„Mr. Robot” (2015 –…, USA). Looja Sam Esmail, osades Rami Malek, Christian Slater, Carly Chaikin jt.

Eelmisel aastal maailma teleekraanidele jõudnud 10-osalise sarja „Mr. Robot” peategelane on häkker Elliot Alderson (Rami Malek), kes töötab päeval IT-spetsialistina suurkorporatsiooni E Corp heaks, kuid öösel kasutab oma IT-oskusi, et inimeste järele nuhkida. Mõnikord on tema eesmärgiks kaugete kurjategijate paljastamine, teistel kordadel on häkkimise ohvreiks tema elus figureerivad inimesed ning nende tuttavad – kõik selleks, et maailmas pesitsev ebamoraalsus saaks päevavalgele toodud.

Sarja tehniline konsultant on nimetanud Ellioti eetiliseks häkkeriks[1] ning hoolimata kõikidest hädadest, kuhu ta ise ja tema ettevõtmistega seotud inimesed sarja jooksul satuvad, tahetakse meid veenda selles, et Elliot on õilis ja hea inimene – kuigi peategelane häkib isiklikel eesmärkidel, saadab seda pidevalt maailma päästev retoorika. See loob Elliotist moraalselt ambivalentse kangelase, kelle motiivid sarja edenedes ainult hägustuvad.

Sellele aitab kaasa ka mitmeplaaniline loojutustamisviis, millega Elliot otsib oma valikutele rohkem toetust vaatajatelt kui kaastegelastelt sarja reaalsuses, justkui vihjates, et kogu tõde ei saa mõista keegi – ei tema jutustajana ega ka meie vaatajatena, kuid meil kõigil on võimalus selle tõega manipuleerida ja seda enda äranägemise järgi interpreteerida. Ebausaldusväärse jutustajana võib Elliot rääkida vastuolulist juttu, unustada asju ja muuta ka nimesid – näiteks ühel hetkel sarja alguses annab ta teada, et tema on E Corpi alati Evil Corpiks nimetanud, misjärel teevad seda ka kõik ülejäänud sarja tegelased ning mis hakkab mitteproblemaatiliselt kohe ka korporatsiooni logos jne kajastuma.

Vaimselt ebastabiilse Ellioti päevane töö viib ta kokku salapärase organisatsiooniga fsociety ning nende veelgi salapärasema juhi Mr. Robotiga (Christian Slater). Üheskoos võetakse eesmärgiks korraldada revolutsioon rahamaailmas – kustutada kõigi Evil Corpi klientide võlad, ilma et neid oleks võimalik kuidagi taastada. Kohati tundub, et kõik maailma inimesed on selle panga kliendid ning vähemalt Ellioti arvates on just Evil Corp kõikide maailma hädade taga. Samal ajal proovib Elliot mõista, kes on ikkagi see salapärane Mr. Robot ja miks ta just tema on välja valinud ning sündmuste keerisesse tõmmanud.

Viimased aastad on näinud häkkerifilmide ja -seriaalide uut tõusu, olgu selleks siis „CSI” järjekordne mugandus „CSI: Cyber” (2015) või ka Michael Manni väga nauditava pildikeele, kuid banaalse sisuga ning suurema tähelepanuta jäänud „Blackhat: Kübertorm” (2015). Neile kõigile heidetakse ette IT-reaalsusest väga kaugel tegutsemist, mistõttu peetakse „Mr. Robotist” palju rohkem lugu. Internetist võib leida mitmeid lehekülgi, kus IT-maailmaga rohkem kursis olevad inimesed hindavad filmis kasutatud programmide ja ründeviiside vastavust päriselule. Sellesse debatti pikemalt laskumata on filmihuvilisele lihtsalt värskendav, et oleme liikunud edasi ajast, mil häkkeriks olemine tähendas oluliste failide kopeerimist ebamäärases Windowsi-sarnases süsteemis või ülikiiret ja valju klaviatuuril klõbistamist. Samuti on rõõm näha, et IT-süsteemidesse tungimine ei põhine tihtilugu häkkeri oskustel, vaid häkitava lollusel (nagu see ju päriselus tihti ongi). Näiteks saab peategelase soov teiste sotsiaalmeediaeludes sobrada teoks, kuna inimesed ei suuda valida endale turvalisi salasõnu, ning lihtsaim viis politsei infosüsteemi viirusega nakatamiseks on politseiparklasse visatud USB-pulgad – küll keegi mõne üles korjab ja tööarvutisse pistab.

Samas ei suudeta sarjas klišeesid täiesti vältida. Siingi on häkkeri lemmikrõivaks kapuutsiga must pusa, kuskil on kõigega seotud tehniliselt eriti andekad hiinlased, fsociety peab kandma Anonymousiga sarnaseid maske, koosnema poliitkorrektselt kõiksugu enamustest ja vähemustest ning „kurjus” kannab musti ülikondi, tumedaid päikseprille ja jälitab sind igal pool.

Kuid häkkimine ja tehnoloogia on ainult pealispind, režissöör Sam Esmail on öelnud, et sarja põhilised motivaatorid olid peale infotehnoloogilise arengu ka 2008. aasta ülemaailmne finantskriis ja 2010. aastal alguse saanud araabia kevad. Just enda teise kodumaa Egiptuse külastamine vahetult pärast araabia kevade sündmusi veenis teda looma sarja, kus noored inimesed suudavad tänapäeva tehnoloogiat ja sotsiaalmeediat kasutades laialdasi muutusi ellu viia. Kui lisada siia veel liikumisest Occupy Wall Street tuule tiibadesse saanud diskursus „99% versus 1%” ja Edward Snowdeni paljastused, saamegi teemaderingi, mille peale on võimalik ehitada üks korralik 21. sajandi alguse probleemidega tegelev (vandenõu)seriaal.

