ö maa alt uuesti välja, toodi koos Armani show’ga taas püünele, korraldati mitmeid ülevaatenäitusi, kuid maise elu lõpp tal üleliia lilleline polnud. Miks Hambletoni lugu sulle oluline on?

„Shadowmani” film on tõesti kohustuslik inimestele, kes tahavad teada tänavakunsti algusaegadest ja selle päris essentsist. Mulle jättis see film kunagi sügava mulje. „Shadowman” avab hästi tänavakunsti toimimismehhanisme. Hambleton oli vabakäigul kulgeja, tema moto oli „fuck off, teen, mis tahan”. Ta ei sidunud ennast galeriide ega esindajatega, ta tahtis lihtsalt teha. Olgugi et ta elu suunas ebastabiilne psüühika, oma asju tegi ta lõpuni välja ise ja käsitsi, ausalt ja lähtuvalt oma sisemaailmast. See on grafiti puhul oluline nüanss.

Võib juurde mõelda, et miks Warhol lõi läbi, aga Hambleton mitte. Mulle on ka öeldud, et joonistad nii hästi, õpeta mulle ka või näita, mis fondiprogramme sa kasutad. Nii asjad ei käi. Ise peab avastama, harjutama, kogema. Paraku on nii, et ühele on antud annet ja teisele mitte. See pole mõeldud parastavalt, aga nii on. Hambleton ka harjutas palju ja temast saigi geniaalne maalija. 

Ka kõige kuulsam tänavakunstnik Banksy on pidanud Hambletoni oma vaimseks õpetajaks. Sina oled Banksy suhtes kriitiline. Samas ta ju juhib samamoodi tähelepanu olulistele ühiskondlikele kitsaskohtadele (keskkonnakriis, ületarbimine, vaesus jne).

Oh jah. Üks asi on idee, mida Banksy tahab inimesteni viia, aga kui vaadata, kuidas ta oma töid on teinud, saab aru, et tegu on käsitööga. Ka enamik grafitilõnkareid on naljatilgad Hambletoni kõrval, nii kunstilise külje kui ka pühendumuse poolest. Inimesed, kes pole kunstikoolipinki nühkinud, ei saa sellest aru.

On tekkinud arusaam, et stencil, tänavakunst on rohkem kunst ja muud suunad (grafiti liinid – toim.) on seda vähem. Lisaks käib tänavakunstitööde juurde kaubastamise ja kommertsi aspekt. Nende tööd on hinnastatud ja müüdavad. Palju mainitakse, et stencil on justkui seepärast kunstilaadsem, et see on „arusaadavam”, kuid tõsiasi on, et need „taiesed” on lihtlabaselt mobiilsed. Saab teha tõmmise mingi vineeritüki peale ning algabki „kunstiobjekti” elu nännimaailmas. 

Jätame šabloonid korraks rahule ja hüppame nüüd Berliini, kus sa oled elanud pea 14 aastat. Teeme väikese peatuse ka Pariisis ja Hollandis, kus sa samuti mõnda aega asusid ja spreitasid. Kas Eesti ja Lääne-Euroopa suurlinnade seinad on samasugused paralleeluniversumid nagu grafiti ja tänavakunst? 

Berliini ja Eesti tänavakunsti võrdlemine on sama hea kui kõrvutada päikest ja kuud. Üks on kiirgav ja pulbitsev laava, teine jahtunud täht. Vabandust, aga nii on. Eestis mõeldakse, et mida meist arvatakse. Mujal see väline vaade ei huvita tegelikult kedagi. Suurlinnades tullakse kokku näitama oma meisterlikkust. Eestis oli ka enne minu lahkumist päris hea tase saavutatud. Kohalikud tööd on mu meelest plakatlikud ja kahemõõtmelised, tuletatud suuresti Stockholmi ja taani stiilist. Millalgi võttis maad ka Lõuna-Helsingi stiil, mis on nii igav, et kunstipolitsei võiks sellised asjad hoopis ära keelata (naerab). 

Berliini ja Eesti tänavakunsti võrdlemine on sama hea kui kõrvutada päikest ja kuud. Üks on kiirgav ja pulbitsev laava, teine jahtunud täht. Vabandust, aga nii on.

