Kurioossed seadused 19. sajandi tudengitele reguleerisid nii teatriskäimist kui ka vastassugupoolega suhtlemist ning saatsid hilisõhtul linna peal uitajad karistust kandma.

Kuigi ka tänapäeva üliõpilane peab olema kursis oma kohustuste ja õigustega, oli 19. sajandi tudengi elu ehk veelgi enam erinevatele reeglitele allutatud. 1802. aastal taasavatud Tartu ülikoolis suunas üliõpilaste käitumist keisri kinnitatud sisekorraeeskiri, milles esitatud keelud ja käsud jäid oma põhiolemuselt terveks sajandiks enam-vähem samaks. Tänapäeval võib tunduda kummaline, et siis võis keiser otsustada näiteks selle üle, kas tudeng tohib kanda habet või mitte, ning korda rikkunud üliõpilase sai mitmeks nädalaks kartserisse mõista.

Kui vuntsid kasvavad liiga kiiresti

19. sajandi Tartu tudeng oli tingimata meessoost (naised lubati ülikooli alles 20. sajandi alguses) ja enam-vähem sama vana kui tänapäeva üliõpilased. Ülikooli astumiseks oli tarvis esitada gümnaasiumi või muu keskõppeasutuse lõpetamise tõend ning sooritada filosoofiateaduskonna dekaani juures sisseastumiseksam. Kuna õppetöö käis põhiliselt saksa keeles, ei saanud hakkama ilma seda oskamata. Seevastu puudus kindel õppeaeg ja ülikoolis võidi veeta aastaid.

Linnapildis sai eristada tudengit hõlpsasti teistest kodanikest vormirõivastuse järgi, mis oli kohustuslik. Tõsi, tegelikkuses ei saanud paljud endale vormiriietuse täiskomplekti lubada ning selle kandmise järele valvati erinevatel aegadel erineva rangusega. Sajandi esimestel kümnenditel olid tudengite rõivaiks tumesinine kuldsete nööpide ja tikanditega kaunistatud vormikuub, tumedad püksid, kolmnurkne kübar ja pika säärega saapad. 1830. aastatel asendati sinine kuub rohelisega. Reeglid ei puudutanud üksnes riietust, vaid ka tudengi välimust. Sarnaselt Vene tsaaririigi tsiviilametnikega oli tudengitel keelatud kanda vuntse ja habet, mis oli sõjaväelaste privileeg. Selle kohta on räägitud anekdooti: „Toodud kord vuntsikandjast tudeng rektori ette. „Keeldu teate?” küsinud rektor. „Jah, aga mul on lihtsalt nii kiire karvakasv, et ajan hommikul küll näo siledaks, õhtuks on vurrud jälle tagasi.” Rektor kuulanud nooruki õigustuse häirimatult ära ja vastanud: „Jah, siin ei saa ma teid kahjuks aidata. Peate end kaks korda päevas raseerima. Aga nüüd palun – kolmeks päevaks kartserisse!””[1]

Ülikoolilinnast loata lahkuda ei saanud

19. sajandil asus ülikooli peahoone pööningul viis kartserit, mis olid kõik pidevalt kasutuses. Kartserisse võis sattuda terve rea suuremate ja väiksemate üleastumiste tõttu. Kõige sagedamini olid nendeks öörahu häirimine, kähmlused, voorimehele või kõrtsmikule võlgu jäämine või muu väiksem üleannetus. Kartserikaristuse määramise üle otsustas rektor või ülikooli kohus ning sellele allusid kõik ülikooli tudengid. Kartseri kujul ei olnud siiski tegemist kuigi karmi karistusega ning kunagiste tudengite mälestustes meenutatakse kartserisse sattumise lugusid pigem mõnusa muigega. Mõnikord tunti tudengiaegsete rumaluste tõttu tagantjärele ka kahetsust. Hilisem Tartu ülikooli rektor ning Tartu linnapea Georg von Oettingen osales 1841. aastal tudengite ühe ülikooli professori vastu korraldatud mürglis, mis viis lõpuks professori ametist. Oettingen tundis hiljem seda sündmust meenutades suurt häbi ning tunnistas, et ei mõistnud toona, kui tubli ja võimeka õppejõuga tegemist oli.

