Miks vahetada ülikond matkasaabaste vastu, mis on e-spordil ühist tavalise spordiga ja mis väljakutsetega seisab silmitsi võttepaigaotsija.

„See koosolek oleks võinud olla e-kiri,” on juba mõnda aega meemimaailmas ringelnud ja eri kujusid võtnud lause. Kui vaid meie esivanemad oleksid aastasadu tagasi viljapõllul rügades teadnud, et 21. sajandil vaagivad nende järeltulijad tunnise koosoleku mõttekuse üle, oleksid nende vikatid ja sirbid jõuetult maha langenud. Ja ega meiegi tea, kuidas hakkab töö tulevikus välja nägema ning kas valatud higi ja pisarad asenduvad lihtsa nupuvajutusega. Sellegipoolest ei kinnita eespool toodud meeminäide seda, et praegune töötaja oleks kuidagi laisem – pigem viitab see meie ajastu muutunud töökultuurile, kus aeg on hindamatu väärtusega ja meie ise harjunud seda üha rohkem painutama. Kus eesmärk pole mitte kergemalt läbiajamine, vaid kas või lihtne soov klassikalisest fikseeritud ajagraafikust ja kontoritöö formaadist välja murda, proovida uusi asju ja tutvuda uute kohtadega. Uurime, kuidas näeb nüüdisaegne töökultuur oma heas ja halvas välja läbi matkajuhi, võttepaikade koordinaatori ja e-sportlase silmade. 

Lips maandub rabalaukas

„Väikse grupiga augustikuus öises rabas. Suplus kuumast suvepäevast üles soojendatud laukas, kuuvalgel ja tähesaju tippajal. Need on hetked, kui ka kõige looduskaugemad inimesed saavad aru, miks ma seda tööd teen,” kirjeldab matkajuht Romet Vaino oma ameti meeldejäävaimaid momente. See on ilmselt ka põgus vastus küsimustele Rometi veetava loodusmatku korraldava ettevõtte Metaloodus kodulehel: „Miks on üks 30ndates aastates mees valinud sellise tee? Miks mitte valida matkasaabaste asemel ülikond ja lips ning rühkida üles karjääriredelil?” Kuigi Romet on õppinud keskkonnakorraldust, ei ole see tema enda sõnul praeguse tööga kuidagi seotud. Samas on kirg looduses liikumise vastu saatnud teda juba väga varajasest lapsepõlvest saati. „Paraku tegin karjääri mõttes esialgu hoopis teistsuguseid valikuid ja pärast mitmeid ebaõnnestumisi ning läbipõlemist otsustasin lõpuks kuulata oma südame häält ja hakkasin tegema asju, mida ma olin tegelikult alati tahtnud teha. Lisamotivatsiooni andis selleks koondamine,” ütleb ta.

Suurema osa Rometi tööst moodustab just matkade planeerimine ja elluviimine, mis hõlmab kliendisuhtlust alates soovide kaardistamisest kuni seejärel sobiva matkakava väljatöötamiseni. „Minu puhul tähendab matkajuhi töö ka seda, et enamasti olen ise seotud toitlustusega ehk kokkame koos kliendiga looduses midagi põnevat.” Kuigi ajaliselt veedab Romet suurema osa oma päevadest õues ja seda aastaringselt, on oluline ka turundus sotsiaalmeedias. 

Rometi töö eripäraks on see, et ta on klientide soovide suhtes ajaliselt eriti paindlik. Talvel ei pruugi see küll välja paista, sest enamik matkasid toimub päevavalgel, aga mida kõrgemalt hakkab päike käima ja mida valgemaks lähevad ööd, seda enam peab ta olema valmis pakkuma aegu, mis jäävad väljapoole tavalist tööpäeva: „Näiteks suvehooajal töötan ma sageli hilisõhtust (päikeseloojangumatkad) varahommikuni (päikesetõusumatkad) ja päevase aja veedan magades-puhates.”

Ta nendib küll, et kui teha oma tööd kirglikult, on oht selle sisse ära kaduda, ja kui ta pakub inimestele võimalust ebatavalistel aegadel loodusesse minna, teeb ta seda paratamatult muu elu arvelt: „Sünnipäevad, koosviibimised ja muud tähtpäevad on viimastel aastatel minu jaoks ära jäänud. Usun, et see ei ole igavesti nii. Seni on prioriteedid lihtsalt sellised olnud.”