Kunagi käis Eestis üks väga hea prantsuse tegija Honet. Eesti oli välismaalaste jaoks lõputu mängumaa. Ta tõi värskust ja tegi siia ka mõned tööd. Siiani, kui Tallinna satun, teeme Keuziga (ka Prantsusmaalt) väljasõite objektidele, Tallinnas pole sellise käekirja ja flow’ga tegijat tekkinud. PACSi mõned kroomid meeldivad mulle, Bani andis mingi aeg auru, aga meie noored väsivad kiirelt.

Olen elanud ka Hollandis. Vana MOA asutaja ja aju on pärit Utrechti kandist. Kohalikud on selle üle väga uhked. Shoe ja Delta olid seal 2007. aastal endiselt põhinimed. Viimane proovis ka seintele 3Dd teha, aga kahjuks ei anna tema tööd seda efekti välja. Natuke piinlik isegi. 

Berliinis on aga kõike – nii realismitüüpe, kes teevad suuri pindasid majade külgedele, kui ka innovatsiooni kõige paremas mõttes. Näiteks lasti S-Bahni paneelidele survekonteinerist suure otsakuga ilusaid valgeid jutte. Ise istuti põõsas peidus ja vajutati kangi. Tehakse pätti, aga samal ajal tegeletakse ka innovatsiooniga. Meil võiks ka realiseeruda rohkem uusi pööraseid ideid. Soovitan vaadata raamatut „Action Painting: Bringing Art to the Trains”. Sealt saab igasugu hulle mõtteid. 

Pariis jättis mulle väga hea mulje. Seal on grafiti ajalugu ühes jadas voolanud ja kõik vabad kohad kaetud. Pariisis elades käisin üksinda sodimas. Sain netikohvikus tuttavaks superstaari Romeoga, kes oli New Yorgis suuri tegusid teinud – joonistas koos oma bandega ühe suve jooksul 14 rongile. Vot see on magnum opus. Ta jäi USAs muidugi vahele ja saadeti Tšehhi tagasi. Pariisis oli Romeo loomulikult DSK auliige.

Kui Tanel Rander analüüsis 2017. aastal ajakirjas Kunst.ee Edward von Lõnguse EV100 tuuri ja seoseid Eesti avaliku ruumi tajumisega, kirjutas ta: „Avalik ruum on paljude Eesti inimeste jaoks kellegi teise ruum – seal kehtib küll avalik kord, ent veel rohkem kehtib seal kollektiivse autoriteedi võim. Just autoriteet on see tükike avalikku ruumi, mis elab meie sees ja näib olevat osa meist endist.”

Nõus, Eesti inimene allub väga hästi autoriteedile. Meil kummitab muidugi ka endiselt valvsaks tegev Nõukogude Liidu ja KGB taust. Kui Eesti linnaruumi on vallutanud Arial, siis Soomes ruulib hallil taustal Helvetica. Isegi kollast värvi ei kasutata. Disainikalduvusega inimestele see meeldib ja tänavatel pole vähemalt natsifonte ja muid apsakaid, aga ikka hall-hall-hall on kogu nende ruum. Helsingi pole minu teema.

Berliinis panevad Berlin Kidz ja Paradox või Taanis ja Belgias MOA julgelt hullu. Ronitakse mööda tornmaju ja joonistatakse täis terved korterelamute seinad, kirikukatused, rääkimata rongide backjump’imisest. MOA on öelnud, et nad võitlevad vabaduse eest ja gentrifikatsiooni ning „hea uue ilma” laadi maailmakorralduse vastu. Riskitakse aga kriminaalkaristuse ja mitmekümnete tuhandete eurode suuruste trahvidega. Millest see vajadus tekitada linnakeskkonda nõnda suurte riskidega nihkeid?

Jah, seal on karistused karmid. Kui vahele jääd, on ikka väga halvasti. Inimesi hoitakse kinni, pekstakse. Rongi värvimine peab toimuma organiseeritult ja ülikiirelt. 

