Levinud eksiarvamuse kohaselt on Eesti haridussüsteem egalitaarne, kuigi ka PISA uuringud näitavad, kuidas see taastoodab ühiskondlikke ebavõrdsusi. Paar muudatust hariduspoliitikas aitaksid ebavõrdsust vähendada, kuid haridus ei saa muutuda sotsiaalpoliitika aseaineks.

2020. aasta septembris hõiskas Haridus- ja Teadusministeerium: „PISA 2018 uuring: Eesti haridussüsteem tagab võrdsed võimalused”. Haridusminister lisas: „Mul on väga hea meel, et rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et Eestis saab väga head haridust omandada sõltumata sellest, kus sa elad või milline on sinu pere taust.” Millised siis on need võrdsed võimalused, mida Eesti haridussüsteem tagab?

• Madala sotsiaalse taustaga[1] õpilaste keskmine lugemistesti tulemus oli 61 punkti ehk 1,5 õppeaasta võrra väiksem võrreldes kõrge sotsiaalse taustaga õpilastega.[2]
• Madala sotsiaalse taustaga õpilastest 16% sooritas testi alla baastaseme ning 7% saavutas tipptaseme. Kõrge sotsiaalse taustaga õpilastest jäi alla baastaseme 6% ning tipptasemele jõudis 24%.
• Tippsooritajate hulgas on 10% õpilasi, kelle vanemad on oskus- või lihttöölised, samas kui alla baastaseme jäänute hulgas on 38% sellise taustaga õpilasi. 
• Koolide sotsiaalmajandusliku segregatsiooni poolest kuulume OECD keskmiste hulka, samas kui näiteks Põhjamaades, Kanadas ja Iirimaal toimub õpilaste tausta järgi segregeerimist vähem.

2023. aasta novembris kirjutatakse Eesti põhikoolide tõhusust käsitlevas Arenguseire Keskuse lühiraportis, et õpilaste perede sotsiaalmajanduslik taust on üks suurimaid haridustulemuste mõjutajaid. Siinse artikli eesmärk ei ole taas tõestada, et Eesti haridussüsteem ei taga õpilastele võrdseid võimalusi, vaid hoopis küsida, mida saaks teha, et hariduslikku ebavõrdsust vähendada.

1. klassi õpilaste testimine tuleks lõpetada ning asendada koolikohtade jagamine sobitusalgoritmiga, mis võtab arvesse ka õpilaste tausta.

Me peame rääkima koolikatsetest

Arenguseire Keskuse raportist selgub, et emade ja perede sissetulek on positiivselt seotud matemaatika lõpueksami tulemustega: „iga ema aastas teenitud 1000 eurot toob kaasa 0,8 punkti matemaatika eksamitulemust” (vt joonist). Õhtulehes avaldatud tabelis reastati Eesti põhikoolid pere keskmise aastasissetuleku järgi ning selgus, et esikümnes olid eranditult Tallinna ülelinnalise vastuvõtuga (ja 1. klassi katsetega) munitsipaalkoolid või Tallinnas asuvad erakoolid, kus perede keskmised sissetulekud jäid 75 500 € ja 57 998 € vahemikku. Võrdluseks: 437 koolist koosneva tabeli keskel asus Tartu Annelinna Gümnaasium (pere keskmine aastasissetulek 27 784 €) ning kõige madalama keskmise sissetulekuga koolis peab keskmine pere hakkama saama 14 351 euroga aastas. 

Kuna seos 1. klassi koolikatsete ja vanemate sissetulekute vahel on ilmne, järeldub siit ka esimene võimalus haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks: 1. klassi õpilaste testimine tuleks lõpetada ning asendada koolikohtade jagamine sobitusalgoritmiga, mis võtab arvesse ka õpilaste tausta. Kuni riik või omavalitsus ei julge kehtivat olukorda muuta, saavad koolid ise initsiatiivi näidata, näiteks loobus Gustav Adolfi Gümnaasium 2018. aastal 1. klassi katsetest. Samuti võiks ebavõrdsust vähendava mõjuga olla idee alustada kõigi laste kooliharidust kuuendast eluaastast ettevalmistusaastaga, mis ühtlustaks õpilaste valmisolekut kooliks ning võimaldaks loobuda tasulistest eelkoolidest. Positiivse üllatusena sisaldus selline mõte just Reformierakonna valimisprogrammis, kes kipub oma majanduspoliitikaga üldist ebavõrdsust pigem süvendama.

Kui haridusliku õigluse aspektidega ei arvestata, võib haridusinvesteeringute suurendamine hoopis ebavõrdsust süvendada.

Nagu öeldud, sisaldas perede aastasissetulekute tabeli esikümme nii 1. klassi katsetega munitsipaalkoole kui ka erakoole. Kui koolikatsete küsimusega on haridusliku õigluse seisukohalt olukord selge, siis erakoolidega on lugu keerulisem. 2018. aasta PISA tulemused näitavad, et erakoolide õpilaste lugemistesti keskmine tulemus oli 19 punkti võrra kõrgem kui tavakoolidel.[3] Isegi kui erakoolid lahendavad 1. klassi vastuvõtu loosimise teel, võib õppemaks siiski segregeerivana mõjuda. Selles küsimuses võiksime ehk õppust võtta Rootsilt ja Soomelt, kus erakoolid saavad riigilt piisavalt toetust ning ei küsi seetõttu õppemaksu. 