Ülikooli immatrikuleeritud üliõpilane kuulus ülikooli jurisdiktsiooni alla, mis tähendas muu hulgas, et reeglid ei puudutanud üksnes üliõpilase käitumist ülikoolis ja selle hoonetes, vaid terves linnaruumis. Pärast kella 11 õhtul oli keelatud tudengitel linna peal liikuda ning siis toime pandud pahategudesse suhtuti eriti karmilt. Näiteks sai just liiga hilisel kellaajal linna peal viibimise eest 1819. aastal oma ainsa kartserikaristuse esimene eesti soost luuletaja Kristjan Jaak Peterson. Samuti oli tudengitel keelatud ilma ülikooli loata ülikoolilinnast semestri ajal lahkuda – tegu, mis võis samuti lõppeda vähemalt kartserikaristusega. Raekoja platsi ääres aadressil Raekoja plats 6 asunud nn vanas ülikoolimajas paiknesid ülikooli politseinike ehk pedellide elu- ja tööruumid, kust tudengite tegevusel hoolsalt silma peal hoiti. Sealses valveruumis istus terve päev mõni pedell, kes suurde arveraamatusse tudengite liikumised Raekoja platsil kirja pani.

Üheks tõsiseimaks üleastumiseks, mille eest Tartu tudengitele 19. sajandil kartserikaristust määrati, olid duellid. Kahevõitlus relvadega oli üliõpilaslinnas rangelt keelatud ja võis lisaks tudengile tekitada probleeme ka ülikoolile. Selle kohta ringles 1830. aastatel Tartus üks anekdoot: „Kord ravinud kirurgiaprofessor Johann Christian Moier, kes oli samal ajal valitud rektoriks, ühe duellist osavõtnu haava. Ranguse poolest tuntud ülikooli kuraator (ametnik, kes oli rektori ülemus ja ühtlasi ülikooli ning tsaarivõimu vahemees) Gustav Craffström sai sellest teada ja heitis Moierile ette, et rektor ravib isiklikult duellanti ega informeeri korrarikkumisest teda kui kõrgemat võimukandjat. Selle peale oli Moier vastanud: „Üliõpilase N haava ravis doktor Moier, mitte rektor Moier. Kuna doktor Moierit seob Hippokratese vanne, siis ei tea rektor Moier midagi sellest, mida doktor Moier oma erialal teeb.””[2]

Teater kolis korpi ja kodudesse

Piirangud kehtisid ka tudengite vaba aja veetmise võimalustele. Näiteks polnud lubatud hasartmängud ja üldse kõik, mis ei laskvat üliõpilastel oma põhitegevusele ehk õppimisele keskenduda. Üsna tuntud ja tänapäeval kurioosne on ka Tartus kehtinud teatrikeeld. Nimelt keelas keiser 1812. aastal Tartu linna piirides kõik avalikud teatrietendused. Seda põhjendati väitega, et teater kütab üles niigi rahutute üliõpilaste meeled ja kutsub esile korrarikkumisi. Veto püsis kuni 1867. aastani, kuid ometi leiti võimalusi sellest möödahiilimiseks. See ei takistanud koduseid teatrietendusi, mida harrastati ka üliõpilaskorporatsioonides. Igal sügisel tehti traditsioonilist „rebasteatrit” – komme, mis on püsinud praeguseni. Meeleolukates ja tihti päevakajalistes humoristlikes etendustes osalesid näitlejatena eeskätt korporatsiooni noorliikmed ehk rebased, millest tuli ka etenduste nimetus. Vaimuka valiku rebasteatris osalenud naisteriietes Tartu tudengite fotosid leiab näiteks Rahvusarhiivi Flickri kontolt.

Üliõpilasreeglid reguleerisid ka meessoost tudengite suhteid õrnema sooga. Tudengitel oli keelatud ilma eestkostja loata iseseisvalt lepinguid sõlmida ning üliõpilaste antud abielulubadusi loeti juba ette tühisteks. Süütu tütarlapse võrgutamine võis lõppeda koguni ülikoolist väljaheitmisega. Muide, Tartu tudengid olid Tartu linna lõbumajade ühed sagedasimad külastajad[3], kuid pole teada, et selle eest oleks tudengeid kartserisse pandud.

[1] Palamets, H. 2008. O alte Burschenherrlichkeit… Üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu Ülikoolis 1802–1917, lk 67.
[2] Samas, lk 162.
[3] Koort, K. 2018. Linna litsiks: lõbunaised tsaariaegses Tartus. – Tartu Postimees, 05.04.

Kristiina Tiideberg on kunstiajaloolane ja Tartu Ülikooli muuseumi kuraator, kelle uurimisteemad on valdavalt seotud 19. sajandi kunsti ja ülikooli kogudega.

Esilehel korporatsiooni Livonia rebasteatri tüki „Põhja vajunud kell” naisosade näitlejad (1898). Foto: Rahvusarhiiv