Samas kaaluvad selle üles kõik positiivsed aspektid, nagu kohtumine ja suhtlemine võõraste inimestega keskkonnas, mis toob meis tavaliselt esile meie parimad küljed: „Looduses ollakse palju avatumad, sõbralikumad ja abivalmimad. Võimalus arutada näiteks rabalauka kaldal ja loojuva päikese valguses elufilosoofiat võõralt maalt tulnud inimestega on midagi väga erilist, mida tänapäeva pealiskaudne maailm pakub järjest vähem,” ütleb ta.

Sportlane nagu iga teine, ainult virtuaalsel maastikul

Kui teha metsast 180-kraadine kannapööre, siis jõuame e-spordi maailma, mis on nii Eesti kui ka maailma kontekstis üsna värske ala. Kui päris esimene videomängude võistlus toimus Stanfordi ülikoolis 1972. aastal (peaauhinnaks oli toona muide ajakirja Rolling Stone aastatellimus), siis interneti levikuga 90ndatel ja 00ndatel hakkas see globaalselt laienema. Sellest on saanud nüüdseks sadadesse miljonitesse ulatuvate vaatajanumbritega miljardi dollari valdkond ning e-spordist reaalne töö. Eesti edukaimate e-sportlaste hulka kuulub ka maailma tipptasemel simulaatorvõidusõiduga tegelev Risto Kappet. „Olla e-sportlane tähendab minu jaoks eelkõige seda, et pean palga teenimiseks võistlema ja võitma. Olen professionaalne sportlane nagu iga teine, lihtsalt virtuaalsel maastikul,” selgitab Risto ning meenutab suuremaid mõõduvõtte, kus parimad sõitjad tuuakse ühele lavale kokku ja pannakse näost näkku simulaatoritel võistlema. „Selline keskkond sarnaneb väga päris võidusõitmisega – oled võõral maal, kaameramehed on sul näos, publik karjub selja taga, kõigil on võrdne varustus ja vähe aega kohanemiseks.”

Risto sõnul on ta olnud terve elu huvitatud automängudest, just võimalikult realistlikest, ja tema esimesed mängumälestused ulatuvad aega, kui ta oli koolieelik: „Vähem kui 10-aastaselt oli mul juba kodus rooli ja pedaalide komplekt ning ma pole vist kunagi sõitmist lõpetanudki.” Umbes 2013. aastal hakkas Risto võtma osa võistlustest, kus olid ka väiksed rahalised auhinnad. „Idee võidusõiduga elatist teenida oli kohe nii ligitõmbav, et umbes sellest punktist lõpetasin muude mängude mängimise.” Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta kõrgkoolis autotehnikat ja logistikat, ent ta ei lõpetanud kumbagi eriala, kuigi omandas selle aja jooksul siiski palju põnevaid teadmisi. Kui 2019. aastal hakkas sim racing ehk sõidusimulaatoril võistlemine e-spordina ülimalt suureks kasvama, otsustas Risto võtta riski ja pühendada end sellele täiskohaga: „Alates sellest hetkest on mu karjäär lineaarselt tõusnud – eneseohverdus, riskitaluvus ja pime usk nii endasse kui ka valitud alasse on selge sportlik eelis teiste ees, kes on muidu võib-olla sama talendikad.” 

Lisaks e-spordile ja enne sellega tegelema hakkamist on Kappet veetnud enamiku oma elust motospordi, täpsemalt kardispordi maailmas. 15-aastaselt asus ta tööle hobikardikeskusesse, kus ta tegutseb siiani peaaegu järjepidevalt instruktori ja treenerina. Risto kinnitab, et kõik seal omandatud oskused nii kihutamise kui ka tõsise päris töö tegemise vallas moodustavad väga tugeva vundamendi tema e-spordi karjäärile. Kappet peab tähtsaks ka aktiivset tegelemist füüsilise vormiga. Ühelt poolt lihtsalt füüsilise ja vaimse tervise paremini hoidmiseks ja teisalt selleks, et olla alati valmis potentsiaalseks päris võidusõidukarjääriks, mis ongi tegelikult tema suurem eesmärk.

