Aastakese tegutsenud grammikese lõbu ansambel pole nimevalikus liialt tagasihoidlik, vähemalt nõnda võiks väita pärast lühialbumi kahe esimese loo kuulamist.

Ülesehitus on üksluine, käigud jäävad justkui tasapinnaliseks, kontrastid puuduvad ning unelev gruuv takerdub kuhugi ega pääse voolama. Mõnele kuulajale on see ehk fun, kuid midagi jääb vajaka. Taoline eklektilisus on nii üllatav kui ka mõistetav, arvestades, milline produtsentide armee end Gram-Of-Funi ridades peidab. Neljapalalise EP teises otsas on aga jutud selgemad, stiil klaarim ning esimest poolt iseloomustav sündisoigumine asendunud enesekindla muusikalise väljendusega, kuigi tervikuna on kogu plaat endiselt küllaltki all over the place.

Kui proovida paralleele leida, jagab Gram-Of-Fun hetkelisi ühtimispunkte heliväljal „muretu ja piiritu suvi” neo soul’i modernsesse kaanonisse kuuluva koosseisuga Jungle, keda mullu ka Eestis soojendati, kuid veel enam meenub elektroonilist džässi viljelev Leedsi kollektiiv Submotion Orchestra.

Just taoline õhtuse gruuvi vöönd, mille ilmekas näide on EP kolmas lugu „Willow”, tundub Gram-Of-Funile rohkem sobivat: Aaslaidi vokaal toimib, produktsioon on eeskujulik ja Raul Ojamaa esteetilised kitarrikeeled paitavad kuulaja trummikilet. Ent EP lõpetab hoopis teistsugusest perkussiooniskaalast pärit kaasahaarav popsoulimaiguline pala, millel Philgood, Jaago, Aaslaid & co ehk isegi oma albumi katsetuslikkust ning mängurõõmu tajuvad. Fraasi „Are we getting there?” valguses ütleks, et sellelt bändilt tuleb veel.