Jätkusuutlikku aktivisti iseloomustab radikaalne protest. Kõige radikaalsem protestivorm tempokas saavutusühiskonnas on oskus võtta aeg maha. Näiteks selleks, et teha üks pärastlõunane uinak, sest kosutav uni võib olla esimene samm parema maailma suunas. Tekst pälvis esseekonkursil „Hoolimise üledoos” teise preemia.

Ma olin algkoolipõngerjas 1997. aastal, kui Eestisse oli oodata popikuningat. Kuigi kontserdile jõuda polnud mul lootustki, sai sellest ootusest minu väikest maailma tõsiselt mõjutanud sündmus. Kogu Eesti meedia, sealhulgas telekanalid, valmistus artisti saabumiseks pikalt ette – ja mulle piisas ühest korrast, ühest nähtud muusikavideost, et mind tabaks totaalne äratundmine.

Mina tahan ka!

Laulda ja tantsida? Musikaalse lapse ja muusikakooli õpilasena oli mul mõistagi ka see (ülipikk) periood, kui unistasin maailmakuulsa popartisti karjäärist.

Aga eelkõige avastasin endas põleva tahtmise parandada maailma – teha korda kõik see, mis halb; kõik, mis põhjustab kannatusi loomadele, loodusele, ka inimestele.

Michael Jackson võttis juba ligi 30 aastat tagasi minu jaoks tabavalt kokku – ning pani esmalt laulu, seejärel valuslummava video sisse – kogu ängi selle pärast, kuhu me inimkonnana siin planeedil jõudnud oleme.

Ja sütitas ühe laulu ja ühe muusikavideoga minus usu ja lootuse, et kui ka mina kogu oma ängi ja südamevalu ilmale näha toon, kui ka mina panen iseendast kõik välja, kui ka mina panen tööle ja annan kasutada enda parimad oskused, kogu oma tahtejõu, oma hääle, sõnad ja väljendusoskuse, on võimalik peatada nii kliimamuutused kui ka sõjad, nii prügistamine kui ka näljahäda, nii inimkonna laastav suhtumine loomadesse ja loodusesse kui ka arutu ahnus meist nõrgemate arvelt.

Veel enam, saime ju kõik ometi toona ja saame ka praegu sellest sõnumist ühtmoodi aru, eks?

Et inimkonna vigade parandamisega on kiire? Et kogu planeet, nii siinsed inimesed kui ka loomad kannatavad meie valikute pärast? Et me kõik peaksime oma jõud, oma hääled, oma nõudmised esimesel võimalusel ühise eesmärgi nimel koos kõlama panema?

Maailmaparandamine sakib sajaga

Umbes 26 aastat hiljem on minu sisemine maailmaparandaja pettunud.

Lähed endalegi ootamatult parandama maailma hariduse kaudu, saades täiskohaga õpetajatöö eest kätte alla 500 euro kuus ning proovides koos arvukate kaasvõitlejatega juhtida tähelepanu karjuvale õpetajate järelkasvu probleemile, andes samal ajal endast kõik, et laps lapse haaval süttiks sinu klassiruumis su enda usust muutuste võimalikkusesse – või vähemalt kirest lugude, lugemise ja eneseväljenduse vastu?

Õpetajate järelkasvu probleemist on saanud praeguseks – vähemalt sõnades – selge lahenduseta kriis ning eesti keele ja kultuuri säilimise eest võitlevad ühismeedias kõige häälekamalt inimesed, kes ei oska öelda, millal nad viimati eestikeelset kirjandust lugesid, rääkimata kokku- ja lahkukirjutamise, koma- või muudest õigekirjavigadest.

Pühendud siis kitsamale probleemile, võimaldades Eesti koolidele teadus- ja tõenduspõhist lahendust kiusamise ennetamiseks ja vähendamiseks.

Hoolimata mõõdetud mõjust, lahenduse rahvusvahelisest päritolust ja tunnustatusest, kulu ja tulu analüüsidest ning igas muus olukorras veenvatest argumentidest seisab tee peal risti ees küll ministreid, küll ametnikke, kes ei pea ühel või teisel põhjusel võimalikuks rahastada eelkõige või vähemasti senisest rohkem ettevõtmist, mille mõju on selgelt tõendatud.

Ja ühel hetkel viib hoopis pärgviiruse pandeemia kõigi tähelepanu mujale ning tõsisem kiusuennetus lükkub pikemaks ajaks tagaplaanile. Niigi ülekoormatud haridustöötajad peavad arusaadavalt tegelema eelkõige ellujäämisega – esialgu üsna otseselt, seejärel rohkem vaimselt ja emotsionaalselt.

Sinu sisemine fööniks on jõudnud punkti, kus käib järsku heleda leegiga plaksatus ning mõne hetke pärast vaatab tossavast tuhahunnikust välja üks verisulis, lennuvõimetu ja ehmunud tibu.