Mul on teooria, et Ida-Euroopas ja Venemaal on grafiti sügavam eesmärk ikkagi keskkonna kaunistamine. Nii Holland kui ka Skandinaavia maad üldisemalt on liiga ära disainitud ja seal kasutatakse grafitit keskkonna nihestamiseks. Ma ei saanud algul aru, et neil polegi kontsepti, lihtsalt tahetakse märatseda. Ilmselt mängivad siin rolli ka freudistlikud nüansid. Noored tulevad katkistest peredest, radikaliseeruvad ja hakkavad mässama. Venemaal tehakse ilusaid värvilisi teoseid ja näidatakse, et igal pool pole ainult vana plekk. Mul endal on Ida-Euroopa poisina samuti kaunistamise soov sees (naerab). 

Linnad on ka oma põhimõtteid seoses grafiti ja tänavakunstiga nihutanud. 2013. aastal võttis Bogotá linnapea vastu määruse, mis legaliseeris tänavakunsti teatud kohtades ja keelas teistes. See andis tänavakunstile suurema vabaduse ja harjutas linnaelanikke uue kunstivormiga, sest saadi aru, et selle vastu pole mõtet võidelda. Kusjuures ei sätestatud ühtki esteetilist kompassi ja aktsepteeritud on kõik tänavakunsti avaldumisvormid. Pärast määruse ellukutsumist kasvas suurel määral tänavakunsti maht linnaruumis ja inimeste heakskiitev hoiak selle suhtes. Eelistati muidugi pildilist ja supergraafikat. Eestis me ilmselt niipea samade reegliteni ei jõua, aga aeg-ajalt räägitakse näiteks legaalsete seinte tekitamisest noortele. Kas legaalne sein võiks toimida, tänavakunsti inimestele lähemale tuua või kaotaks grafiti isegi osalise legaliseerimise tõttu oma mõtte?

Mina arvan, et päris vabaks ei saa grafitit lasta. Legaalne grafiti on muidugi võimalik ja väike hingetõmbepaus kulub ka tegijatele ära. Kuid grafiti modereerimine ja kureerimine on peen mäng kümnete parameetritega.

Berliin võttis 1980ndate keskel grafitiga kiirelt jalad alla, linn sai uue elu. Ida ja läänt eraldavale müürile joonistamine muutis asja standardsemaks, newyorklikumaks. Ka Barcelonas olid seinad kõigi päralt. 

Legaalne grafiti on muidugi võimalik ja väike hingetõmbepaus kulub ka tegijatele ära. Kuid grafiti modereerimine ja kureerimine on peen mäng kümnete parameetritega.

Legaalsete grafitiseinte mõte on väga hea. Need sobivad nii algajatele kui ka tänavakunsti laiemaks populariseerimiseks. Legaalsete seinte asukoha peab valima selle järgi, kus sihtgrupp ise on juba ees ootamas. Sobida võiksid seinad rulaplatside, ranna ja rongiteede juures, kust inimesed mööda jalutavad. Palju on suvalisi aedu, mida võiks katta joonistustega. Aga üldiselt kehtib küll reegel, et grafitile on seadused siiski selleks, et neist üle astuda. 

Grafiti puhul on huvitav aspekt, et mida puhtam on keskkond, seda hullemalt võtab maad vandalism. Grafiti arusaadavaks tegemiseks peaks sellest rohkem rääkima, aga mõistlikku juttu. Ka ajakirjandus võiks selle teemaga rohkem tegeleda. Minna tähtede sisse ja näidata, kuidas ühe hea piece’i tegemine kavandist teostuseni toimub. Hea seina valmimiseks peab inimene viima end viimase piirini. Mõnest juhtumist saaks midagi põneva kriminaalromaani sarnast.

Ühes 2006. aasta intervjuus ütlesid, et grafiti elustaks pisutki okupatsiooni ajal ehitatud lömitavaid kaste. Tallinna linn toetab minu teada alates 2016. aastast supergraafika tegemist fassaadide ja hoovide kordategemise projektide kontekstis. Teose kavand peab olema kooskõlastatud ehitise omaniku ja linnavalitsuse linnakujunduse komisjoniga. Samas ollakse natuke nagu lõhkise küna ees ega teata, kas viirust nimega grafiti peaks ohjeldama või laskma tekkida karjaimmuunsusel. Leidsin näiteks Tallinna linna lehelt südamliku üleskutse lugejatele: „Andke meile tagasisidet, kuidas on teie hinnangul õige ja mõistlik ebaseadusliku grafiti suhtes käituda. Kas ja kuidas on võimalik ebaseaduslikust grafitist linnaruumis vabaneda, kas kunstnikke peaks selle eest karistama, kas värvide müümist noortele peaks piirama või peaks hoopis kunstnikke kuidagi toetama? 2015. aastal korraldatud puhastusaktsiooni käigus kaeti mitmel pool Tallinnas ning ka Nõmmel Vääna tänaval hoonete seinad tänavakunstnike abil ilusate piltidega. Seega on linnaruumi ilmestamiseks tehtud suurepärast koostööd. Igasugune tagasiside selle teema kohta on oodatud.” Anna palun linnaisadele natuke tagasisidet.

