Praegu tunduvad HIV ja AIDS küllaltki kauged teemad, kuid veel nullindatel diagnoositi Eestis aastas ligi tuhat uut HI-viiruse kandjat. Eesti HIV narratiiv illustreerib, mis rolli mängivad haiguste leviku ohjeldamisel poliitika ja ühiskondlikud tõekspidamised.

Illustratsioon: Johanna Adojaan

Illustratsioon: Johanna Adojaan

Haigust saab käsitleda sotsiaalsete normide ja väärtuste kontekstis. See on ühtaegu nii sotsiaalpoliitiline kui ka meditsiiniline nähtus. Ulatusliku levikuga nakkushaigusega kaasneb selle tajumine sotsiaalse probleemina ning sageli ka haigete stigmatiseerimine. Kui aga haigus seostub hälbelise käitumisega, võib see tunduda väiksem probleem. Viimane kehtib kahtlemata HIV/AIDSi leviku puhul Eestis üheksakümnendatel.

Võiks öelda, et ohu teadvustamine võttis Eestis aega, kuivõrd seda tajuti pidevalt „teisi” puudutavana. Siinkohal tasub meenutada, et Nõukogude Liidus käsitleti HIV teemat ametlikult täiesti „väljaspoolse” nähtusena, mis eksisteeris „dekadentlikus Läänes”[1]. Kui Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastatel püüdsid valdkonnaga seotud spetsialistid teemale tähelepanu pöörata, ei osatud seda näha ühiskonna kui terviku seisukohast olulisena, kuna haigus assotsieerus pigem marginaalsete rühmadega.

Sotsiaalne probleem ega ka hälbeline käitumine ei ole asjad iseeneses, vaid neid võib käsitleda sotsiaalselt konstrueeritud kategooriatena. Hälbiv on käitumine, mis on õnnestunud nii tähistada ja mida inimesed nimetavad niimoodi. Oluline on siin rõhutada sõnapaari „hälbeliseks sildistamine”, mis osutab sellele, et mingit rühma hakatakse tajuma hälbelisena, kuna nende käitumisele on antud stigmatiseeriv tähendus[2]. Samuti võib sotsiaalseks probleemiks nimetada selleks peetavat nähtust.

Nõukogude Liidus käsitleti HIV teemat ametlikult täiesti „väljaspoolse” nähtusena, mis eksisteeris „dekadentlikus Läänes”.

Eri ühiskonnarühmade vaated seoses sellega, mis on probleem ja mis mitte, võivad olla erinevad, aga eelduseks on see, et keegi tõmbab nähtusele tähelepanu ja see määratletakse probleemina. Klassikalise deviantsuse teooria järgi ei ole eri ühiskonnagruppidel võrdseid võimalusi ühiskonnas toimuvale üldaktsepteeritud tähenduste andmiseks, nii on ka sotsiaalsete probleemide defineerimisel ja teadvustamisel oluline just võimupositsioonil olijate seisukoht. Probleemi tunnistamisega esitatakse ka nõue, et tuleb võtta kasutusele mingid meetmed selle lahendamiseks[3]. Sotsiaalsete probleemide määratlemine on mõjutatud nii poliitilistest prioriteetidest kui ka avalikust arvamusest ning sagedamini peetakse probleemseks asjaolusid, mille puhul usutakse, et need häirivad olemasolevat ühiskonnakorraldust.

Ebaolulise ühiskonnagrupi probleem

HIV/AIDSi riskrühmadeks on loetud süstivaid uimastitarvitajaid, seksitöötajaid ja meestega seksivaid mehi. HIV levikuga kaasnes seega ühelt poolt HIV-positiivsete halvustamine ning teisalt nende eristamine „meist, korralikest kodanikest”, keda see otseselt ei puuduta. HIV-positiivsed muutusid ühiskonna jaoks kergesti topelt stigmatiseeritud rühmaks. Sellised seosed olid üsna tavalised – Ameerikas nimetati viirust kohati „geide katkuks” ning ka mitmetes teistes riikides seostati HIV-positiivseid peamiselt homoseksuaalsusega.

