Viimase aja kultuuriürituste puhul paistab silma aina järjepidevam kehalisuse ja seksuaalsuse käsitluse uuendamine. Kehade autonoomia ja seksuaalse väljendusvabaduse teemad on valdkondadeüleselt sünkroniseerumas ja võimendavad üksteist. Sellised arengud annavad sooja lootust, et püüdlemine empaatilisema ja aktsepteerivama tuleviku poole jõuab laiema publikuni ja võib-olla isegi peavoolu.

Ühes vestluses kõlas mu tuttavalt lause „on hea aeg, et olla feminist”. Loomuliku reaktsioonina püüdsin vastata mõne ümberlükkava kommentaariga, kuid tabasin end mõttelt, et me tõepoolest kipume positiivseid hetki ja lainetusi ühiskonnas tihti kiiresti unustama, selmet neid välja tuua ja väärtustada. Novembris täitus viis aastat #MeToo kampaania algusest ja ka Eestis intensiivistus taas arutelu nõusolekuseaduse teemal, sealjuures mitte ainult ajakirjanduse veergudel. Keha ja seksuaalsuse teemalisi näitusi avatakse ka meie rahvusgaleriis, PÖFFil oli äärmiselt menukas Vanessa Filho film „Nõusolek”, mis on tehtud Vanessa Springora samanimeliste memuaaride põhjal, mõned „Savvusanna sõsarate” seansid on ikka veel välja müüdud. Seega võiks loota, et mõtted teema akuutsusest ühiskonnas jõuavad aina suurema tõenäosusega laiema publikuni. Samal ajal on ka kultuurivaldkonna trend signaliseerimas kaasaegse kunstiloome keelekasutuse muutust.

Nõusolekuseaduse, abordiõiguse, samasooliste abielu ja muud moel või teisel kehalisi õigusi puudutavad teemad kipuvad paraku ühiskondlikes infomullides polariseeruma. Tulisemad vaidlused seisavad abstraktselt fundamentaalsete arvamuste ja anonüümse statistika vahel, mida ilmestavad aeg-ajalt üksikud julgemad isiklikud lood. See ongi mõistetav, sest ilmselgelt ei ole ühiskonnas kehast rääkimiseks veel ruumi ega sobivat hetke. Ehkki eriliselt tõsiste teemade puhul on vahel isegi kohatu taandada inimeste reaalseid kogemusi tasandile „aga kunstisaalis…”, sooviks ma välja tuua, et tänavusi kultuuriüritusi jälgides on võimalik näha selget lootust uue kehalise mõtlemisrežiimi arendamiseks ühiskonnas.

Kehade sõltumatuse ja teiste kehade austamise teemale tuleb ikka veel tähelepanu meelitada vaid emotsionaalsete, afektiivsete ja sihipäraselt empaatiale rõhuvate näidetega.

Terapeutiline kehaline kasvatus kunstimuuseumis

10. novembril avati Kumus Maria Arusoo kureerimisel hollandi kunstniku melanie bonajo videoinstallatsioonide näitus „Kui keha ütleb Jah+”, millega kaasnes tihe avamisprogramm kuraatorituuride, kunstnikuvestluse ning puudutuse ja nõusoleku töötoaga. 59. Veneetsia biennaalil Hollandi paviljonis publikumagnetiks olnud installatsioon koos kunstniku kolme varasema teosega muudab Kumu viienda korruse inimliku eneseteadlikkuse ja progressiivse maailmavaate utoopiaks, millel on potentsiaali pakkuda mugavat kohta kõigile. Pühapäeval näitust külastades saabki päriselt näha hulgaliselt peresid, eri vanuses ja erikeelseid külastajaid näitusel lesimas ja paljaid õliseid kehasid jälgimas.

bonajo praktika keskendub igas mõttes kehale kui tõestusele meie siinolekust. Näituse neljas ruumis avaldub radikaalne küsimusepüstitus inimeste kehade suhtest loodusega, üksteisega, iseendaga, füüsilise kontaktiga, eri tüüpi intiimsusega. Neli videot on mingis mõttes nagu neli hariduslikku ettekannet inimkogemusest, mille saateks on kaasahaaravad ja illustratiivsed visuaalid. Näituse keskne teos „Kui keha ütleb Jah”, mis oli ka Hollandi paviljoni väljapanekuks, paistab esmapilgul silma oma provokatiivse alastusega, ent mida rohkem süveneda, seda paremini on võimalik mõista, et tegu on väga loomuliku inimestevahelise läheduse vahetusega, mida saadavad isiklikud lood kehadest, puudutusvajadusest, võimalikest ohtudest ja tähendustest meie kultuuris.

