Darwinist lähtuvalt on evolutsiooni mõistetud karmi olelusvõitlusena. Evolutsiooniteooriast pärit arusaamad on kandunud üle ja kinnistunud ka ühiskonna mõistmise kontekstis. Selle käigus on jäänud varju evolutsiooni tähtsaim tõukejõud – vastastikune abi. Kui ignoreerime püsivalt vastastikuse abi ülekaalukat rolli, juhindudes samal ajal olelusvõitluse doktriinist, satub meie tsivilisatsioon ohtlikku olukorda.

1

Meie pärimuses on tuntud lugu, kus üks müütiline olend koob maa-aluses koopas kangast. Seda kangast pole keegi näinud, aga kuuldakse kangastelgede lõksumist, võib-olla ka süstiku veeremist, nii et on päris kindel: töö käib seal lakkamatult. Muidugi on selleks vaja ka halli õhtuhämarust, vahepealset olekut, mis poleks öö ega päev, pimedus ega valgus. Kuduja enda kuju jääb samuti ähmaseks, kindel on ainult see, et ta on naissoost; tavaliselt on tema kohta kasutatud mingit ebamäärast ümberütlemist, näiteks „vanapagana vanamoor”, mis ilmselgelt põikleb otsesest nimetamisest kõrvale. Teistes mütoloogiates on analoogset figuuri tuntud mõne nimega, mille alguses seisab ma-silp (Maia, Maaja jne).

Kuduja isikust veel salapärasem on aga see, mida õieti kootakse. Kangastelgede paigutamine koopasse pole sugugi enesestmõistetav, ja maa alt kostvaid helisid võiks ju tõlgendada kümnel eri moel. Peab olema kosmoloogiline põhjus, miks kanga kudumine nii tähtis on, ja seda põhjust teadsid kindlasti need, kes selliseid lugusid kunagi jutustama hakkasid (võib-olla juba nooremal kiviajal, mil kangast kuduma õpiti). Kangal on tähendus. Ei ole sugugi juhus, et paljud kinnistunud metafoorid, mida me iga päev kasutame, pärinevad just sealt, kudumise ja põimimise vallast. Asjade vahel otsitakse seoseid; elavad kehad koosnevad kudedest; lepinguid sõlmitakse; ühiskonda lõimitakse; inimeste käitumises esinevad korduvad mustrid; ja kui saadame kellelegi sõnumi, siis see on tekst, mis ladina keeles samuti tähendas kudumit.

Üks elementaarseimaid asju, mida kududa saab, on siiski võrk. Lihtne on mõista, miks internet on võrk, sest mida muud ta veel olla võiks? Ja internetis loodud suhtlemiskeskkond on muidugi sotsiaalvõrgustik. Võrk avab alati võimalusi, ja samal ajal haarab ka endasse, võrgutab meid. Kuid on olemas veel suuremaid võrgustikke, mis ei ole inimese loodud, aga millest meie olemine tervenisti oleneb, sest nendest välja langedes meie bioloogiline eksistents lakkaks. Neid võrke ja võrgustikke hakkasid loodusteadused algeliselt kirjeldama 19. sajandil (see ei tähenda küll, et neid varem tuntud polekski). Uute kirjelduste vallandumise tähtsaks tõukejõuks oli sümbioosi mõiste, mille moodustas 1877. aastal saksa botaanik Albert Frank, et iseloomustada seente ja vetikate kooselu.[1] Looduslike võrgustike sisuks ongi eri olendite kooselu, lugematute elementide sümbioos, mida võib tegelikult nimetada ka eluks, looduseks, maailmaks jne. Sest võrgustik on ainult metafoor, mille kaudu meil on võimalik elu ja olemist paremini mõista. Sellest metafoorist loobuda poleks kuigi tark, samuti nagu poleks tark loobuda seoste otsimisest, lepingute sõlmimisest, tekstide kirjutamisest jne, kuigi needki on õigupoolest metafoorid. Tähtis on aru saada ainult ühest: elu võrgustik pole kunagi valmis, sest olemise kangasteljed lõksuvad kogu aeg.

