Me kõik oleme näinud oma elus haifilmi vähemalt kaks korda: esimest ja viimast. Millega tegelevad inimesed, kes on julgenud selle piiri ületada, ja milliseid filosoofilisi vahendeid nende mõistmiseks kasutada?

Mis oleks veel parem ettekääne käte Kanti „Prolegomenast” korraks puhtaks pühkimiseks kui kõlakas, et Tartus Puiestee tänava hämaras sisehoovis näidatakse terve päev tasuta mingit lolli haifilmi. Võid isegi valida, millisele seansile lähed, aga kaval oleks minna eelviimasele, sest pärast seda on oodata auhindadega viktoriini. 

Kohas nimega KREAT SPACE tervitasid mind ja mu musu kalakaabudes kodanikud, sametine Cheddari aroom ning lõputute suitsupauside ja üleliigsete õlletoobrite puudumine. Nii „õhkkond” kui ka kinolina ees laiutav telkla andsid mõista, et andunud filmifännid olid seal ikka juba pikki tunde mõnusasti aega veetnud. Olime jätnud märkamata väga olulise infokillu kogukumust: filmimaratoni eesmärk oli vaadata üheskoos linateost „Jurassic Shark” (2012) – kümme korda järjest. Kuid mossitamiseks ei olnud nüüd enam aega, seda enam, et spetsiaalselt mnemoturniiri võitjale saatis filmi režissöör Brett Kelly signeeritud originaalkäsikirja, bikiinipildid võtetelt ja oma rokkbändi Gelatin Skelatin albumi. Päeva jooksul käis filmi vaatamas umbes 43 inimest, sellest hoolimata säilitas menukas maraton underground-staatuse. 

Kes on pulli taga?

Siis veel tundmatu seltskond noori filmigurmaane tekitas äratundmisrõõmu ja palju küsimusi. Ujusin eestvõtjatele külje alla, tagaplaaniga nende tegemistest raporteerida. Haikala klubi juhtkonda kuuluvad härra president Ha(rd)i, kes on magistrikraadiga geograaf, psühholoog Mattias, kes vastutab klubiliste vaimse tervise eest, ja Annabel, kes ei lase tasemel langeda, sest ta on kvaliteediinsener. Postitantsija Karl plaanib projekteerida Haifilmide Klubi tulevase peakorteri tehnosüsteemid, Joonas teeb kõike, kuid mitte postitantsu, ja valguse õpilane Grete ei näinud seost oma igapäevategevuste ja haifilmide vahel. 

Klubi unistus on haifilmide ikoon Brett Kelly Eestisse külla kutsuda.

Tartu Halbade Haifilmide Klubi alustas tegevust 2020. aastal, kui seltsi president Ha(rd)i korraldas järjekordset teemasünnipäeva Lääne-Virumaa vanas kalurikülas Vergis. Filmi „Shark Attack 3: Megalodon” (2002) järelmõjude küüsis formeerus tal kinnisidee näha sünnipäevalisi haikalakostüümides ning panna taustale ajaviiteks jooksma jaburad haifilmid. Kui suur kalapäev kätte jõudis, ei olnud kellelgi tahet sotsialiseeruda ja esmalt varumehena pingile jäetud haifilmid skoorisid peaaegu kaks ööpäeva järjest. Mõned peokülalised olid isegi nii entusiastlikult meelestatud, et heitsid kell kuus sängi, et siis jälle kella kaheksaseks filmiseansiks vormis olla. Teise ööpäeva õhtul vaadati üheskoos esimest korda kurikuulsat „Jurassic Sharki”, see valiti ühtlasi ka esimese „festivali” üheks halvimaks filmiks. 

Haifilmide isa ja unistused

Klubi on seega üldsusega konsensusel, sest „Jurassic Shark” oli 2015. aasta kolmel suvekuul IMDb portaalis kõige madalama hindega teos. Sedapuhku saame taas tõdeda, et kõik kangelased ei kanna keepi, ja linateose režissöör Brett Kelly on kindlasti üks neist. Ta on teinud veel umbes 40 filmi ja need kõik on kuuldavasti sama halvad. Intervjuus Bad Film Society Edinburghile (Edinburghi Halbade Filmide Selts) väljendab ta aga pettumust seoses inimeste suhtumisega. Tema väitel on publik low-budget haifilmide suhtes liigkriitiline, kombeks on näpuga loogikavigadel järge ajada ja filme suurproduktsioonide kassahittidega võrrelda.

