Televisioon on läbimas digipöörde esimest arenguetappi. Oleme teel üha kasvava platvormide liidestamise ja ühiskonnaelu süveneva meediastumise poole. Selles olukorras on paslik küsida, kuidas saaks Eesti telekultuur muutuste keerises rahvuse igapäevaelu keskmesse jääda?

Televisiooni tuleviku üle arutlemine on mitmetahuline ülesanne. Seda põhjusel, et televisioon on ühel ajal leviplatvorm ja tehnoloogia, majanduslikult ja seadustega korraldatud institutsioon ja loomevaldkond, telesisu ehk saated ja programmid/teenused ning lõpuks eripärane kultuurivorm, mida suur osa meist vajab ja tarbib. See on keerukas sidusus, mille kõigil komponentidel on mõju teletulevikule.

Viimase 15 aastaga toimunud digipöörde käigus tekkis uus telekeskkond: telekasutus sai vabaks (vaatamis)ajast ja (-)kohast, saatekavatelevisiooni kõrvale tulid tellitavad teenused ja voogedastusplatvormid, televisioon on nüüd ühe ekraani asemel viiel, kuhu see jõuab peamiselt interneti vahendusel. 

Lähiaegade telemaailm (ehk televik) koosneb nelja televormi – lineaarse, tellitava/järelvaadatava/korratava, voogedastusportaalide ja arhiivi-/andmebaasipõhise telepakkumise – vahekorrast. Kindlasti jäävad üld-, spetsialiseeritud ja nišihuvide teenused ning televisiooni sidustatakse üha enam teiste audiovisuaalsete voogudega. See viib mõttele, et teletulevikke on mitu ja selle üle, mis jääb või kaob, otsustavad üha enam kasutajad/tarbijad.

Ees seisab pikk teisenemisprotsess, kus nimetatud televormid toimivad veel kümnendeid paralleelselt ja inimesed kasutavad neid endale sobivates kombinatsioonides. Oleme digipöörde alguses, ehk isegi alles selle esimeses arengufaasis. Käsil on kultuuriprotsess, milles digiaja inimesed tegelevad lineaarsete ja mittelineaarsete televoogude kohandamisega oma isikliku eluilma ning identiteediga. Muutumisrituaalist väljatulek on veel kaugel, oleme teel üha kasvava platvormide liidestamise ja ühiskonnaelu süveneva meediastumise poole.

Saatekavatelevisiooni võimalik hääbumine

Maailma telearengus on praegu järjekordne kuldaeg. Sisupakkumine on rikkalik, vaadatavus kasvab, tulnud on filmilik televisioon ja pikad telelood-sarjad, parim telelooming küündib kunsti tasemele. Televisioon on digikeskkondade konkurentsis edukalt toime tulnud ja sellest vaid võitnud. 

Ei kiratse televisioon Eestiski, summaarne, platvormideülene vaatamisaeg kasvab. Soovitava mitmekesisuse, süvitsi mineku ja kvaliteedi saavutamiseks napib aga ressursse nii avalikus kui ka erasektoris. Tuleme toime argivajaduste katmisega, aga aegadeülest ja (tele)kunstiväärtuslikku loomingut sünnib vähem, kui tahaksime. See on ideaalist lähtuv nurin. Leplikumalt võiks öelda, et omakeelse televisiooni pidulaud on väikeriigi kohta kaetud päris rikkaliku telesisuga.

Väikeriigi suur mure on väike turg, millel pole soovikohaseks tegutsemiseks piisavalt raha. Seepärast tuleb otsida uusi ressursse. Esimesena võivad muutused tabada saatekavatelevisiooni. Kui järelvaatamise osakaal kasvab 50–60 protsendini, siis peame küsima, kas vajame otsetelevisiooni edaspidi ööpäev läbi või piisab reaalajas elutegelikkust kajastavast/peegeldavast originaalse eestikeelse telesisuga kanalite edastamisest vaid õhtusel tippajal. Kui nii, siis see tähendaks uut telemudelit, milles väheneb kureeritud ja kasvab digitaalsest sisuvaramust vaataja enda valitud personaalse telemenüü osakaal. See tähendaks olulist ressursisäästu.

Maailma telearengus on praegu järjekordne kuldaeg. Televisioon on digikeskkondade konkurentsis edukalt toime tulnud ja sellest vaid võitnud.

Kindlasti määrab nii lähi- kui ka kaugtulevikku see, mis ärimudelid edaspidises sisuloomes elujõuliseks osutuvad. Ma ei usu, et väikeriik saaks loobuda avaõiguslikust teleteenusest, iseasi, kas evime poliitilist tahet/tarkust ja leiame riigi rahakotist piisavalt vahendeid, et tagada kvaliteetse uuendusliku rahvustelevisiooni arenguvõime.