Jälle see eestikeelsele õppele üleminek

Eestikeelsele õppele üleminek on haridusliku ebavõrdsuse vähendamise vaates kahtlemata positiivse kavatsusega reform. On üsnagi levinud teadmine, et eesti õppekeelega koolide õpilaste keskmised PISA tulemused on ca 40 punkti (ehk ühe õppeaasta) võrra kõrgemad kui vene õppekeelega koolide õpilastel. Küll aga on pööratud tunduvalt vähem tähelepanu 2018. aasta PISA raportis sisalduvale tõdemusele, et „Tallinna eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste lugemistulemuse erinevusest seletab õpilaste ja koolide õpilaskonna erinev sotsiaalne taust 44%”. Sotsiaalse tausta olulist rolli eesti- ja venekeelsete koolide tulemuste erinevuse selgitamisel näitas ka Tartu Ülikoolis tehtud uuring. Sellest järeldub, et kuigi eestikeelsele õppele ülemineku plaan on samm õiges suunas, ei ole see ebavõrdsuse vähendamiseks siiski piisav, sest emakeele alusel toimuv koolivalik jätkab õpilaskonna segregeerimist. Seega ei peaks reformi pikaajaliseks sihiks olema eraldi eesti õppekeelega koolid vene emakeelega lastele, vaid tõepoolest ühtne koolisüsteem, kus eesti ja muu emakeelega lapsed õpivad koos.

Kuigi eestikeelsele õppele ülemineku plaan on samm õiges suunas, ei ole see ebavõrdsuse vähendamiseks siiski piisav, sest emakeele alusel toimuv koolivalik jätkab õpilaskonna segregeerimist.

Õpilaste tausta kompenseerimine

Luban siinkohal endale väikese omaeluloolise kõrvalepõike. Kui ma veel noor informaatikatudeng olin, arvasin, et kogu maailma mured saaks lahendatud, kui me vaid senisest tunduvalt rohkem haridusse investeeriksime. Selline eestikahesajalik lähenemine, et lisame haridusse 300 miljonit eurot ja küll siis tulevikus majandus kasvab, ebavõrdsus väheneb ja õnn õuele tuleb. Pean tunnistama, et pidin päris mitu aastat haridusvaldkonnas töötama ja selle kohta õppima, et jõuda lõpuks tõdemuseni, mis tagantjärele mõeldes tundub ilmselge.

Selle tõdemuse on elegantselt sõnastanud Kaire Põder, Triin Lauri ja Andre Veski, kelle sulest ilmus hiljuti suurepärane raamat „Kas Eesti PISA on viltu?”. Raamatu 47. leheküljel kirjutavad nad nii: „[H]aridus ei saa olla ainus sotsiaalpoliitika, sest ilma ebavõrdsusprobleeme leevendavate meetmeteta kipub haridus ise ebavõrdsusprobleeme juurde tekitama.” See tähendab, et kui haridusliku õigluse aspektidega ei arvestata, võib haridusinvesteeringute suurendamine hoopis ebavõrdsust süvendada. Loomulikult ei järeldu sellest, et haridusvaldkonna rahastust ei peaks suurendama. Järeldus on, et haridusinvesteeringuid tuleks teha nii, et need võtaks arvesse ning aitaks koolidel kompenseerida oma õpilaskonna nõrgemat sotsiaalmajanduslikku tausta. Lühidalt: keerulisemates tingimustes töötavad koolid vajavad oma õpilaste toetamiseks teistest rohkem ressursse.

Kui lapsed ei pea kasvama vaesuses ega ilmajäetuses, saavad nad keskenduda õppimisele.

Teisalt tähendab idee, et haridus ei saa olla ainus sotsiaalpoliitika, et lisaks haridussüsteemis õpilaste sotsiaalmajandusliku tausta kompenseerimisele peavad ka ülejäänud poliitikavaldkonnad ebavõrdsuse vähendamisele kaasa aitama, sest nagu mainitud raamatu autorid kirjutavad, siis „haridussüsteemide võime ebavõrdsusprobleeme leevendada on sageli üle hinnatud”. Kui tahame kõigile õpilastele suurepäraseid haridustulemusi, ei piisa ainult hariduse rahastamisest, vaid tarvis on ka teisi sotsiaalkaitsekulutusi. Kui lapsed ei pea kasvama vaesuses ega ilmajäetuses, saavad nad keskenduda õppimisele. Ja vastupidi: kui soovime õiglasemat ja väiksema ebavõrdsusega ühiskonda, ei piisa jällegi vaid hariduse rahastamisest, sest vajame ka õiglasemat sotsiaal-, regionaal-, majandus- ja rahanduspoliitikat. 

[1] Madala sotsiaalse taustaga õpilaste grupi moodustab 25% õpilastest, kes kuulusid sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise tausta poolest madalamasse otsa. Kõrge sotsiaalse taustaga õpilased kuuluvad sellel skaalal 25% privilegeeritud õpilaste hulka.
[2] PISA uurimuses võrdsustatakse 39 punkti ühe õppeaastaga.
[3] Kuna erakoolide õpilasi oli vähe, ei olnud tulemused statistiliselt olulised.

Joosep Norma on Tallinna Ülikooli doktorant ja Noored Kooli koolitaja ja midagi oli vist veel :-)