Linnategelased ei peaks otsima analooge ega kopeerima hoiakuid teistest pealinnadest, vaid võtma arvesse majanduslikke ja kultuurilisi erinevusi. Kui vaadata isegi puhtformaalselt, siis Tallinn on üks suur lahmakas halli paekivi ja puud linnapildis põhimõtteliselt puuduvad. „Uus arhitektuur” on enamjaolt klaas, mis peaks peegeldama valgust (à la NY skyline), aga reaalsuses peegeldab see üle poole ajast poripritsmeid ja hülgehalli. Tundub, et midagi suurt ei saa või ei taheta ette võtta, sest igal tasandil jagatakse raha vaid vahendite tarbeks (eespool mainitud toetuse maksimummäär on 3000 eurot – toim.). Monumentaalse töö tegemine on aga kunst, sest see peab sobima keskkonda, võtma arvesse teid, tänavaid, põõsaid, puid, mitte ainult seinapinda. Seinamaalide kasutegurit ei osata põhjendada ja tulemuseks on kalk linnakeskkond, kust tahakski vaid Hummeriga läbi kihutada. Kui linna võtmekohtades leiduks mõned kvaliteetsed seinamaalingud, siis porise aja saabudes tahaks ka linnakodanik pea kõrgemale tõsta ja ringi vaadata.

Monumentaalse töö tegemine on kunst, sest see peab sobima keskkonda, võtma arvesse teid, tänavaid, põõsaid, puid, mitte ainult seinapinda.

Nõus. Supergraafika ja tänavakunst laiemalt aitaks kindlasti elavdada elukeskkonda, mis mõjub muidu üleliia monotoonsena. Kui aga avalikust ruumist isiklikku astuda ja keegi näiteks sinu äsja värvitud koduukse ära täägib või pommib, siis kuidas reageerid?

Ma mõtleks esmalt, miks nii tehti. Kas ma äkki kutsusin selle ise oma käitumisega esile? Berliinis näiteks kogu aeg hititakse meie maja. Midagi pole teha. Teatud kohtades tuleb sellega ära harjuda. Samas mõned grafitid on päris head. Meil oli naabermaja peale ammusest ajast kirjutatud „Nichts”. Päris hea ju. Saksa huumor.

Seome korraks kokku noored ja tänavakunsti. USAs tehti koolinoorte seas uuring, kus ilmnes, et seintele joonistamist tajutakse kui teraapiat, mis võib ka kogukondade sees pingeid leevendada. Parem anda noortele kätte spreipurgid, enne kui püsside või terariistade järele haaratakse. Ka Eestis on õnneks hakatud viimasel ajal juhtima üha enam tähelepanu noorte ja laste vaimse tervise temaatikale. Koroona on samuti teatud pingekohad hästi esile toonud. Kas noorte probleemid võiksid osaliselt leida lahenduse ka kunstiteraapia eri vormides, näiteks tänavakunsti kaudu?

Psühholoogias olen ma küll võhik. Olen aga oma töötubades noortega tegelenud ja isegi kui saab nad joonistama mõned korrad aastas, on see piisav, et neid narkootikumidest ja muust jamast eemal hoida. Noortega tehtud töötubadel on mõju ja need on olnud mu enda jaoks suur töövõit. See on loogiline, et 13–16-aastastel hormoonid möllavad ja nad vajavad mingeid ventiile. 

Olen oma töötubades noortega tegelenud ja isegi kui saab nad joonistama mõned korrad aastas, on see piisav, et neid narkootikumidest ja muust jamast eemal hoida.