2

Võrgustiku metafoor võib meid juhtida kahes suunas. Üks neist on arusaam, et asjad meie ümber ei ole lihtsalt objektid, vaid nad on kõige ümbritsevaga seotud, ühte köidetud tuhandete nähtamatute lõimedega. Objekt on üksnes ajutine meelepete, lihtsustav viis olemisega suhestuda, sest muidu ujutaks tajude küllus meie meeled üle. Asjade seosed on ülimalt võimsad juba praegusel hetkel, kuid see hetk on samuti abstraktsioon – tegelikult ulatuvad nad tagasi mineviku sügavusse, kus seoseid on mõõtmatult rohkem. Mõni lihtne igapäevane tarbeese, näiteks lusikas, ninarätt või sukkpüksid, on kokku voolanud nii paljudest allikatest, et nendele jälile jõuda polegi mahti; veel vähem oskame aimata, millistesse seostesse nad võivad sattuda tulevikus.

Inimene polegi niivõrd omaette indiviid, kuivõrd selliste suhete võrgustik, mis jäävad meile suuresti nähtamatuks.

Veel keerulisem on aga lugu elusate olevustega. „Viimase nelja aastakümne jooksul on uued tehnoloogiad lubanud inimesele enneolematu juurdepääsu mikroobide elule,” kirjutab Merlin Sheldrake. „Tulemus? Teie mikroobikoosluse – teie mikrobioomi ehk tillukese organismikogumi jaoks on teie keha planeet. Mõned eelistavad teie peanaha parasvöötme metsa, teised teie küünarvarre tühje lagendikke, mõned teie nimmepiirkonna või kaenlaaluse troopilist metsa. Teie sooled (laiali laotatuna võtaksid nad enda alla 32 m²), kõrvad, varbad, suu, silmad, nahk ja iga pind, läbikäik ja õõs, mis teil olemas on, kubiseb bakteritest ja seentest. Kannate endaga kaasas rohkem mikroobe, kui teil on „oma” rakke.”[2] Loomulikult ei ela kõik need olevused ühes hunnikus koos üksteisest isoleerituna, vaid nad moodustavad keerulise võrgustiku, mis toimib ennekõike üksteise toetamise põhimõttel. Inimene polegi niivõrd omaette indiviid, kuivõrd selliste suhete võrgustik, mis jäävad meile suuresti nähtamatuks. Võrgustiku loomus ilmutab end ainult tagajärgede kaudu, näiteks siis, kui mõni selle osa enam õigesti ei toimi (nimetame seda haiguseks). Kuid enamasti sujub kõik üpris kenasti tänu lugematute olevuste healoomulisele koostööle.

Teine suund, kuhu võrgustiku metafoor meid juhib, ongi vastastikune abi. See on ühtlasi kõige tähtsam evolutsiooni tõukejõud. „Vastastikust abi leidub eluslooduses kõikjal,” selgitavad Pablo Servigne ja Gauthier Chapelle, „just tänu sellele elusolendid tekivadki. Looduslikku valikut võib skemaatiliselt kujutleda kahetise mehhanismina: 1) mitmekesisuse loomine, 2) organismide valik nende keskkonna põhjal. Vastastikune abi toimib mõlemas järgus. Esimeses järgus on mutualismid elusorganismide uuenemise ja mitmekesistumise peamine allikas. Teises järgus aitab vastastikune abi vaenulikes tingimustes ellu jääda.”[3] Kuigi Pjotr Kropotkin kirjutas vastastikuse abi tähtsusest juba enam kui sada aastat tagasi, on selle mõistmine seni takerdunud vulgaarsetesse kujutelmadesse, mis näevad loodust üksnes julma olelusvõitlusena, kus üks indiviid alati peale jääb, teine aga hukkub. Ellujäänu olevat „võitja”. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Vähe sellest, et isoleeritud indiviid ise on primitiivne abstraktsioon, millele reaalset vastet ei leidugi – ka olelusvõitlus on õieti teisejärguline, sest see saab toimuda üksnes vastastikuse abi toel. Lihtsamalt öeldes, üksteist toetada saavad organismid ka siis, kui parajasti kellegagi võidelda pole, kuid võitluse ajal on toetus hädavajalik, muidu lugu hästi ei lõpe.