Ida-Euroopas hakkas HIV/AIDS seostuma enim prostituutide ja uimastitarvitajatega. Võrdlev meediaanalüüs näitas, et Eestis assotsieerus HIV/AIDS süstivate uimastitarvitajatega isegi rohkem kui teistes Ida-Euroopa maades, nagu Ungari, Poola, Gruusia või Venemaa[4]. Süstivaid narkomaane ja nende probleeme ei tajutud üheksakümnendatel ühiskonnas piisavalt olulisena. 1997. aastal vastu võetud narkomaania ennetusprogrammid lähtusid nulltolerantsi poliitikast, mis ei jätnud palju ruumi kahjude vähendamisele ega rehabilitatsioonile[5].

Süstivate narkomaanide ligikaudseks arvuks peeti üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses eri hinnangute alusel umbes 13 000–15 000. Suuresti oli tegu Tallinnas või Ida-Virumaal elavate venekeelsete inimestega, kellest osa elatas end illegaalse tegevusega. Siinkohal tuleb rõhutada, et probleemne uimastitarvitamine oli selgelt põhjendatud venekeelse elanikkonna positsiooniga Eesti ühiskonnas, mitte seotud rahvuslike või kultuuriliste omadustega. Süstivad uimastitarvitajad kasvasid reeglina üles marginaliseerunud kogukondades ning see soodustas destruktiivset ja hälbelist käitumist, sageli ka kuritegevust.

Laiema taustana tuleks siin arvestada üheksakümnendatel toimunud ühiskondlikke muutusi, mis mõjutasid venekeelset elanikkonda ning puudutasid eriti valusalt Ida-Virumaa asukaid. Kodakondsuseta vene keelt kõnelevad inimesed jäid tööturul võrreldes etniliste eestlastega nõrgemale positsioonile. Ida-Virumaa kaotas koos Nõukogude Liidu lagunemisega oma tööstusliku tähtsuse ning jäi majanduslike raskustega piirkonnaks, mida iseloomustas kõrge töötuse ja kuritegevuse tase. Osa rasketes tingimustes üles kasvanud noortest sotsialiseerus marginaliseerunud kogukonnas tekkinud subkultuuridesse[6], kus igapäevarutiine juhtisid laiema ühiskonna reeglitega vastuolus olevad väärtushinnangud.

Arutelud sotsiaalse ümbruskonna mõjust indiviidi valikutele ei olnud aga üheksakümnendatel Eestis kuigi tavalised ja nii vaadati mööda probleemsete uimastitarvitajate käitumise põhjustest. Ida-Virumaa sõltlaste igapäevaelu sulgus enam subkultuuridesse, kus ei mõistetud hukka ei heroiinisüstimist ega illegaalseid tegevusi, võrreldes näiteks Põhjamaade süstivate uimastitarvitajatega, kelle argipäev oli koondunud kahjude vähendamise teenuste ümber. Poliitiliste otsuste puhul oli Eestis tihti peaküsimus, kas tervishoiusüsteem peaks kandma hoolt kahjude eest, mille on põhjustanud isiku valed valikud. HIV/AIDS jäid üheksakümnendatel suuresti tõrjutud rühma probleemiks ja eelkõige kahjude vähendamisele pühendunud tillukese professionaalide ringi nišiteemaks.

Kannapöörde toonud sõnavõtt

Olukord hakkas muutuma nullindate alguses. 2000. aasta lõpus suri Narvas sünnitusel noor naine, kellel diagnoositi tagantjärele HI-viirus. See sündmus pälvis tähelepanu laiemas professionaalide ringis ning teemat hakkasid rohkem teadvustama ka narkovastase ennetustööga tegelevate programmide nõukogud, kus oli seni prioriseeritud esmast ennetust.

2001. aastal tõusis hüppeliselt avastatud HIV juhtumite arv, valdava osa neist moodustasid süstivad narkomaanid. Võimukandjate kõrgendatud tähelepanu intensiivistus 2002. aasta alguses. President Arnold Rüütel kutsus märtsis kokku nõupidamise, et arutada narkomaania ja HI-viiruse leviku tõkestamise võimalusi. Kohtumisel tõdeti, et Eestis on vaja teadvustada katastroofiohtu seoses narkomaanide ja HIV-positiivsete arvu plahvatusliku suurenemisega.

Riik hakkas tegutsema, kui peaminister oli välja öelnud, et oht varitseb kõiki meie noori, seega tervet ühiskonda, ning selle ohjeldamiseks tuleb midagi ette võtta.