Juba enne koroonat algas eri metropolides tohutu grafitilaine. Palju tehakse projekte, et noored hulluks ei läheks. Grafiti esilekerkimise tsüklid käivadki umbes kümne aasta tagant. Venemaal on praegu suured legaalsed projektid jooksmas ja n-ö home office’i loosungitest ei lasta ennast morjendada. Tullakse tänavatele ja tehakse. 

Jah, suhtumine grafitisse ja tänavakunsti laiemalt on ajaga õnneks mõnevõrra muutunud. 1990ndatel lasi Brasiilia politsei värvipurkidega noori lihtsalt maha, nüüd toetavad needsamad korravalvurid tänavakunsti kui kriminogeensust pärssivat meediumi. Kui suur võiks ideaalis olla tänavakunsti võime päriselt muuta status quo’t ning luua ühtsemat ja sõbralikumat ühiskonda?

Alustada võiks näiteks väliüritustest. Kunagi toimus Eestis päris palju igasuguseid grafitijämme ja need olid platvormina väga head, mõjusid positiivselt. Kokku tulid vaesed, rikkad, poisid, tüdrukud, suurperede ja üksikvanemate lapsed – kõik läbisegi. Sellistel sündmustel pole vahet, kas oled Lasnamäelt või Nõmmelt. Muidugi oli noorte vahel ka konkurents, aga hiljem suheldi omavahel foorumites ja teema elas edasi. Savu ja peksmise jutt asendus grafitist, kunstist ja muudest teemadest rääkimisega.

Eks institutsionaalne-illegaalne, ilus-kole jms duaalsused käivad paratamatult kaasas nii tänavakunsti kui ka grafitiga. 2008. aasta kevadel avas Tate Modern maailma esimese suurema avaliku grafiti ja tänavakunsti väljapaneku, kutsudes kuus rahvusvahelist kunstnikku pilkupüüdvate seinamaalingutega oma fassaadi kaunistama. Samal ajal mõisteti tuntud rühmituse DPM kaheksa liiget Londonis kohtulikult süüdi kogu riigis hinnanguliselt miljoni naelsterlingi suuruse grafitiga seotud kahju tekitamises ja neile mõisteti kokku 11 aastat vangistust, mis on suurim süüdistus Suurbritannia grafiti ajaloos. Seal kõrval aga arutletakse, miks poliitikud, ärid tohivad linna reklaame täis panna, aga inimeste (visuaalset) väljendusvabadust piiratakse. Väideti, et kunagi oli tänavakunst inimeste hääletoru, nüüd on see firmade reklaamimanöövrite tanner. Kuidas seda visuaalset müra piirata ja samas linlikke lõuendeid õiglaselt jagada?

Jah, eks see ongi ebaõiglane. Reklaam maksab riigile raha, rendib „koha” ja sellega korvab oma pealetükkivuse, aga summeerituna läheb pilt ikkagi läbuks. Lokaalne reklaamindus võiks tänavakunsti paremini ära kasutada, see on atraktiivne ja odav promo. Joonistatud reklaamil võiks linnaruumis oma koht olla. Miks mitte lasta oma juurviljapoe, rehvivahetuse või klubi seintele joonistada. Las see wild style lokkab. Ma ise teenisin ka sellega omal ajal raha ja Venemaal on tavaline, et grafitivandaalid teevad rikkurite häärberite aedu. 

Lokaalne reklaamindus võiks tänavakunsti paremini ära kasutada, see on atraktiivne ja odav promo. Joonistatud reklaamil võiks linnaruumis oma koht olla.

Seoses keskkonnakriisiga räägitakse palju rohepesust. Galeriide avamise ja sellega tihti kaasnevate ilusate tellitud seinamaalingute ja supergraafika tekkimisega nn gentrifitseerumata piirkondades on hakatud aga rääkima „kunstipesust”. Kuidas sina suhtud tellitud tänavakunsti ja suurkorporatsioonide, näiteks The Coca-Cola Company korraldatud tänavakunstiüritustesse? Kas kunstnikke kasutatakse ära suuremate, äriliselt tulutoovate protsesside käimalükkamiseks või on tegu ülespuhutud teemaga? 