Sümbioos on vastastikuse abi kõige üldisem vorm. Elu ongi tekkinud kolme sümbioosi käigus. Esimene neist on bakterite, viiruste ja arhede sümbioos, mille tulemusel ilmusid tuumaga rakud. Teine on endosümbioos mitokondrite bakteriaalsete esivanematega, mis lõi võimaluse hingamiseks. Kolmas on sinivetikate endosümbioos, millest said alguse vetikad ja taimed.[4] Nii muutus täielikult atmosfääri hapnikusisaldus. See tähendab, et meie olemine oleneb ainuüksi koostööst, ja mitte lihtsalt meie omavahelisest koostööst – see oleneb teiste olendite sümbioosist, kellega meie omakorda koostööd teeme. Kõik see paistab olevat teispool head ja kurja, sest koostöö ja vastastikune abi on niisama loomulikud kui üksteise söömine. Ometi pole asi niisama lihtne. Tänapäeval tulenevad väga paljud eetilised hoiakud sellest, kuidas me tahame loodust näha, milliseid momente sealt esile tõstame ja millelt pilgu kõrvale pöörame. Kui suleksime hetkeks silmad konfliktide, võitluste ja vastasseisude ees, ei sünniks sellest suurt midagi halba – meie igapäevaelus on neid niigi piisavalt, tülid ja sõjad ei kao ju kuhugi. Kui aga ignoreerime püsivalt vastastikuse abi ülekaalukat rolli, juhindudes samal ajal karmi olelusvõitluse doktriinist, satub meie tsivilisatsioon ohtlikku olukorda. Tõtt-öelda on see juba juhtunud.

Üksteist toetada saavad organismid ka siis, kui parajasti kellegagi võidelda pole, kuid võitluse ajal on toetus hädavajalik, muidu lugu hästi ei lõpe.

3

Evolutsiooniteooria on algusest peale olnud poliitiline. Nagu selgitab teadusloolane Jan Sapp, andis Charles Darwini „Liikide tekkimine” (1859) paljudele tõendi, et just nende maailmavaade on õige ja kooskõlas looduse arenguga. „Darwini teooria võeti appi kõikvõimalike poliitiliste ja ideoloogiliste seisukohtade toetamiseks, alates kõige reaktsioonilisemaist kuni kõige progressiivsemateni – rassism, militarism, laissez-faire-majandus, tõkestamatu kapitalism, marksism ja anarhism. Kõik viitasid evolutsiooniteooriale ja „loodusseadustele”, et tugevdada oma arusaama progressist, olenemata poliitilistest kalduvustest. Kuid kas evolutsioon tõesti sisaldab progressi?”[5] Tänapäeva bioloogia seda ei kinnita, sest kui eesmärk on kohaneda ja ellu jääda, siis on bakterid sama hästi kohanenud kui inimesed. Ometi hoitakse eksitavatest arusaamadest ikka veel kümne küünega kinni, sest need tsementeerivad ühte nägemust ühiskonnast, mida on liiga kaua korrutatud, et julgeda sellest lahti lasta.