„Jurassic Sharki” kogumaksumuseks väidab režissöör olevat umbes 10 000 Kanada dollarit, mis on ausas filmimaailmas (kus kõik saavad palka) alla igasuguse arvestuse. Veel enam, arvestades, et filmi keskmes on megalodon (eelajalooline hai), kes suudeti taaselustada vaid CGI (ingl computer-generated imagery) abiga. Turustajatega sõlmitud lepingu ebaõnnestumise tagajärjel puuduvad Brett Kellyl praegu filmile õigused, seetõttu kutsub ta kõiki üles seda piraatima. Klubi unistus on haifilmide ikoon Brett Kelly Eestisse külla kutsuda. Kuid veel enne seda, kui tema võõrustamiseks on saavutatud sobilikud tingimused, on neil plaan minna suvereisile Inglismaale. See on lähim koht, mida kanadalasest rokkar on külastanud, seega avaneb seal võimalus iidoliga ühist õhku hingata.

Brett Kelly väitel on publik low-budget haifilmide suhtes liigkriitiline, kombeks on näpuga loogikavigadel järge ajada ja filme suurproduktsioonide kassahittidega võrrelda.

Klubilised korraldavad üritusi natuke harvem kui kord kvartalis. See-eest on lisaks haifilmiteemalistele festivalidele peetud juba maha ka näitleja Leslie Nielseni etteastetele pühendatud festival ja Bollywoodi-teemaline maraton, kuid kohustuslik kalafilm ühestki programmist puudunud ei ole. Hektilisus hoiabki klubi mandumast, neil on isegi oma merch, mida saab tellida kahjuks vaid hooajaliselt. Sellegipoolest on klubilised andnud välja enam kui nelikümmend komiteejuhi disainitud kalasärki. Praegu on haikalalistel käsil Eesti esimese haifilmi tegemine, selle süžee rullub lahti klubi sünnivetes Läänemeres või Anne kanalis. Lokatsioon on veel lahtine, sest film pidi esilinastuma juba eelmisel suvel. Joonase väitel on asi kõigest 600 000 euro taga, kuid veekindel kaameratehnika on juba soetatud. 

Kuidas tunda ära halba haifilmi?

Klubi ei keskendu lihtsalt haifilmidele, vaid just halbadele haifilmidele. Mõistagi on kodukorda sätitud ka asjaomane paragrahv. Selle kohaselt peavad kõik vaadatavad haifilmid olema IMDb portaalis neljast kehvema hindega. Kõrgeima kvaliteedimärgise väärilised filmid on ekspertide kogu statistika andmetel vahemikus 2,8–3,2. Sellest madalamale platseeruvad filmid on tihtipeale liiga vaimuvaesed, samas kui nivoost kõrgema hinnanguga filmidest saab juba suhu ebameeldiva rahamaitse, mistõttu puudub ka isikupärane amatöörlik nüanss. Tavaliselt hindab kalaselts filme ka ise ja seda nii süžee originaalsuse, näitlejameisterlikkuse kui ka filmi heli ja muusika põhjal. Olulisimat rolli mängib see, kui suure elamuse ja aplausi film tekitab, ning miinuspunkte saavad filmid, mis venivad ja uinutavad (nt „Sand Sharks”, 2012).

