Kui üliõpilane soovib juba õpingute ajal teadusmaailma uksest sisse astuda, ei suhtuta temasse kohe kui võrdsesse kolleegi. Sellegipoolest on võimalik ka tudengina teadust teha ja selles osaleda ning see muudab õpinguaastad kordi tulutoovamaks ja põnevamaks. Millised on võimalused?

Eelmisel aastal toimusid mitmed meeleavaldused nii Toompeal riigikogu kui ka Tartus haridusministeeriumi hoone ees. Kogunejad väljendasid rahulolematust seoses teadusvaldkonna alarahastatusega. Mäletatavasti peeti ka „Teadmistepõhise Eesti” matuseid. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia raamdokument „Teadmistepõhine Eesti” peaks kindlustama teadlastele riigi toega vajalikud tingimused, eelkõige rahalised, et nad saaksid efektiivselt töötada.

Strateegia elluviimisajaks määrati aastad 2014–2020, kuid seatud eesmärke ei ole siiani täies mahus täidetud. Paljud teadlased on teatavasti koondunud kõrgkoolide ümber, nii et meeleavaldustele kutsuti koolimajadest ka üliõpilasi. Minagi osalesin, tulles koos Eesti Kunstiakadeemia koosseisuga valjuhäälselt Toompea mäest üles. See oli üks hetkedest, mil tundsin, et üliõpilasena olen osa teadusvaldkonnast ja mul on selle murekohtades kaasarääkimisel võrdne hääl. Nüüd, 2020. aastal hakkab „Teadmistepõhise Eesti” aeg ümber saama. Kuidas saaks üliõpilaste kaasatus ning panus aidata, et selle sisu ja Eesti teaduslepe siiski vilja kannaksid?

Humanitaarhariduse populariseerimine

„Teadmistepõhise Eesti” esimese meetme punktiks 1 on määratud teaduse ja teadushariduse populariseerimise vajadus.[1] Teadushariduse all on silmas peetud, et noored nii gümnaasiumites kui ka kõrgkoolides saaksid piisaval määral infot, et mõista, mis karjäärivõimalusi pakub teadlaseamet.

Humanitaarvaldkonna puhul pole imekspandav, et teadlasena töötamine tundub esialgu kauge – reaalse väljavaatena nähakse seda alles õpingute hilisemas järgus. Varem selle peale ehk eriti ei tulda, sest mõtet varjutab ebakindlus, kas tegemist on ikka tulutoova ametiga. Kui aga humanitaarvallast huvituv gümnasist aimaks juba kooliajal, et pärast õpinguid leiab ta ka erialase väljundi ja töö, siis oleks palju julgem oma huvidele orienteeritud tulevikule vastu astuda. Seetõttu on väga tervitatavad mitmesugused tudengialgatused, millega gümnaasiumides erialasid esitletakse. Humanitaariast võib tuua näiteks mõne aasta tagused kunstiteaduse koolituurid, mille käigus üliõpilased korraldasid töötubasid, et tutvustada kunstiteaduse ja -ajaloo eriala. See on humanitaarvaldkonna populariseerimise näide, millel peaks olema positiivne mõju ja järelkaja.

Vajadus olla kaasatud

Kõrgharidusasutustes töötavad inimesed, kes kannavad assisteerides hoolt õppejõudude ja teadlaste töö sujuvuse tagamise eest. Selle ameti täitjat võib nimetada õppeassistendiks. Nad on justkui õppeosakondade head haldjad. Saksamaa ülikoolides teevad seda tööd üliõpilased, Eestis kohtab sellist praktikat vähe. Tartu Ülikoolis tehti mõni aasta tagasi proovi, kuid praeguseks on see vaibunud.

Saksamaa näitel korraldavad õppeassistentidest üliõpilased vastavalt õppejõudude ja professorite korraldustele ka seminare teiste oma valdkonna tudengitega. Niiviisi proovitakse õppejõu rolli. Lisaks tegeletakse arhiivimise ja digiteerimisega, mille käigus talletatakse ja koondatakse ka varasemaid lõputöid ning olulisemaid teadusartikleid. Täiendatakse erinevaid õppeosakondadega seotud andmekogusid, et muuta osakonnad nähtavamaks ja virtuaalselt kättesaadavaks rohkematele inimestele. Eestiski võiks kõrgkoolid üliõpilastele üha enam sellist väljundit pakkuda, et see saaks normaalseks tööjaotuseks õppejõudude ja tudengite vahel. Üliõpilase jaoks on põhiline ajend võimalus tunda end osana oma valdkonnast ning hoolitseda selle käekäigu eest. Lisaks saab end tänu tekstide ja artiklite digiteerimisele ning nendega tegelemisele üha rohkem oma valdkonda sisse lugeda, et hiljem oleks selle võrra kergem teadustööd teha. „Teadmistepõhise Eesti” esimene meede, täpsemalt punkt 1.11, toetab samuti seda ideed. Selle sisu on järgmine: „Toetada järjepidevalt teaduse ja kultuuri jaoks oluliste andmearhiivide ning teaduskollektsioonide säilitamist, täiendamist, digiteerimist ning kättesaadavaks tegemist.”[2] Digitaalsete võimaluste ja kättesaadavuse arendamine on aktuaalne ühelt poolt praeguste suletud olude tõttu, aga lisaks kuulutati tänavune aasta ka digikultuuriaastaks. Võiks öelda, et suisa prohvetlikult. Selleks et ülikoolid (ja teisedki teadusasutused) sellega aina rohkem haakuksid, võiks olla abi just tihedamast koostööst üliõpilastega.