„Alates evolutsiooniteooria väljatöötamisest 19. sajandi lõpus on olnud Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas domineerivaks narratiiviks konflikt ja konkurents, ja see peegeldas nägemust inimeste sotsiaalsest progressist tööstusliku ja kapitalistliku süsteemi raames,” kirjutab seeneuurija. „Mutualistlikud ehk kahepoolselt kasulikud suhted, nagu näiteks need, mis panevad aluse samblikele, või taimede suhted mükoriisaseentega olid veidrad erandid – kui nende olemasolu üldse tunnistati.”[6] Muidugi on see tugevasti mõjutanud teadlaste endi kalduvusi, niihästi valdkonna piiritlemisel kui tulemuste tõlgendamisel: „Tänapäeval on mükoriissete ühisvõrgustike uurimine üks neid valdkondi, mis kõige enam kannatab poliitilise laetuse all. Mõned portreteerivad neid süsteeme kui üht sotsialismi vormi, mille kaudu on võimalik ümber jaotada metsa jõukust. Teised saavad inspiratsiooni imetajate perestruktuuridest ja vanemlikust hoolitsusest, kus noored puud saavad toitu oma seenühendusest vanemate ja suuremate „emapuudega”. Mõned kirjeldavad võrgustikke „bioloogiliste turgudena”, kus taimi ja seeni kujutatakse ratsionaalsete kokkuhoidlike indiviididena, kes kauplevad ökoloogilisel börsil, tegeledes „sanktsioonidega”, „strateegiliste kaubanduslike investeeringutega” ja „turukasumitega”.”[7]

Evolutsiooniteooria on algusest peale olnud poliitiline. See andis paljudele tõendi, et just nende maailmavaade on õige ja kooskõlas looduse arenguga.

Sellest hoolimata on sümbiootiliste suhete kirjeldamine muutunud viimasel ajal nüansirikkamaks: „Samblikud ei paista olevat fikseeritud partnerluse vili, nagu pikka aega arvati. Pigem tekivad nad mitmete erinevate osaliste paljude võimalike suhete pinnal.”[8] Väsima hakkavad ka vaidlused selle üle, kas sümbioos on ennekõike healoomuline koostöö või üksteise seljas elamine: „Jäiga dihhotoomia asemel kirjeldavad teadlased pidevat, katkematut kulgemist mutualismi ja parasitismi vahel. Ühised mükoriisavõrgustikud võivad soodustada koostööd ja ka konkurentsi. Läbi mulla võivad seenühenduse kaudu liikuda toitained, aga ka mürgid.” Nõnda öelnud, võtab Merlin Sheldrake oma jutu kokku lihtsa tõdemusega: „Meil tuleb muuta vaatenurki ja leida lohutust ebakindlusest – või seda lihtsalt taluda.”[9]

Lihtne öelda, raske teha? Võib-olla küll. Aga võib-olla on seegi väide üksnes õnnetu ebausk, mis tuleb ühtede ja samade veendumuste rutiinsest korrutamisest. Justkui neuroteadlased polekski juba tükk aega seletanud, kui plastiline on inimaju. Kuulen avaliku arvamuse pominat: „No plastiline võib ta ju olla, aga kuidas me ikkagi saame hakata teistmoodi mõtlema, kui me kogu aeg oleme ainult niimoodi mõtlema harjunud…” Selline seisukoht on aga liiga vähenõudlik. Ma ei taha sugugi eitada, et võrgustikest mõtlemine on ka tänapäeval endiselt poliitiline – vastupidi, see on võib-olla veel poliitilisem kui kunagi varem. Võrgustikud ei piirdu seente ja vetikate, ainuraksete ja hulkraksete keerukate suhetega. See, kuidas me ise suhtleme teiste elusorganismidega, on tänapäeval kõige tõsisem poliitiline küsimus. Kuidas korraldada inimeste ühiskonnad ümber nõnda, et me võrgustikena saaksime jätkuvalt läbi ka teiste võrgustikega? Progressi, arengu ja demokraatia väsimatust jutlustamisest pole siin mingit abi. Need on võib-olla hoopis kivid olemise kangastelgede vahel. Teisi elusolendeid meie demokraatia ei huvita, ja meie progress ilmub neile tavaliselt barbaarse hävitustööna. See tähendab, et meil on vaja poliitikat, mis ei oleks inimkeskne. Ei mingeid hüüdlauseid stiilis „kõigi maade võrgustikud, ühinege!”. Võrgustikud on ju ühendatud niikuinii, kas me tahame või ei taha. Selline poliitika võiks olla ka demokraatlik, kuid ennekõike peaks ta olema mutualistlik ja anarhiline. Ehk kui laenata David Graeberi sõnu: meil on vaja poliitikat, mis hakkab looma kogukondi, kellel on eesmärk, aga ei ole määratlust.