Kiire tempoga popmuusika ehk hüperpopp ja fragmenteeritud vlogipostitused moodustavad trendi, mida järgib ka põhihoovuse filminduses kasutatav keskmine kaadripikkus. Kalaklubilised on kiirete kalade poolt. Joonas leiab, et eesti film pole „Õnne 13” esimese osa kontseptsioonist üldse edasi arenenud. Ikka ja jälle täidetakse ekraaniaega pikkade looduskaadritega, keegi karjub lihtsalt kellegi nime või käib suvaline mokalaat. Tempo kriteerium kehtib ka haifilmide puhul – neis peab tema sõnul midagi toimuma, vältimaks muljet, et poeetilised kaadrid on kõigest sisutühjad filmipikendused. (Selleks et mõista, kas aeglast kino üldse kuskil vaja on, võib lugeda Tõnis Jürgensi Müürilehes ilmunud artiklit „Aeglane kino – kas ajaraisk või paratamatu kulgemine?”.) 

Liikmete peamise maitse-eelistuse saab võtta kokku loosungiga „so bad it’s good” („nii halb, et on hea”) ning nad peavad vajalikuks eristada halbu-häid ja halbu-halbu filme. Päästev nüanss on huumor, sest kui film on halb, aga naljakas, on tegemist ikkagi hea filmiga. Grete märgib, et film ei või olla aga nii halb, et see on cringe. Samuti mõjutab seltskonna meeleolu filmidest kujunevat muljet, nagu juhtus hiljutisel maratonilgi. „Jurassic Shark” läks iga korraga järjest paremaks tänu publiku toetavale kaasaelamisele. Presidendi sõnul on igalt haifilmilt oodata vaid halvimat ning kuna olematud ootused saavad paratamatult ületatud, siis lahkudki filmiseansilt tihti ülevoolavas eufoorias (nt „Cruel Jaws”, 1995). Eraldi saab kategoriseerida veel filmid, mis on meelega halvasti tehtud. Nii on USA produktsioonifirma Syfy Films leidnud niši, mida massidele müüa. Nende loomingust toovad haifilmide eksperdid välja Anthony C. Ferrante „Sharknado” (2013) ja Griff Fursti „Ghost Sharki” (2013).

Liikmete peamise maitse-eelistuse saab võtta kokku loosungiga „so bad it’s good”.

Nihilismi hüppelaud

Halbadel haifilmidel ja ka neile pühendatud klubil on valdavalt meelelahutuslik rakendus. Viimane omadussõna on kunstiringkondades käibel pigem küll vaid pinnapealsuse väljendamiseks, kuid sellegipoolest on kalaselts kui nähtus filosoofiliselt huvitav fenomen. Üks 19. sajandi dekadentliku ühiskonna sünnitis oli nihilismi teadvustamine 20. sajandil. Nietzsche poeetilis-filosoofilised mõtisklused mõjutasid temale järgneva sajandi kirjandust ja kultuuri ning suurmõtlejaid (nagu Heidegger ja Cioran) ja valla pääses ekspressionistlik kunstivool.[1] Naerutavad haifilmid on enamasti seostamatud tol sajandil tärganud saksa ekspressionistliku filmikunstiga, sest selle liikumise põhiteosed on silmapaistvad just ängi portreteerimise ja domineeriva ühiskonnakriitilisuse poolest. Ekspressionistliku filmikunsti koorekihist on YouTube’is tasuta tarbimiseks saadaval näiteks Fritz Langi „Metropolis” (1927), mille traagika seisneb klasside erisuses ja ebaõigluses.

Sellele vaatamata võib kalaklubi halbade filmide armastuses näha nihilismile omast traditsiooniliste ideede hülgamist. Nietzsche kasvandikud ei hooli arhailise suurkala tõetruust representatsioonist filmis „Jurassic Shark”, kui on teada, et tegu on megalodoniga, ega kahtle ka hairünnakust kaldale jäänud ketšupiste kunstjalgade tõelisuses, sest see on ju niikuinii rekvisiit. Muidugi ei arvaks Nietzsche, et olles hüljanud traditsioonilise filmiideaali, peaks nihilistlik kalarühmitus hakkama ujuma üheskoos täpselt vastuvoolu. Tema õpetuse järgi ei olegi n-ö päris väärtuseid, mille juurde naasta, mistõttu on filmi väärtus subjektiivne ja iga klubiline võib anda hinnanguid „hea” ja „halb” isiklikust vaatenurgast lähtudes.[2] Nad eristuvad peavoolu fanattidest, sest sõnastavad filmi kui sellise väärtuslikud omadused ümber. Seega film, mis näib snooblikule PÖFFi-hundile toores, võib osutuda kalaklubi festivali võidufilmiks toorusest johtuva originaalsuse alusel. 