Nagu kontoritöös, on Risto sõnul ka e-spordis väga kerge füüsiliselt ja seejärel vaimselt manduda: „Eriti kui oled poolprofessionaalses võistluslikus keskkonnas, kus puudub professionaalne juhendamine, aga sportlaselt oodatakse professionaalset ja täiskohaga pingutust. Kui pead läbilöömiseks või ellujäämiseks võitma, on väga kerge surve all murduda või läbi põleda.” E-spordi positiivseid külgi võrdleb Risto aga päris motospordiga. Kuna viimane on hullumeelselt kallis, on e-sport talentidele palju ligipääsetavam ja odavam. Lisaks on see jätkusuutlikum ja keskkonnasõbralikum ning viib IT-teadmisi ja -võimekust kiirendatud korras edasi. „Samas on sim racing üks väheseid e-spordi alasid, kui mitte ainus, kus virtuaalsed profid suudavad oma oskusi ka päris alal rakendada,” ütleb Kappet.

Tiheda graafikuga mitmekesine maailm

Kuigi Roosikrantsi tänaval läbi asfaldi vajunud tõstuk, Männiku karjääri kinni jäänud 12-tonnine reka ja mööda Tallinna kesklinna haagise ratta tagaajamine võivad kõlada rohkem nagu automehaaniku pärusmaa, on need tegelikult hoopis seigad, millega on pidanud oma tööpostil silmitsi seisma Location Uniti tegevjuht ja võttepaikade koordinaator Hannes Paldrok. Hannes vastutab just nimelt filmide või reklaamide jaoks võttekohtade leidmise ning produktsiooniks vajaliku olmelise infrastruktuuri korraldamise eest, nagu load, kooskõlastused, teavitused ja ka mitmesugune inventar liikuvatest tualettidest generaatorite ning telkideni välja.

Nagu ka teised selle loo kesksed persoonid, jõudis temagi praeguse töökohani väikse ringiga, õppides esialgu geograafia erialal, mis jäi lõpetamata. Location Unitisse sattus ta aga hea sõbra kaudu, kes kutsus teda appi PÖFFi pidu korraldama. Seal sai ka ots lahti tehtud – väga juhuslikult ja kogemata. Hannes mäletab veel praegugi, kuidas ta mõtles, kui ta teine sõber aasta enne teda sama tööd tegema asus, kui keeruline see on ning et sellega ta ise küll hakkama ei saaks. 

„Kui ma kõigepealt Nafta Filmsi tööle läksin, ütles bossman Esko Rips mulle tööintervjuul, et ole rahulik, see maailm sööb sind ära. Nii on ka läinud,” sõnab Hannes ning tunnistab, et vaba aega kui sellist võttepaigaotsija maailmas ei eksisteeri – filmiprojekti puhul on päev 14 tundi ja reklaamide puhul mõnikord isegi 18 tundi pikk. „Praegu on meil näiteks olnud viimased kaks nädalat öövõtted ehk filmime kuskil kahe-kolme-neljani,” selgitab ta. Lahendusena ei ole ta ise alati päeva lõpuni kohal ja siis hoolitseb tema meeskond selle eest, et kõik oleks kõikide osakondade jaoks hästi. „Kui võtteid parasjagu pole, üritan hoida tööpäeva 9/10–18/19 raamides. Sel perioodil on mu töö üsna kontori- ja arvutikeskne ning tegeleme oma võttekohtade andmebaasi arendamise ning täiendamisega – kuidas, kus ja millal peaksime skautima. Lisaks koordineerin tegevusi, mis on seotud ettevõtte üldise arenguga.”

Õnneks on selles tiheda graafikuga maailmas Hannese sõnul väga palju toredaid inimesi, kellega koos töötada, lisaks rohkelt mitmekesisust ning võimalus avastada uusi kohti ja korraldada mastaapseid võtteid. „Suurt rahulolu pakub igasuguste imelike kohtade leidmine, mida on filmi puhul tihti vaja. Ühtpidi tekitab kogu see loomeprotsessi ja produktsiooni mastaabiga kaasnev hektilisus suurt stressi, teisalt pakub sellele kõigele lahenduste leidmine rahuldust. Kui ma tööle läksin, oli mu suurim soov ja idee, et varsti tunnen Eestit kui oma viit sõrme. Selle suunas ma tegutsen!”