Kõiki neid arenguid ja sündmusi iseloomustab lootuse ja lootusetuse vaheline pinge, kus me elame ühelt poolt millegi uue ootuses, teisalt aga tunneme suurt hirmu tulevase ees. Selline ebakindlus on suurendanud inimeste usku erinevatesse vandenõuteooriatesse või, nagu sedastab „Salatoimikute” uuenenud tunnuslause, „truth is still out there”. Sellegi 90ndate keskel maailma vallutanud sarja tagasitulekut võib vaadelda muu hulgas kui märki segaste aegade naasmisest. Samamoodi pakuvad ju igasugused selgeltnägijad ja lapiku maailma teooriad paljudele inimestele mingitki kindlust ning lohutust olukorras, kus on järjest keerukam maailma poliitilistele ja majanduslikele probleemidele lahendusi leida.

Lisaks paralleelile „Salatoimikutega” on „Mr. Robot” täis erinevaid viiteid lugematutele filmidele, mistõttu saadab vaatamist alati tunne, justkui me oleks seda enne näinud. Esmail ei ole seda ka varjanud, nimetades eeskujudeks selliseid filme nagu „Kaklusklubi”, „Ameerika psühhopaat”, „Kellavärgiga apelsin”, „Taksojuht” ja „Maatriks”. „Laenamine” puudutab nii sisu, põhilisi puänte kui ka lihtsalt meeleolu. Ehk kõige olulisema vihje tegelaste kohta annab sarja kolmas osa, kui näeme taustal Tarsem Singhi eelmise aasta filmi „Isetu” („Self/less”) plakatit. Seda keskpärast filmi näinud vaatajad saavad juba antud kaadriga aimu, kes Mr. Robot ikkagi on. Kuigi draama seisukohalt on viimane küsimus paljude jaoks väga põnev, ei seisne sarja väärtus minu jaoks tegelastevahelistes suhetes (ja nende etteaimatavuses), vaid küsimuses poliitilis-majanduslike süsteemide toimimise kohta.

Selle teemaga tegelemiseks saame tõelise võimaluse aga alles viimases osas. Ühelt poolt ei anna see mingeid lahendusi, jättes peaaegu kõik otsad lahtiseks. Revolutsioon ei too maailmalõppu, võimusuhted jäävad paika, peategelased on sama segaduses. Fsociety liikmed ei suuda isegi enda võitu (loe: õnnestunud häkki) nautida, vaid proovivad selgeks saada, mis peaks üldse olema nende järgmine käik.

Teisalt on see just ideaalne paralleel araabia kevadega, mille puhul revolutsioon süstis kõigisse usku, kuid n-ö hommiku saabudes polnud suurt midagi muutunud. Arvata on, et teises hooajas (mis ongi juba tegemisel ja jõuab USA teleekraanidele suvel) ei ela meie tegelased mingisuguses valgustatud utoopias, vaid hoopis segasemal ajastul, kus revolutsioon on söönud enda lapsed ja sünnitanud veelgi suurema kurjuse. Näiteks tõusis Lähis-Ida viimaste aastate turbulentsist esile ISIS, ent olulisem on mõista, et demokraatlikud muutused ei saanudki tekkida tühjale kohale. Just see oleks mu suurim etteheide seriaalis kujutatud fsocietyle – võitlusväljale tormates on neil küll olemas kõik vahendid, et süsteem hävitada, kuid puudub aim sellest, mis peaks vana süsteemi asemele tulema.

Kui Evil Corpi juht laseb pärast finantskrahhi selgitamist endal otse-eetris ajud välja, siis taustal võime ette kujutada tuhandeid lihtsaid pereinimesi, kes rünnaku tõttu oma töö kaotavad ning vastupidi fsociety plaanidele kõigest ilma jäävad. Kuigi eesmärk on just neid tavalisi inimesi laenukoormusest vabastamisega aidata, siis võib-olla just neile on tagajärjed kõige rängemad. Kuidas sa ikkagi kustutad kellegi võlad, ent jätad teised pangaandmed alles? Tulemuseks saab olla ainult finantssüsteemi täielik kokkuvarisemine, mida kinnitavad ka sarja viimases osas näidatud kaadrid ja uudised sellest, kuidas teiste valitsuste kõrval on ka Eesti omal oht toimunud sündmuste tõttu kukkuda.

Kuigi sarja tegevus toimub eranditult väga piiratud aegruumilises situatsioonis, paistavad pangaandmete hävitamise tagajärjed mõjutavat sarjas näidatud uudiskatkete põhjal peale USA just eriti Ida-Euroopat. Kui New Yorgi tänavatele kogunenud maskides inimeste massid paistavad väljendavat rahulolu pangandussüsteemi kokkuvarisemise üle, siis mujal maailmas ollakse paanikas. Nagu sarja viimases osas selgub, ei ole Elliot (ebausaldusväärse jutustajana) veendunud, et just tema kogu selle pangandussüsteemi kokkuvarisemise korraldas, täpselt nagu Times Square’ilt kaovad ühe silmapilguga fsocietyt toetavad rahvamassid. Kas me ei olnud lihtsalt ühe järgmise poliitmajanduslikest mahhinatsioonidest tingitud krahhi tunnistajateks? Kas Ellioti kujul pole tegemist lihtsalt vaimuhaige noormehega, kes nägi nendes sündmustes endal suuremat rolli, kui tal tegelikult oli?