Kui siiani käsitleti narkomaaniat ja HIVd läbipõimununa, siis oluliseks tähiseks nende teemade lahutamisel võib pidada peaminister Siim Kallase üleskutset ülemaailmsel aidsiohvrite mälestuspäeval: „Keegi ei pea Eestis rohkem nakatuma HIVi.” Kallas toetus oma sõnavõtus sotsioloog Mikk Titma märgukirjale, tuues esile, et järgmisena võivad kujuneda löögi alla jäävaks riskirühmaks 14–18-aastased noored, kes ei arvesta senini oma käitumises HIVsse nakatumise riskiga: „Kui viirus nendeni läbi murrab, saab epideemia uued ja ohtlikud mõõtmed.”[7] Seda võib pidada tõukeks HIV teema ümberdefineerimisel – peaminister oli välja öelnud, et oht varitseb kõiki meie noori, seega tervet ühiskonda, ning selle ohjeldamiseks tuleb midagi ette võtta. Valitsuses loodi komisjon AIDSi ennetustööga seotud probleemide jälgimiseks ja valdkonda suunati rohkem ressursse.

HIVd/AIDSi hakati käsitlema Eestis epideemiana ja hoogustusid ennetus, teavitus ja testimine. Sellele vaatamata võttis aega, enne kui inimesed hakkasid seda tajuma reaalse ohuna – peaministri üleskutse või teavitustöö ei muutnud kujunenud seisukohti ega sõlminud HIVd lahti narkomaanidest. Vaatamata hoiatusele, et potentsiaalselt võib nakkus tabada igaüht, oli HIV-positiivseid hirmutavalt suur osakaal eelkõige süstivate uimastitarvitajate seas – 2005. aasta andmetel Tallinnas 54% ja näiteks Kohtla-Järvel 90%. Topelt stigmatiseeritud rühma hakati pidama kohati ka olukorra eest vastutavaks ning seoses HI-viiruse levikuga intensiivistus negatiivne kuvand neist kui kogu ühiskonna ohustajatest. Liikvel oli mitmeid müüte ja hirmutavaid linnalegende, näiteks jutud teisi nakatada soovivatest narkomaanidest.

Stigmast kroonilise haiguseni

Stigmatiseeriv suhtumine HIV-positiivsetesse seondus stereotüüpidega, mis haigusega kaasas käisid. WHO arenguprogrammi raames Eestis ja Kaliningradis tehtud võrdlevas kvalitatiivses uurimuses[8] tunnistasid intervjueeritud HIV-positiivsed, et nende puhul eeldati, et nad on kas uimastitarvitajad või kaasatud prostitutsiooni (ka siis, kui nad seda ei olnud). Nad pidid haridusasutustes ja tööturul oma nakatumist varjama ning kartsid selle ilmsiks tulemisel vallandamist. Toodi näiteid ka juhtumitest, kus nakatumise avalikuks tulemisele järgnesid töölepingu lõpetamine ja tulutud tööotsingud. Stereotüüpset lähenemist esines ilmselt ka meditsiinitöötajate seas, sest intervjueeritud kogesid diskrimineerimist ka meditsiiniasutustes.

Nii kujunes omaette probleemiks HIV-positiivsete olukord ühiskonnas. Eestis on rõhutatud iseseisvumise järel individualistlikke valikuvabadusi ja isiklikku vastutust oma tegevuse eest. Üheksakümnendatel ja nullindatel kalduti määratlema ühiskonnas halvemini toime tulevaid rühmi „teistena”, kellega edukamatel ei ole pistmist ja kes on oma hädades ning ebaedus ise süüdi.

Inimeste jaoks, kes oleksid võinud ühiskonda panustada, võis viirus muutuda juba ammu enne haigeks või töövõimetuks jäämist töö leidmisel takistuseks.

Kui käsitleda stigmatiseerimist kui protsessi, mille juured on sotsiaalse, kultuurilise ning majandusliku ebavõrdsuse struktuurides[9], võiks öelda, et HIV-positiivsete sildistamine hälbeliseks ühiskonnarühmaks oli lihtsam, kuivõrd nende seas oli nõrgemal positsioonil olevate ühiskonnagruppide osakaal suurem. Nii tekkis potentsiaal marginaliseerumist suurendada või süvendada. Inimeste jaoks, kes oleksid võinud ühiskonda panustada, võis viirus muutuda juba ammu enne haigeks või töövõimetuks jäämist töö leidmisel takistuseks. Viimane soodustas inimese tööturult kõrvalejäämist ning kasvatas riigile koormaks olevate tõrjutute rühma.