Eks see on, jah, „dancing for a dollar” – kes tellib ja omab, see määrab. Tegu on kaubanduse alaliigiga. Kunst ongi äritehing ja kunstnikke on kogu aeg ära kasutatud. Ka illegaalsust harrastavad grafititegijad teevad aeg-ajalt tellimustöid. Hange peaks olema korrektselt tehtud. Kui aga liiga palju ette kirjutatakse ja suuremaid logosid nõudma hakatakse, peaks kunstnik seda väga tõsiselt kasseerima. Noored joonistajad ilmselt ei mõtle brändingu peale ja neid kasutataksegi ära. Mulle suurkorporatsioonide kampaaniad väga ei sümpatiseeri, kuigi me omal ajal võitsime ka CC Plaza konkursi. Bartertehingud kohalikega on siiski parimad. 

Ega äärmused pole ka head. Näiteks tänavakunstnik Blu tegi Berliini Kreuzbergi ühe vana maja seinale suured figuratiivsed tegelased. Kui ta kuulis, et turiste tuuakse seda seina vaatama, siis tema meelest see kiirendas Berliini allakäiku ja ta kattis oma töö musta värviga. See on ka jabur endale jalga tulistamine. 

Eks see olegi kahe otsaga asi: ühelt poolt kirutakse, et vanadel majadel visatakse pärast grafiti ilmumist aknaklaasid sisse, teisalt aitab ilus pilt seinal piirkonda turvalisemaks muuta ja arendada, aga ka see ei sobi.

Öeldakse, et tänavakunst on kogukonna hoiakute täpne peegeldus. Tänavakunst provotseerib ühiskonda, vajutab valupunktidele, mis on parasjagu aktuaalsed. Valgevene kunstnikud võitlevad praegu muu hulgas tänavakunstiga sihikindlalt vabaduse eest. Ühiskonna lõhestatust näidatakse samal viisil ka Küprose, Colombia jt riikide seintel. Tänavad annavad sõna inimestele, kellel muudel formaalsetel platvormidel hääl puudub. Mis valupunkte sa Eestis ja mujal seintelt välja oled lugenud? 

Eestis jääb kriitiline grafiti sinna Ülo Kiple aega. „Kranich 666” tõstatas ka teatud teemasid. Rootsis levitavad vasakpoolsed sotsiaalseid sõnumeid spreipurgiga. Maailmaparandamist ma otseselt seintelt tabanud pole. Eestis nagu tahetakse protestida, aga ei osata. See pole meile omane ja inimestel on ebamugav oma vaateid välja öelda. 

Rääkisime juba natuke Arialist ja Helveticast. Mida sinu tüposilm veel tänavatel olevatest teostest välja loeb? Kui kõnnid mööda linnakeskkonda, mis on tulvil graafilist disaini, siis millise pilguga sa seda vaatad? Kas eriti koledaid näiteid kohates lähevad käed rusikasse?

Nihkeid märkan ma pidevalt, sellega mu silm kogu aeg tegelebki. Vahel on ikka valus vaadata, et kuidas see font nüüd siia sattus. Selleks et normaalselt liikuda, lülitan vahel ka aju mõneks ajaks välja. Berliin on graafilise disaini vallas eikellegimaa. Brändid ja autod on siin väga korralikud ja kõik on läbi mõeldud. Kultuurivaldkond on aga väga alarahastatud. Plakatitelt on näha, et pappi pole ega saa õiget värvi kasutada. Eestis on lõbusamad plakatiseinad. Aga mul on alati millegi üle iriseda. Fondivalik on siin väga üheülbaline. On näha, et vaadatakse ühtesid ja samu Instagrami feed’e ja kõik teevad sarnast asja. Praegu muidugi üritusi ei toimu ja plakativalik on seetõttu ka nirum. 

Viimati märkasin näiteks Raekoja platsil ühe natsifondiga tehtud silti. Kuidas selline asi üldse võimalik on!? Soditud kirik ei ole Tannenbergi fondi kasutamise kõrval mitte midagi! Uskumatu, et minu enda kolleegid panevad ühe viiest natside ametliku stiili kirjatüübist Tallinna vanalinnas oleva maja seinale.  

Viimati märkasin näiteks Raekoja platsil ühe natsifondiga tehtud silti. Kuidas selline asi üldse võimalik on!? Soditud kirik ei ole Tannenbergi fondi kasutamise kõrval mitte midagi!

