Sel laupäeval, 24. oktoobril astub Telemajas prantsuse kultuurifestivali Accord ja Üle Heli Festivali raames üles prantsuse elektrooniline muusik Mondkopf, kes toob audiovisuaalse ettekandele oma viimase kauamängiva „Hadès”. Kui oma loomingu algusaastatel tõmbas mees rütmikama muusika hoobasid, mis kõlalt kõige lähemal ehk sakslaste Moderatile, siis „Hadèsel” viib Regimbéau meid tõeliselt süngetes toonides elektroonika juurde, kust ei puudu ka oma purgatoorsed momendid.

Alates su esimesest, 2006. aastal ilmunud albumist „Un Eté Sur L’Herbe” ning 2008. aastal välja antud EPst „(Declaration of) Principles” on su muusika teinud märkimisväärse nihke jõulisema, tumedama ja isegi orkestraalsema elektroonilise muusika suunas. Kuidas näed sa seda arengut läbi enda silmade ning millest selline muutus tuleneb?

Mind on alati tõmmanud muusika eepilisem pool. See oli tegelikult olemas juba esimesel EPl, kuigi siis oli see kitsendatud rohkem techno-biidile. Meloodia on mulle alati meeldinud meeldinud, kuid mul oli vaja koguda julgust, et panna kõik selle ümber keerlema ning õppida lahti saama elektroonilise muusika tarkvara biitidele kalduvast loomusest – anda kõigele rohkem ruumi hingata. Olin näiteks väga põnevil, kui kasutasin esimest korda puhkpillihelidega süntesaatorit. Peale selle muutuvad ajas ka erinevad vibratsioonid, mis mulle imponeerivad.

Su viimane album „Hadès”, mis tuleb laupäeval ettekandele ka Telemajas, viitab kreeka mütoloogias allmaailma ja surnute jumalale. Albumi helimaastik kannab seda ideed perfektselt, kuid kõigub samal ajal ka kuskil valgustusliku ülevuse piirimail. Mis sind selle ideeni viis ning kas sul on mingi eriline huvi kreeka mütoloogia vastu?

Ma olin väiksena üsna unistajatüüpi laps ja see ei ole kuhugile kadunud. Lugesin palju mütoloogilisi lugusid, aga fantaasiamaailmad huvitavad mind ka üleüldiselt.

Hoolimata oma sümfoonilisest olemusest, säilitab „Hadès” mõneti ka oma tantsupõranda potentsiaali. Millisesse keskkonda sa produtseerimise ajal selle teose ise asetasid?

Ma otsin oma lugudes tihtipeale mingisugust jõuaspekti, kuid mitte tingimata midagi, mis peaks sobima tantsimiseks. Mulle meeldib dünaamilisus. Ma ei mõtle konkreetsetele keskkondadele, sest muusika ise ongi minu jaoks keskkond, kuigi ma kuulen seda enamasti oma toas või kontserti andes. Võib-olla üritan ma taastoota seda energiavoolu, mida ma enda live-esinemistes tunnetan.

„Hadès’e” live-esitlus on tugev audiovisuaalne kogemus. Millisele esteetikale sa visuaalide puhul toetud ja kelle abi kasutasid sa selles osas konkreetsel albumil?

Grégoire Orio videokunstnikeduost As Human Pattern tegi video mu loole „Cause & Cure” ja mulle on alati sümpatiseerinud tema töö prantsuse artisti Saåad videoga „Pole”, nii et pakkusin talle, et ta võiks töötada mu live’i visuaalse poolega. Mulle meeldib väga, kuidas ta enda poolt filmitud maastikke kujundab – ta on tõeline loodusearmastaja ja käib alati kuskil uitamas. Tema töödes peitub eepiline kvaliteet, ilma et need oleksid liiga suurejoonelised, ning see ongi taasakaal, mida ma üritan saavutada.

Räägi natuke oma suhtest metal-muusikaga. Kuidas oled sa seda sidunud oma loominguga ning millised on need muusikalised suunad või bändid, kelle sa praegu eriti esile tooksid?

Metal’ist hakkasin ma huvituma umbes 7 aastat tagasi. Olen alati igasuguse muusika suhtes väga uudishimulik olnud ning kui ma kuulsin Sunn O)))’d, hakkasin ma rohkem süvenema metal’i juurtesse. Kõik need helid ja meloodiad paeluvad mind väga, kuid ma olen selles osas, mis mulle meeldib, endiselt üsna spetsiifiline. Mind ei huvita, kas bänd kasutab koode mõnest kulunud muusikažanrist – seni, kuni see on isiklik ja võimas, on kõik korras! Žanrid on ainult raam loominguga alustamiseks, sa valid välja selle, mis sulle sobib. Leviathan on näiteks ühemehebänd, kes kasutab millegi täiesti unikaalse saavutamiseks black metal’it. Horseback segab aga transilaadse seisundini jõudmiseks stoner’it, krautrock’i, black metal’it ja isegi ambient’i. Kui mõned bändid tahavad teha nii brutaalselt muusikat kui võimalik, sobib mulle ka see.

Sina ja Guillaume Huguet veate Pariisis plaadifirmat In Paradisum, mis kannab kõrgel industriaalsema ning ambient’ist läbi imbunud techno-muusika lippu. Millist elu selline muusika praegu üldse Prantsusmaal elab?

Võrreldes ajaga, kui me plaadifirmat alustasime, on see žanr muutunud väga avatuks. Isehakanud kontserdipaikades kohtuvad techno-, garage’i-, post-punk’i- ja noise’i-skeened. Teisest küljest on techno väga jõuliseks muutunud ning underground-artiste, kes varem Pariisis mängida ei saanud, kutsustakse nüüd iga natukese aja tagant ka siia. Kõik see tundub vabastav ning lubab meil keskenduda mitte Pariisi techno-skeenele, vaid avastada pigem teisi territooriume. Oleme rohkem seotud ka muusikutega teistest linnadest – näiteks Saåad’i liikmed elavad Toulouse’is, Somaticae ja Insiden Lyoni lähedal asuvas Villeurbanne’is ning Run Dust Hannoveris. Me korraldame nüüd selliste festivalide nagu Villette Sonique, Sonic Protest ning kontserdipaiga La Gaité Lyrique abiga ka rohkem kontserte.

„Hadès” ilmus eelmise aasta kevadel. Mis me sinult järgmiseks oodata võime?

Töötan hetkel uue materjali kallal, aga ma ei oska öelda, millal see täpselt valmis saab. Hetkel meeldib mulle tegeleda ka erinevate kollaboratsioonidega, mis leiavad enamasti esitamist laivis, näiteks Charlemagne Palestine’i ja teiste muusikutest sõpradega. Ma mängin järgmisel kuul oma projektiga Autrenoir esimese välismaa show Schiev’i festivalil Brüsselis ja ootan ka seda väga.

Üritus Facebookis.