Nüüdseks on võrreldes paarikümne aasta tagusega ajaga palju muutunud ja toonased tulised teemad on taandunud. Nullindate lõpus kasvas ühiskonnas järk-järgult teadlikkus, HI-viirust hakati käsitlema laialdasema riskina ning võrreldes nullindate algusega testide arv kahekordistus. HI-viiruse levik oli haripunktis 2001. aastal ning pärast seda on see olnud jätkuvalt langustrendis.

Viimasel ajal ei pälvi HIV/AIDS Eesti avalikus diskussioonis enam kuigivõrd tähelepanu. Kuigi riskirühmadeks on endiselt meestega seksivad mehed, narkomaanid, seksitöötajad ja vangid (WHO käsitluses), on Eestis ehk rohkem esile toodud, et nakatuvad ka tavalised inimesed, nende seas ka vanemaealised ja naised. Süstivad narkomaanid avalikkust väga ei huvita. Nende hinnanguline arv on võrreldes nullindate algusega kahanenud, samuti on tõusnud keskmine vanus. Viimane viitab sellele, et tegemist on pikaajaliste tarvitajatega ning uusi noori süstivaid tarvitajaid lisandub väga vähe.

Avaliku diskussiooni puudumine küll ei tähenda, et HIV testimine või HIV-positiivsetega tegelemine ei oleks enam oluline. Seoses võimalusega kontrollida viirust meditsiinilise sekkumise abiga, on HIV-nakkus nimetatud ümber krooniliseks haiguseks, ning viimasel kümnendil on viirusevastane ravi olnud piisavalt efektiivne, et AIDS välja ei kujuneks, nakatamisoht oleks väiksem ning HIV-positiivse eluiga pikeneks. Kõik viitab sellele, et praegu on Eestis paremini tagatud nii HIV ennetus kui ka ravi kättesaadavus. Kuna seda seostatakse rohkem kontrolli all oleva haiguse kui hälbelise käitumisega, siis suure tõenäosusega on vähenenud ka stigmatiseerimine. Uudiskünnise on ületanud viimastel aastatel pigem positiivse noodiga lood parematest ravivõimalustest. Teisalt tõmbab Eesti HIV-positiivsete võrgustik jätkuvalt teemale tähelepanu – kuigi nakatunute arv on kahanenud, on see Eestis endiselt kõrgem kui teistes Euroopa riikides.

[1] Sontag, S. 1989. AIDS and its metaphors.
[2] Becker, H. S. 1963. Outsiders. Studies in the Sociology of Deviance.
[3] Spector, M.; Kitsuse, J. 1987. Constructing social problems.
[4] Goodwin, R.; Kozlova, A.; Kwiatkowska, A.; Nguyen Luu, L. A.; Nizharadze, G.; Realo, A.; Külvet, A.; Rämmer, A. 2003. Social representations of HIV/AIDS in Central and Eastern Europe. – Social Science & Medicine, nr 56, lk 1373–1384.
[5] „Narkomaania ennetamise ning narkokuritegevuse tõkestamise põhimõtted aastateks 1997–2007”; „Alkoholismi ja narkomaania ennetamise programm aastateks 1997–2007”.
[6] Kurbin, E. C.; Weitzer, R. 2003. New Directions in Social Disorganization Theory. – Journal of Research in Crime and Delinquency, nr 40 (4), lk 374–402.
[7] Piirsalu, J. 2002. HI-viiruse järgmine laine tabab 14–18-aastaseid noori. – Eesti Päevaleht, 20.05.
[8] Abel-Ollo, K. 2005. HIV/AIDSiga elavate inimeste sotsiaalne kaasatus Eestis ja Kaliningradis. – Tervise Arengu Instituut.
[9] Körner, H. 2007. Negotiating cultures: Disclosure of HIV-positive status among people from minority ethnic communities in Sydney. – Culture Health and Sexuality, nr 9, lk 137–52.

Airi-Alina Allaste on TLU ühiskonnateaduste instituudi professor.

Johanna Adojaan on rahutu loominguline hing, Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia fotograafia eriala magistrant. Sauna, lume ja looduse igatsuses õhkab ta ikka ja jälle Eesti poole.