Telemaastiku teine tähtis komponent on eratelevisioon, mis leiab raha vaid turult. Eesti eratelevisiooni majandusliku elujõu on taganud viimase kolmekümne aasta jooksul välisomanikud. Tõtt-öelda on nad eestikeelsele teleteole suurema osa ajast peale maksnud. Eelmisel kümnendil üks neist loobus ja võtmed on nüüd Duo käes. Veel üks varu on meie suured (samuti välisomanduses olevad) telkod, mis on juba hakanud panustama. See, kas see panus kasvab ka märkimisväärseks, selgub samuti lähiaastatel. 

Teletulevik algoritmide risttules

Küllap täpsustub ka see, kuidas väljume voogedastusplatvormide „sõjast”, kuidas kulgeb praegu paisuva teenusevormi konsolideerumine, mis valikuid teevad teenuste kasutajad ja kas Eesti teenusepakkujatel jätkub elujõudu. Omakultuuri huvides on loomulikult see, et globaalsed hiiud ja nende pakkumisalgoritmid ei „sõidaks meist üle”. Euroopa meediapoliitika võtab juba meetmeid selleks, et hiiud ei riisuks siit ainult kasumit, vaid panustaksid ka kohalikku tootmispotentsiaali kasvu. Selle realiseerumine sõltub meie poliitikute võimekusest ja tahtest, potentsiaalselt on ressurss selleks olemas.

Eesti (tele)kultuuri huvides toimivat teletulevikku ei tohiks jätta kuidagi vaid globaalse ja kohaliku turu konkurentsi määrata. Seda saab mõjutada poliitiliselt/seadusandlikult, luues soodsamaid tegevustingimusi. Lihtsaid lahendusi siin pole, aga aitaks, kui riigiisadel oleks telepoliitika kujundamisel tark partner, näiteks valdkonnaülene (teadus)nõukogu, keda Eesti ühtse telekultuuriruumi ehitamise jätkusuutlike viiside kavandamisel kuulda võetakse. Telearengule lähedal seistes olen liiga sageli kogenud, et poliitikud näevad televisioonis ennekõike oma huvide teenindajat või idealiseerivad turgu. See praktika mõjub meile halvasti. Teletulevik sõltub üsna suurel määral sellest, kas meil õnnestub eestikeelset telemaastikku tervikuna mõtestada ning selle arengut avaliku ja erasektori ühispingutuse tulemusel edukalt töös hoida.  

Televisiooni võim ja jõud on tähendusloomes, ideede ja elamuste pakkumises, mis kõnetaksid oma rahvast ja läheksid talle korda.

Teletuleviku üle otsustavad niisiis kultuuripoliitilised prioriteedid, arusaamine võimestatud telekultuuri olulisusest, nii riigi (maksumaksja) kui ka teenusepakkujate tahe ja võime oma panust suurendada ning lõpuks raha, mida kasutajad on nõus nende teenuste eest maksma.

Ühiskonda koondava lõkke vajadus

Olen kultuuriusku ja arvan, et rahvas (eriti väikerahvas) enesele kultuurilises mõttes enesehävituslikult niisama sõrme ei lõika. Televisiooni võim ja jõud on tähendusloomes, ideede ja elamuste pakkumises, mis kõnetaksid oma rahvast ja läheksid talle korda. Ühist hüve teeniva televisiooni tugevus peitub selle igapäevasuses, elulisuses, rütmis, millega see elab koos inimestega kaasa nende argipäeva, püüdluses ja võimes anda tegelikkusest ausat, tõepärast ja elamuslikku pilti. 

Telekultuuril on võim ühendada inimesi ja ühiskonda, kanda väärtusi, mõjutada meie elavikku. Sellel on potentsiaali olla rahvuse igapäevaelu (vaimu)keskmes. Teletulevikku mõjutada/kujundada püüdes peame talitama nii, et see suhe toimiks, siis on televisioon meile jätkuvalt oluline ja selle tulevik on meile hea. Me ei tea küll, kuidas hakkavad (tele)käituma digimeediaga üles kasvanud põlvkonnad, aga loodetavasti ei hülga nad omakeelset kultuurikeskkonda ja soovivad hoida Eesti identiteeti. See peaks olema tuleviku turvavöö eesti telemajandusele ja -kultuurile.

Digipöördes teisenev omakeelne televik kestab seni, kuni kestab rahva vajadus oma kultuuri hoida ja ühiselt kogeda. Digiaeg tõi kaasa telekasutuse individualiseerumise, kultuurikesksel tulevikuvaatel ja teleteol peaks jätkuma soovi ning jõudu hoida ühiskonda piltlikult öeldes ühe lõkke ümber koos digiplatvormideüleselt. Olgu lõkke või emapuu metafoor, eestikeelsele tulevikutelevisioonile peaksid sobima mõlemad. Seda tuleks hoida kui üht rahvusele olulist koosolemiskohta nii rõõmu- kui ka murepäevade tarvis. Ei tohiks juhtuda, et me sellega toime ei tule.

Kui tahate nende keeruliste protsesside detailidele ja nüanssidele paremini ligi pääseda, soovitan sirvida autori vastilmunud „Digiajastu teleraamatut”.

Hagi Šein on teleteadlane ja õppejõud, praegu töötab ta telekultuuri külalisprofessorina Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis.