Millist elu elab taotluslikult madalat profiili hoidev eesti noise-muusika, kus kohtuvad muu hulgas paranormaalsete nähtuste sõnavõtud ja salajased numbrikombinatsioonid?

Aastail 1990–91 esmakordselt Einstürzende Neubautenit, Big Blacki ja Sonic Youthi kuulates ei oska ma veel ühtegi neist sõnaga noise siduda, ei oska määratleda ühegi kuulumist müramuusika alla, saati siis tajuda nende novaatorlikkust või panust žanri avardamisel. Kümme aastat hiljem, mil läbi on kuulatud kümneid varasemaid ning hilisemaid analoogseid bände, ei taju kõrv enam artistide muusikas sisalduvat müra. Kui minna ajas veel dekaad edasi, kõlavad nende ragisevad albumid juba popmuusikana. Kusagilt minevikuhämarusest on meeles, et neid kategoriseeriti noise’iks, kuid enese mõtted enam sedalaadi seoste peale ei tule. Kunstiliselt läheneva artisti, kingapõrnitsejast indie-bändi või industriaalset punkrokki viljeleva artisti helimassiivis on müra lihtsalt niivõrd loomulik osa, et pigem märkad selle puudumist kui kohalolu – hipsterluse õitseajal tundus, et noise’i saab juba McDonald’sist koos ketšupiga juustuburgeri vahele. Kui noise juba popmuusikasse sööbis, pidi selle põranda alla jäänud osa ennast veelgi radikaalsemalt distantseerima – liikuma vastassuunas, hävitama kõik muusikapaladele omased konstruktsioonid, keerama saundide kompressiooni kümnelt üheteistkümne peale, eelistama säravale CD-plaadile surnud või surevaid meediaformaate, nagu flopikettad või helikassetid, ning matma end mitmete anonüümsust tagavate kihtide alla.

Estonia – a country where there has sadly never been any kind of underground noise scene. – Mihkel Kleis, mai 2014

Eesti noise’i underground’i tutvustamist on hea alustada selle Mihkel Kleisi tsitaadiga, sest tänu tema muusikale tekkis mul tõsisem huvi kogu žanri vastu. Olin küll sattunud mõnele austraallasest entusiasti Elijah Värtto organiseeritud Servataguse Muusika peole, kuulanud seal piiritagustele krigistajatele lisaks ka kodumaiseid kõrvapiinajaid, kuid alles Mihkel Kleisi projekti EDASI kogumikplaatide „Night At The Museum” ja „White Tie Black Noise” materjalidega tutvumine õpetas mind heast müramuusikast lugu pidama. Nii nagu Mihkel Kleis avastas kümmekond aastat tagasi uuesti black metal’i ja rõõmustas selle arenguga kaasnenud avardumise üle, naasis minu juurde samamoodi üllatusi pakkuvalt noise oma kümnete pisikeste niššidega.

EDASI alustas Luarvik Luarviku inertsiga, kuid keeras peagi suuna underground black metal’i peale, luues oma versiooni sellest, kuidas see kostuma peaks. Varasemad sündimeloodiad maeti mürakihtide alla, lisati sämpleid õudusfilmidest, sotsmaade džässist, itaallaste loodud süntesaatorihelidest või sovetiaegsest heavy metal’ist ning külalislauljatena käisid karjumas vokaalivõlur Roomet Jakapi ning kähisemas-korisemas Veiko Rebane. Bänd püsis mõnda aega süsimustana, kuid ajapikku helikeel leebus – black metal’i alla kategoriseerimine asendus tumendatud psühhedeelia ning lõpuks isegi ambient’i sildiga. EDASI ei ole siiski noise’i raamidest välja liikunud – hüljatud on lihtsalt mõned kihid sellest ning black metal’i pakutav nihilism. Mihkel Kleisi looming on olnud ja tõenäoliselt ka jääb eesti noise’i keskpunktiks. On ta ju teinud kõik õigesti, liikunud ühe märgi juurest teiseni, katsetanud seda ja teist, andnud välja albumeid erinevate plaadimärkide alt nii idas kui läänes ja inspireerinud neil oleva muusikaga endast nooremaid ja algajamaid. Kuigi Kleisi muusikalise väljenduse lipulaevaks on tõusnud kiiksuga tantsumussi tegemine Ratkillerina, ilmub siiani tema vihast müramuusikat nii poolavalike kui ka salajaste varjunimede alt.

EDASI juurest viivad harud Mavra ning Morgue’s Last Choice’ini – esimese puhul on siduvaks niidiks vokaali laenanud Veiko Rebane ja teise puhul ühine split-kassett. Veiko oli üheksakümnendate alguses eesti esimese black metal’i bändi, oma ajast mitu head sammu eespool kõndiva The Grey Calamity asutajaliige ning viljeles sama dekaadi keskpaigas indie-bändis Bimini shoegaze’i. Seega ei ole imestada, et mehe eelmise sajandi lõpus Mavra nime all lindistatud tume-abstraktne ambient nii veidra ja ohtliku kõlaga on. Klassikalise dark ambient’i jaoks on see liiga kaootiline ja liiga eksperimenteeriva helipildiga, noise’i leebemasse otsa sobitab selle aga suurepäraselt. Mavra muusikat on andnud välja San Franciscos asuv Aquarius Records ning ilmunud on ka split-kassett Ratkilleriga. Morgue’s Last Choice (varasem Verised Naised) on hoidnud iga oma albumiga noise’i lähedale, kuid nagu duo A-liige Kennet Kaare on lausunud: „Püüe on saada iga albumiga hingest välja ühe kindla muusikastiiliga seotud fännikompleks või mälestusekübe.” Seetõttu kuuleb lisaks bändi plaate ustavalt saatvale mürale ka industriaali, black metal’it, doom’i ning funeral doom’i. Morgue’s Last Choice’i helikandjad on ilmunud viimasel ajal grupi B-liikme Suva Remixta-nimelise leibeli alt.

Kui Mihkel Kleis sai juba keskpunkti asetatud, siis sean järgmisesse ringi tema sõbrad. Neist nimekaim on arvatavasti black metal’i taustaga Rain Saavel, kes on vorpinud kas üksi või koos kaaslastega noise’i nimede all Milla, Megan Fox, MMRR, Pina Colada ja Asian Lights. Ei imestaks, kui Raini osalusega muusikat leiab avaldatuna veel salajaste nime-, tähe- või numbrikombinatsioonide tagant, sest tema esindab ilmekalt just seda noise’i-skene osa, kes ennast kunagi ei afišeeri. Ei reklaami uute üllitiste ilmumist, ei jaga kutseid oma ülesastumistele. Isegi nimed on võetud nii tavalised, et Google’i otsing ei anna sulle midagi või, vastupidi, annab nii palju linke, et sealt vajaliku väljaõngitsemine tundub keerukam kui tollideklaratsiooni täitmine vinüülplaadi puhul. Materjali lindistatakse tunde, isegi öid kestvate sessioonide kaupa ning salvestatud helireast lõigatakse hiljem, justkui kaaluga vorsti müües, paraja kestusega lõigud, pannes neile lihtsalt juurde kuupäevalised märked või jättes ühe või teise träki üldse ilma nimeta. Muusikat on levitatud CD-Ri ja kasseti formaadis, sellest valdav osa välismaale. Paari aasta tagune nali, et tegemist on kõige tundmatuma eesti bändiga, ei pea tegelikult paika, sest Milla on olnud üsnagi aktiivne live’ide andja ning kodumaisest noise-muusikast juttu tehes osatakse seda nimetada kohe pärast EDASIt. Tuntuse mainimine siin leheveergudel võib nüüd muidugi põhjustada selle, et sama nimega ei ilmu enam ühtegi pala ega toimu ühtegi kontserti, sest just nii märkamatud ja peidus soovitakse olla.

Ära peab mainima ka muusikakriitikust melomaani Kert Semmi üle aastakümne Autharktose nime all tehtud muusika, sest kuigi see laotub laiali eksperimentaalse elektroonika ning ambient’i laiale skaalale, on siingi olnud pea alati kaasatud kõrvu ärritavad helid. 100% noise-artistiks Autharktost nimetada ei saa, kuid lugudesse on teadlikult müra sisse kootud ja sellega loomingu teravdamisel oskuslikult ümber käidud. Autharktose kõik albumid on ilmunud netiväljalasetena, mõne puhul on toetamas ka kassett.

Raul Keller oma Projekt Unisoniga, mis hõlmab elektrimasinatega loodut, toetub aga tihti ka maailma noise-muusika traditsioonis populaarsele field recording’ule ehk „õhust haaratud” helide kollektsioneerimisele, sämplimisele ja sobitamisele. Arhitektooniline improvisatsioon, ütlevad haritud inimesed. Piiritletud ruumi, hoone või ala kasutamine heli loomise instrumendina. Tõenäoliselt eesti kõige enam kunstiesteetika loomise suunal artistlikkust üles näitav noise. Projekt Unisoni albumeid on andnud CD-formaadis välja MKDK, neist parim on kindlasti 2004. aastal ilmunud „Double Overhead Camshaft”.

Nooremast generatsioonist on mainekaim Villem Jahu. Noormees on andnud ohtralt improvisatsioonilisi kontserte, salvestanud kodukootud albumeid ja löönud kaasa kooslustes Kuldaveärt Karud ja kitarrimüra tootvas, tulevikus kindlasti kõneainet pakkuvas Viru Realistis. Muidugi mürisesid ja kärisesid kitarrid müra tootvalt juba üheksakümnendatel. Otsa tegi lahti ÖÄK meeletute kõrvatrumme purustavate kontsertidega ja järgnes Zahir kultusliku albumiga „Silo”. Eesti kõige haruldasemaid kitarridega loodud noise’i ja drone’i saunde võis avastada Mait Karmi 1996. aastal salvestatud teatrilavastuse helitausta pakkuvalt kassetilt „Prügikastilapsed”. Kakskümmend aastat hiljem tuleb katkiseid häälest ära kitarre vingutava noise drone’iga lagedale Threes And Will ja samalaadsel rajal käib autori teine, Šotimaal diskil ning Ukrainas kassetina välja antud sürreaalsema noise-kollaažiga Goebbels and the Plasmamammoths. Threes And Willi looming on leidnud äramärkimist mainekatel muusikasaitidel ning tema viimase albumi andis välja kvaliteedimärgiga pärjatud brittide Blue Tapes. Kitarri on muutnud mürainstrumendiks ka Badass Yuki ridades mängiv Paul Sild oma sooloprojekti Tahm lindistustel.

Nagu mujal, nii mängitakse ka Eestis identiteediga, kasutatakse varjunimesid ning väljamõeldud elulugusid. Ma kahtlen siiamaani tugevalt, kas Misha Mishajashvili ikka on päriselt Lasnamäe elanik või hoopistükkis mõne välismaalase, aga miks ka mitte kas või mu oma sõbra konstrueeritud nali. Internet isiku tuvastamisel ei aita, autoriplaatide saatmiseks artist aadressi ei anna ning meilivahetuski temaga on olnud sedasorti, et kirjutan pikad kirjad ning siis tuleb mitmeid kuid hiljem, või pikima vahega üks aasta, napp paarilauseline vastus. Aga mulle siiski meeldib mõelda, et Misha Mishajashvili on eesti artist, sest tema muusika, müra sisse uputatud bongod, vene õigeusu kiriku koorilaulud ja Nõukogude Liidu kuulsate kommunismiehitajate propagandakõned on lihtsalt niivõrd hea tundega tehtud, et seda oskust ei tahaks võõrastele jätta. Kui saladuslik härra (või isegi proua?) Mishajashvili kasutab tänaseks manalateele läinud parteijuhtide iidseid salvestisi, siis natsionaalsotsialistlikku black noise’i viljelev NS King on miksinud oma loomingusse paranormaalseid ilminguid uurivate teadlaste linti võetud kummituste sõnavõtte, täpsemalt öeldes konföderatsiooniarmee hukkunud sõdurite kaeblemisi. Paganlikku esoteerilist noise ambient’i viljeleva Mедитация muusikas kostab samuti justkui hauataguseid hääli, kuid need on hoopis ürgsete kommete ja rituaalide kauge kaja, metsas ja stepikolgastes elavate inimeste loitsud looduse lepitamiseks. Ja siis on kaks selgelt tuntava autorikäekirjaga mürasegajat: ülikoolilinnast pärit Mihkel Mäesalu artistinimega Poon ning Haapsalu noormees Kaarel Mihk. Poon on ilus näide sellest, kuidas luua keel põses huumori ning paari õlle kaasabil kontrollimatut muusikat ning liikuvat mänglevat absurdi vankumatus harsh noise’i allžanris. Kui Pooni loomingus on küllaga lustlikkust, siis Kaarel Mihk läheneb oma müramuusika loomele mõtestatumalt – ei rahmi ega rapsi, vaid laob iga helikorruse hoolega nii, et ka esmakordselt karmima müraga tutvust tegev inimene võib seda nautida, eriti kui kõrva hakkavad teised noise’i rüüga varjatud muusikastiilid.

Valusamalt lõikava müramuusika juurest helgema poole liikudes vajavad mainimist müra peale triphoppiv rin la, industrial noise’i tekno rütmidesse pigistava Alari Keskla kommertsi võõrastava maitse järgi loodud Cosmos Laguna, Artjom Jurovi robot rave’i stiilikandja APJ ning sellele helilisi sarnasusi säilitades järgnenud Oudeis. Tehasetekno mürast sammu aeglustades jõuab noise ambient’ini ja selles vallas on minu suureks lemmikuks kosmosesahinaid genereeriv Izhorian. Viimase puhul on põnev see, et muusika looja Rivo Haavandi on sidunud kõik oma netialbumid kosmilise ulmelisusega ning osanud teha need nii kergelt visualiseeritavateks, et helgemate ambient-helide puhul näed vaimusilmas võõrplaneedi värvikirevat lopsakat floorat ning faunat, kosmilise müra puhul tajud aga kosmoselaeva pigistava külma tühjusehaarde tekitatud hirmujudinaid mööda selgroogu jooksmas.

Recently new noise artists have emerged in Estonia, I hope this is just a beginning. – Mihkel Kleis, oktoober 2014

Seda tutvustust kirjutama hakates oli mul kange kihk helistada Villem Jahule või Kaarel Mihule ning uurida, et mis paneb noore, muusikuna andeka inimese ihaldama oma oskuste ja tunnete väljendusvormina tavakuulaja jaoks nii valusaid helisid, kuid loobusin sellest. Kartsin natuke, et antavad vastused ei rahulda mind ning pigem lõhuvad selle illusoorsuse, mis mul nende muusikat kuulates tekkinud on. Pelgasin, et järsku leian uusi maailmu pakkuva muusika tagant liiga tavalised inimesed. On ju öeldud, et mis underground-muusik sa ikka oled, kui sul vaimset või füüsilist puuet ei ole, ja ma parema meelega jään ette kujutama, et kõik noise-muusika loojad on peast pisut segased, komplekside ning ebahumaansete aadete käes vaevlevad vahuvihased geeniused. Armastuse aastasajal, mil punk on muutunud valitsevate jõudude poliitkorrektseks hääletoruks ning black metal’ist on saanud kaubamajakettide müügiartikkel, tundub noise olevat justkui viimne kants, kust julgetakse ikka ja jälle teha väljarünnakuid, milles saavad haiget nii muusikud ise kui ka nende loomingu kuulajad. Siin on järel hulgaliselt anarhismi, süüdimatut rõõmu lõhkuda ja laamendada ning mitmes eri suunas ründavat rahulolematut radikaalsust. On eneselõikujaid ja nõrgamõistuslikke piinajaid, on kummardajaid nii Hitleri kui Stalini suunas, on laiba-core’i ja nekrofiilia propageerijaid, homoseksuaalseid meesartiste, kes manifesteerivad kogu naissoo sulgemisest spetsiaalsetesse sünnitusfarmidesse, ning feministe, kes oma esinemistele nokukandjaid ei luba. Näiteks Mihkel Kleisi kõrvalprojekti Istishhadi puhul on küll räägitud seosest 2014. aasta Sotši olümpiamängudega, kuid mainimata on jäänud muusikasse pandud sügav religioosne hõige, millega tšetšeeni džihadistid kutsuvad moslemite pühapaigas toimuvat spordipidu ründama ning ähvardavad kõigil uskmatutel pead otsast lõigata. Keegi meist ei usu, et Mihkel Kleis seesugust ekstremismi toetaks ning siin tuleb sisse järgmine, mind alaliselt intrigeeriv küsimus: kes ja kui palju oma muusikaga kaasnevate üleskutsete taga seisab? Vinti keeratakse jõuliselt üle, maske vahetatakse tihti ning piirid mängulisuse ja reaalse vahel aetakse häguseks, jättes kuulaja enese fantaasiale pea piiramatult liikumisruumi. Ja see on põnev!

Ladusin küll hoogsalt artistinimesid, kuid loobusin meelega muusika enese kirjeldamisest spetsiifiliste terminitega, kupatades pea kõik sõna alla noise. Kui mõni mees ütleb kohe ära, et see lugu on tehtud süntesaator-teknovibraatori margiga BX650 või modifitseeritud mudeliga BX655, siis mina muusikakuulajana sellest ei hooli. Ma ei tee tihti isegi vahet tehislikel ja looduslikel häältel müramuusikas. Näiteks Jakob Rosina field recording’u tüüpi salvestised sunnin peas masinahelideks ümber moonduma, sest nii on mul kergem tema puhul neid mõista ja läbi seedida. Minu jaoks on müramuusikas ebaoluline selle loomise viis ja tähtsad vaid minu enese sees tekkivad tundemäsud, peas kokku sobituvad pildid. Nüüd lõpuks jõuan ma end noise’i juures kõige enam paeluva teemani ning selleks on iga kuulaja täiesti individuaalne arusaam hävitavatest ja haiget tegevatest helilainetest. Sa võid raadiohitti vilistada ning sõber võtab kõrval üles laulujoru, sest te jagate selle muusikapala pakutavat muljet sarnaselt. Noise’i puhul võid aga sina kuulda džässi ja tema rock’n’roll’i. Sind ärritavad momendid võivad kellelegi teisele meeldida, samas kui müraseinast väljaulatuvad mügerikud loovad teinekord huvitava mustri just sinu jaoks ning tülgastavad teisi. Siin ei ole õiget ega väära, ei muusikas ega muusikute kantud tõelistes ja võltssõnumites. Noise’is on ainult isiklikud emotsioonid, sinu oma taju lennukaugus ja fantaasiate avarus.