Kuna teost kogetakse kollektiivselt võõraste inimestega padjamäestikul lesides, tekkis korraks tunne, et olemegi jõudnud päris safe space’ini rahvusgalerii näitusesaalis. Paraku aga juhtus hetk hiljem mööda kõndima pahur keskealine mees, kes seletas oma abikaasale raevukalt, miks tema sellist kunsti vaadata ei kavatse. Seda öeldes võib aga tõdeda, et ilmselt on taolisi külastajaid Kumus vähe ja isegi kui neid on, siis on ju väga hea, et nad Konrad Mäe kõrvalt sellisele näitusele üldse jõuavad. Kusjuures naine jäi siiski videot vaatama.

Meduusa naer ja solidaarsustantsud

Tänavu on EKKMis üle pika aja suure erandina uksel silt, mis soovitab alla 14-aastastel külastada näitust saatja või kunstiprofessionaaliga. Midagi traumeerivat ei tundu aga näitusesaalis olevat, pigem on tegu intensiivse väljapanekuga, mis väärtustab üldinimlikku, ent kultuuriliselt rangelt piiratud seksuaalse vabaduse vajadust. Maria Helen Kännu kureeritud „Meduusa naer” tegeleb kehalisuse, iha ja seksuaalsusega eeskätt mitte-mehe vaatepilgust. Puudutavad ja paljastavad lood oma kehaga seotud võimu, hirmu, piiride ja soovide kohta on koondatud rahvusvaheliseks grupinäituseks, mille pooled kunstnikud on Eesti feministliku kunstikaanoni möödapääsmatud esindajad (Terje Ojaver, Ly Lestberg, Anna-Stina Treumund, Kris Lemsalu). Selleaastane külmade kuude näitus pälvib sooja emotsionaalset tagasisidet, uudishimu ja kaasaelamist, sealjuures ka EKKMi esimest korda külastavalt inimeselt ja haridusprogrammis osalevatelt gümnaasiumiõpilastelt.

Sõltumatu Tantsu Laval käisin vaatamas Sveta Grigorjeva lavastust „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”, kus tehti täpselt seda, mida pealkirjas lubatakse. Kui enne etendusele minemist hirmutasid kolleegid naljaga pooleks, et publik pannakse twerk’ima, siis reaalsuses osutus teos üheks kõige hellemaks näiteks vastupanust, mida olen kohanud. Seejuures olid väljendatud solidaarsus haavatavate kehadega ja unistused universaalsest turvalisusest võimestavalt otsekohesed ja füüsilised. Taas on pärast etendust võimalik end saadud teadmistest ja kogemusest hästi tunda.

Oma 2016. aasta videoteoses „Matrix Botanica” seletab melanie bonajo inimese suhet loodusega, andes jutustajahääle just „loodusele” endale, sest peategelasega peab ju vaataja suhestuma – ja kui tekib suhestumine, siis on ka empaatia. Paraku on teravaid teemasid, mille üle võib riigikogus lõpmatult debatte pidada, kuid mis millegipärast päris suurele osale ühiskonnast siiski arusaamatuks jäävad. Neil hetkedel võiks panna viimase lootuse inimlikule empaatiale.

Muuseumides ja kunstihariduses on sõna „empaatia” viimasel ajal töö lahutamatu osa ning see tundub kunsti(hariduse) vajalikkuse aruteludes juba banaalse klišeena. Kuid sama banaalne on see, kuidas kehade sõltumatuse ja teiste kehade austamise teemale tuleb ikka veel tähelepanu meelitada vaid emotsionaalsete, afektiivsete ja sihipäraselt empaatiale rõhuvate näidetega. Meie ühiskonna murekohad, mis on seotud alaealiste, naiste, vähemuste ja looduse väärkohtlemisega, pärinevad ühisest patriarhaalse võimudünaamika allikast. Selle mõju all oleme kaotanud agentsuse, kui mõtleme nii enda kehale kui ka teiste maailmas eksisteerivate kehade vahelistele seostele. Nende probleemide puhul jääbki enamasti üle vaid loota inimlikule kaastundlikkusel töötavale teadvusele.

On ilus vaadata, kuidas uue aja radikaalsus nihkub valjust vastupanust radikaalse hoole, empaatia ja kehalikkuseni.

On võimas näha, kuidas kultuur võib pakkuda teadlikkust ja treenida kaastundlikkust. On meeldiv tõdeda, et ka kõige raskemate teemade kohta käivad teadmised võivad olla lootusrikkad ja tulvil empaatiat. On ilus vaadata, kuidas uue aja radikaalsus nihkub valjust vastupanust radikaalse hoole, empaatia ja kehalikkuseni. Ja eriti hea meel on väljuda näituselt, kinost või etenduselt nii, et tunned end paremini kui sinna sisenedes – lahkud teadmisega, et on veel üks hea viis, kuidas inimestele empaatia õppetunde soovitada.

Anita Kodanik on Tallinnas tegutsev eesti-ukraina juurtega kuraator ja haridustöötaja, keda köidavad identiteedid ja tugev usk visuaalkultuuri võimu. „Kodanik” ei ole pseudonüüm.