Humanitaarvaldkonna puhul pole imekspandav, et teadlasena töötamine tundub esialgu kauge – reaalse väljavaatena nähakse seda alles õpingute hilisemas järgus.

Tunnustus ja tugi

„Teadmistepõhise Eesti” kolmanda sätestatud eesmärgina nimetaksin teise meetme punkti 1, mis on põimitud ka haridus- ja teadusministeeriumi programmi „Eesti keel ja kultuur digiajastul 2019–2027”.[3] See punkt on sõnastatud järgmiselt: „Tagada eesti keele, ajaloo ja kultuuri kõrge teadusliku tasemega uuringute toetamine ning keeletehnoloogiliste lahenduste arendamine ning soodustada nende võimalikku rakendamist.”[4] Üks osa (humanitaarvaldkonna) üliõpilase õppest on valida endale uurimisteemasid, mis haakuvad parasjagu uurimist vajavate küsimustega. Aga kui tudeng on valinud endale asjakohase teema, siis kas temagi võiks oodata oma teadustööle tunnustust ja rahalist toetust, nii nagu teadlaste jaoks on loodud teadusgrandid? Võimalusi leidub küll. Kõige paslikum on mainida siinkohal üliõpilastele suunatud teadustööde konkursse. Nimetan neist kolm.

Esimene on vast kõige tuntum ja otseselt riigi rahastatud, nimelt Eesti Teadusagentuuri (ETAg) korraldatud üliõpilaste teadustööde riiklik konkurss, mille eesmärk on tunnustada aktuaalsete ja oluliste teemadega tegelevaid uurimistöid. Eripreemiatena jagatakse ka mitmete riigiasutuste stipendiume, et kindlate valdkondade tööd saaksid tähelepanu ja tunnustust.[5] Peale selle on tudengitel võimalus osaleda TalveAkadeemia lühiartiklite konkursil, millest olen isegi osa võtnud. Põhiline erinevus ETAgi konkursiga seisneb selles, et tegemist on üliõpilaste endi organiseeritud ettevõtmisega. TalveAkadeemia konkursi jaoks peab kirjutama oma töö teadusartikli vormis, mis hiljem avaldatakse. Niisiis on väga oluline argument eestikeelse teadustöö märgatavamaks muutmine. Lisaks ETAgile ja TalveAkadeemiale korraldab Üliõpilasseltside Liit bakalaureusetööde konkurssi Kaaren, mis on kahe eelmisega võrreldes uuem, kuid tulevikus ilmselt paljulubav.

Teadustööde võistlusel osalemine on üliõpilaste jaoks suurepärane viis end oma valdkonnas nähtavaks teha ning heal juhul ka rahaline auhind pälvida, mis tõstab igal juhul motivatsiooni, et tööga jätkata. Hindamiskomisjonidesse kuuluvad oma ala spetsialistid, kes annavad töödele põhjalikku tagasisidet. Teadustööle orienteeritud tudengid peaksid neist võimalustest kinni haarama.

Helesinine unistus teadusriigist

Kui Eesti riik oleks otsustanud juba aastaid tagasi olla teadusriik, toetades teadlaste tegevust nii rahaliselt kui ka moraalselt, oleks ka meie positsioon praeguses pandeemiakriisis palju parem. Seda kinnitab aprilli alguses ilmunud uudis sellest, et Eestis on seisnud aastaid tühjalt teaduslabor, mis võiks mängida olulist rolli viiruse uurimises ja sellega võitlemises, kuid puudub raha, millega labor tööle panna. Ehkki nüüdseks on selgunud, et lisaeelarve toel labor siiski taaskäivitatakse, tekib küsimus, kui palju oleks jõutud teha, kui ressurss oleks olnud õigel ajal kättesaadav.

Tööd jagub kindlasti igas teadusharus, kuid kohati jääb vajaka vastavast temaatilisest ja rahalisest sisendist. Siinkohal ei pea meditsiinivaldkonda mainimagi, kuid eluolu normaliseerimisel on ka humanitaar- ja sotsiaalteadustel tähtis roll. Lageraie ja põlevkivitööstus ei võitle viirustega, seda teeb kokkuhoidev ühiskond, kus on võimalik usaldada teadusel põhinevat informatsiooni. Raskel ajal on äärmiselt oluline hinnata teadlaste tehtud tööd ning neid usaldada, et tuleksime sellistest olukordadest välja võimalikult väikese kahjuga. Loodetavasti on meie praegustel üliõpilastel sisemist missioonitunnet ja piisavalt motivatsiooni, et neist saaksid tulevikus teadlased.

[1] 1. meede. Teaduse kõrge taseme ja mitmekesisuse kindlustamine. Punkt 1.1. – Teadmistepõhine Eesti, 2014.
[2] 1. meede, punkt 1.11.
[3] Haridus- ja teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul 2019–2027”.
[4] 2. meede. TA ühiskondliku ja majandusliku kasu suurendamine. Punkt 2.1. – Teadmistepõhine Eesti, 2014.
[5] Nt muinsuskaitseameti eripreemiad.

Grete Tiigiste on EKA kunstiteaduse üliõpilane, kes huvitub arhitektuurist ning sisustab vaba aega remonditöödega.