Liiklusmärgid on meil Eestis Arialiga tehtud, riik suhtleb aga ainult Timesiga. Saksas pole fondikasutus alati ilus või teab mis huvitav, aga kõik on põhjalikult läbimõeldud. Eks seetõttu, et seal on tüpograafia eksisteerinud juba 500 aastat. 

Mis praegu Berliini grafitimaastikul toimub?

Juba poolteist aastat tagasi hakkas maa vaikselt värisema. Endast andsid märku mingid muutused. Rongid on Berliinis viimastel aastatel uuesti täis soditud. Varem pandi piltidele peale plakateid ja aastakümneid olid rongid ilusad kollased ning vaid aknatihendilt võis joonistuste jäänuseid aimata. Fotod grafititest saadi ainult tunnelis, kohe pärast maalimist, sest need kadusid kiirelt.

Rongi kiirgrafitit ehk backjump’e oli varem ikka näha, nüüd on aga otsast otsani tehtud rongid väga levinud. Linna struktuurile annavad täis joonistatud rongid muidugi väga palju juurde. Berliinlasi ilmselt see sodimine ei morjenda, kuna nende valulävi on kõrge.  

Eesti rongidele joonistamine jäi vist pigem Elroni-eelsesse aega. Kuskilt lugesin, et Belgias on pea 80% rongidest MOA loominguga kaetud. Kas oled ka ise rongidele joonistanud ja kas viimati Eestis olles jätsid endast märgi maha?

Ei ole. Eesti vanad rongid olid minu jaoks liiga nunnud ja ma ei tahtnud neile joonistada. Kui tahad rongi teha, siis pead väga kiiresti toimetama. Mina jõudsin grafitisse kaunistamise ja kunstikooli maailmast. Alguses kulus töödele kuus tundi, siis neli tundi. Nüüdseks teen 30 minutiga töö ära, aga rongi jaoks on ka see liiga pikk aeg. Venelased käisid vahepeal meie ronge kiibitsemas, kui neil endal asi rongidega karmiks läks. Ja noored vene poisid sodisid ka Elronile.

Jah, tegin küll aasta alguses Tallinnasse ka ühe töö. Aga ma avalikult veel ei ütle, kuhu. 

Grafitis on alates Kiplest kuni dogmaatiliste hiphoppariteni kõigile ruumi. Tulebki mängida ja harjutada, vaadata, mis on tehtud, mis toimib.

Lõpetame samuti klassikaliselt ehk soovituste ja kiituste rubriigiga. Su kaasteelised grafiti alal iseloomustasid juba su üsna esimeste tööde käekirja sõnadega „kättesaamatu level, Eesti 3D master, keegi teine nii joonistada ei osanud”. Anna elukogenud kunstnikuna alustavale grafitihuvilisele mõned soovitused, kuidas pürgida samasugustesse kõrgustesse.  

Ära püüa teha midagi kellelegi meelepärast. Ära tunne hirmu valesti tegemise ees ega karda, et äkki sind ei võeta omaks. Grafitis on alates Kiplest kuni dogmaatiliste hiphoppariteni kõigile ruumi. Tulebki mängida ja harjutada, vaadata, mis on tehtud, mis toimib. Oskuste ülesehitamine on kõige aeganõudvam. Grafiti puhul tuleb kasuks iga vahend. Tääge peab ka harjutama. Kindlasti ei pea aga jooksma esmajoones spetsiaalsesse poodi spetsiaalse riiuli juurde spetsiaalseid tooteid ostma. Seda pigem vältida. Oluline on muidugi olla aus ja mitte varastada!

Antoni töödega saab tutvuda veebilehel antonkoovit.com.

Anton Koovit osaleb 10. ja 11. juulil Telliskivi Loomelinnakus toimuva kunstifestivali „Ma ei saa aru” vestlusringis „Tänavakunst ja linnaruum – in a relationship, but it’s complicated”. Vaata programmi kohta lisateavet aadressil maeisaaaru.ee.

Bianka Soe on festivali „Ma ei saa aru” peakorraldaja. Paberite järgi kunstiteadlane ja kultuuriantropoloog, kes töötab Telliskivi Loomelinnaku sisujuhina.