Meil on vaja poliitikat, mis hakkab looma kogukondi, kellel on eesmärk, aga ei ole määratlust.

Kuidas sellise poliitikani jõuda? Vahest peitub üks võimalik lahendus ikkagi eeskujudes. Kui on vaja vabaneda inimkesksest mõtteviisist, et jõuda avarama, hõlmavama mudelini, ei piisa sellest, kui me paneme kokku teatava ideoloogia ja hakkame seda levitama, paisates infokanalitesse meeme ja lootes, et need muutuvad „viraalseteks”. Viraalsus võib küll olla esimene samm – kuid see näitab ainult inimeste kohmakat soovi õppida midagi viirustelt, s.t õppida nakatamist. Aga õppida tuleks kõigilt eluvormidelt. Õppida tuleb ka taimedelt. Õppida tuleb ka seentelt. Tuleb õppida mõlemapoolset toetamist, vastastikust abi, jagamist ja usaldust. Siin on kõige tähtsam just kujutlusvõime. Nagu rõhutavad Servigne ja Chapelle, variseb vastastikune abi kokku siis, kui inimesed ei usu enam oma tulevikku ega oska näha eeliseid, mida pakub healoomuline sotsiaalne käitumine. „Kui liginevad hädaohud, peitub lahenduste võti just lugudes, mida me üksteisele räägime, müütides ja jutustustes, sest need toidavad meie uskumusi. Tuleb tähele panna märke, mis ennustavad kujutlusvõime ja usalduse purunemist (eksitavad kuulujutud, propaganda, isetäituvad väljamõeldised jne), sest need on tavaliselt hoopis äkilisemad kui mõni „füüsiline” varing, näiteks varude nappus, kliimakatastroof või massiline väljaränne.”[10] Õppimise eelduseks on seega meie endi kujutlus, meie omavahelised jutud, naljad, mängud ja müüdid, lühidalt kõik pärimuslikud tagavarad, mille me oleme oma esivanematelt saanud. Just need ongi lõimed, millest kootakse meie olemise kangast. Kuulatagem siis hoolega, kuulatagem nende kangastelgede lõksumist.

[1] Sheldrake, M. 2022. Läbipõimunud elu. Kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku, Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 113.
[2] Samas, lk 31.
[3] Servigne, P.; Chapelle, G. 2022. Mutual Aid: The Other Law of the Jungle, Polity, lk 165.
[4] Samas, lk 155.
[5] Sapp, J. 2003. Genesis: The Evolution of Biology, Oxford University Press, lk 43.
[6] Sheldrake, M. 2022. Läbipõimunud elu. Kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku, Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 319–320.
[7] Samas, lk 321.
[8] Samas, lk 323.
[9] Samas.
[10] Servigne, P.; Chapelle, G. 2022. Mutual Aid: The Other Law of the Jungle, Polity, lk 110.

Hasso Krull on luuletaja, mõtleja, tõlkija, toimetaja, kriitik ja esseist, kelle huvide ringi piiritlevad filosoofia, mütoloogia, antropoloogia ja psühhoanalüüs.

11.-13. mail toimub Tallinna Botaanikaaias konverents Biotoopia. Hasso Krull vestleb konverentsi raames Biotoopia peaesineja Bayo Akomolafega konverentsi eel 8. mail Tallinna Botaanikaias. Tänavuse konverentsi kohta leiab teavet aadressil biotoopia.ee.