Nietzschelik nihilism on seetõttu ka hüppelaud, mis aitab jõuda uute kogemuste ja väljakutseteni. Kalaklubil on potentsiaali avardada ümberkaudsete silmaringi ja pakkuda kõlapinda filmidele, mis jääksid muidu oma „halva filmi” staatuse tõttu avalikkuse eest varju. Olgugi et eelneva põhjal ei peitu kunstiteose väärtus temas endas, võib filmide üle arutada eetilisest perspektiivist, sest põhimõtete mitmekesisus loob vestluseks vundamendi.

Kalaklubil on potentsiaali avardada ümberkaudsete silmaringi ja pakkuda kõlapinda filmidele, mis jääksid muidu oma „halva filmi” staatuse tõttu avalikkuse eest varju.

Haifilmide kohustuslikuks elemendiks on bikiinides naine, ehk isegi mitu. See paneb ilmselt iga eetikahai küsimuse ette, kas nende filmide tegelik tuum peitubki male gaze’likus naiste seksualiseerimises? Haikala klubi eetikakomitee on sellise tõlgenduse vastu, sest sündmustik hargneb tavaliselt lahti rannal, kus eksponeeritakse ka teiste inimeste kehasid. Karl kaitseb väidet näitega maratonifilmi naiskangelastest, kelle algatusvõime ja moraali sandaale peaksime me kõik ihaldama täita. Tema sõnul arenevad naiskarakterid selles konkreetses filmis meeletult (üleinimlikult), sest filmi alguses kergemeelsena näiv Tia ja eneseteadlik, kuid naiivne Jill päästavad ennastohverdavalt ja kangelaslikult päeva. Arvult tagasihoidliku, kuid sisult rikkaliku haifilmisaagi põhjal saan isegi väita, et kõik misogüünsed karakterid satuvad tavaliselt taotluslikult ka suurkala lõunasöögiks. 

Nietzsche nägi nihilistliku ühiskonna põhjusena jumala surma, kuid näiteks tema järglane Heidegger hoopis tehnoloogia arengut. Täpsemalt seda, et masinad raamistavad inimese elu ja võtavad meilt võime tunnetada kohalolu. Ha(rd)i pseudoteaduslik lähenemine haifilmiarmastuse põhjusele on Heideggeri teooria võrdpilt. Süüdi on tema sõnul mikrohaid, kes on filmide vahendusel klubi liikmetesse imbunud. (Pakun lugejale selle teooria illustreerimiseks David Cronenbergi filmis „Videodrome” (1983) kasutatud tehnikat, kus läbi teleriekraani muudeti jäädavalt vaataja ajukeemiat.) 

Arvult tagasihoidliku, kuid sisult rikkaliku haifilmisaagi põhjal saan isegi väita, et kõik misogüünsed karakterid satuvad tavaliselt taotluslikult ka suurkala lõunasöögiks.

Mõned klubilised kutsuvad oma kahetisi tundeid halbade filmide suhtes eksistentsiaalseks kriisiks, kuigi nietzschelik interpretatsioon nende tegevusest on pigem elujaatav, sest nad on leidnud filmimaastikul iseärasuse, mis neile korda läheb. Nietzsche uskus, et reaalsus kordub – jääme igavesti oma elu uuesti elama. Kriisi vältimiseks pakkus ta selle paratamatuse aktsepteerimist. Reaalsus on luiskelugu, mille nautimiseks peame seda kogema – miks mitte teha seda halbu haifilme vaadates. Have fin!

[1] Luks, L. 2009. Friedrich Nietzsche. – 20. sajandi mõttevoolud, lk 63–84.
[2] Vattimo, G. 1995. Nihilismi apoloogia. – Akadeemia, nr 7, lk 1434–1444.

Tristan Czar Aasmäe tervitab oma vanaema, kellest on saanud tõeline Müürilehe fänn.