Siis püüad haridusmaailma parandamise vahele olla lihtsalt eeskujulik kodanik, kes tarbib võimalikult vähe, puhkab ainult kodumaal ning ostab kohvi kaasa korduskasutatavas topsis, uskudes, et nii saavad teised inimesed, aga ka ettevõtted ning riik juurde indu harjumuste muutmiseks?

Sa võid ju olla endamisi uhke nende tuhandete ühekorratopside, lendamata lennumiilide või ostmata pahna üle, mille sa oled maailma jaoks kokku hoidnud, aga üldjuhul oled sa kohvijärjekorras oma kruusiga ikkagi ainus, ühismeedia on tutvusringkonna soojamaapuhkuste pilte täis ning esimese maailma üleüldine tarbimisprobleem ei näita mingeid kahanemise märke, kusjuures päris lahenduste pakkumise korral lohistavad jalgu järele nii erasektor kui ka riik.

Fööniks kasvab siiski aegamööda suuremaks ning saab uusi sulgi juurde, mistõttu paned end proovile ja kandideerid maailma parandama, muutusi tagant tõukama nii mõnelegi ambitsioonikale ametikohale.

Üldjuhul oled sa kohvijärjekorras oma kruusiga ikkagi ainus, ühismeedia on tutvusringkonna soojamaapuhkuste pilte täis ning esimese maailma üleüldine tarbimisprobleem ei näita mingeid kahanemise märke.

Väga hea, nii saadki iga natukese aja tagant endale muudkui lohutavalt õlale patsutada ja üle kinnitada – ei teagi, kellele täpselt – kas telefoni või e-kirja teel, et kindlasti õnnestub edaspidi koostööd teha ning et sa ei lähe valdkonna jaoks kuidagi kaotsi.

Kuigi tegelikult tahaks öelda hoopis: „Mõttetu! Ma ei kandideeri enam mitte kunagi mitte kuhugi!”

Või uksest välja marssida: „Ega mul ongi hea paarikümne aasta pärast näpuga näidata, et ma ju ütlesin teile!”

Või lasta käed jõuetult rippu: „Saagu see maailm siis pealegi otsa… Mina rohkem ei jaksa…”

Kui vargamäelik tööeetika kohtub kiire saavutusvajadusega

Ühismeediaajastul võib jääda mulje, et keskmisel maailmaparandajal on kogu aeg päevaplaanis palju toredat: muudkui kohtumised ja koostöö, koolitused ja kampaaniad. Ja kui neist kõigist ei tulegi lõpuks välja võit, suudab tubli maailmaparandaja ühismeedias oma seinal mis tahes kaotustest kiirelt kosuda, pöörata ajutise meeleheitehoo kasulikeks õppetundideks ja vormida käega-lüüa-tahtmise järjekordseks haaravaks kihutuspostituseks.

Oleme kõik siiski saanud aja jooksul ühismeedia võludest ja valudest teadlikumaks. Justkui mõistame, et väga suur osa pingutusest ja tegelikkusest jääb ühismeedias kajastamata.

Ent ometi tunneb mis tahes inimene, pidagu ta end maailmaparandajaks, aktivistiks või hoopis täiesti harilikuks inimeseks oma täiesti harilike murede ja rõõmudega, ühismeedias teiste muljeid vaadates aeg-ajalt ikka, et tema enda väikesed, aga olulised edusammud ei vääri võidutiitlit, ning ta võib näha mikroskoopilisi ebaõnnestumisi hoopis hingematvate kaotustena – teistel ju selliseid hädasid ei ole.

Teiste ühismeediamuljeid vaadates tunne mis tahes inimene aeg-ajalt ikka, et tema enda väikesed, aga olulised edusammud ei vääri võidutiitlit.

Nõnda võib üsna kergelt oma pea sisse ära kaduda. „Kas ainult mina ei jaksa?”

Eneseabiajastul on õnneks doktor Google alati nõu ja jõuga toeks. Eriti kui guugeldada inglise keeles. Activism fatigue. Social justice fatigue. Compassion fatigue. Lisa ette „how to deal with” ning artikleid, kogemuslugusid, soovitusi leiab ridamisi.

Enamik neist soovitustest on kõrbelõhna tundnud maailmamuutjale ilmselt tuttavad, olgu inglise või eesti keeles. Täida kõigepealt iseenda tass! Ole enese suhtes kaastundlik! Tähista väikesi võite! Seisa enda vajaduste eest! Prioriseeri! Mediteeri! Ole tänulik! Hoia suhteid lähedastega! Vajaduse korral otsi abi!

Ja eks iga nimetatud soovitus ongi tõene, ongi abistav, ongi päris; ongi oluline samm teel jätkusuutliku – säilenõtke – maailmaparandamise poole. Seda lakkamatute kellade ja vilede maailmas, kus igaühe saavutusvajadus on üha kohesem, nii et kogenum teeb enese eest seismisest ka järjekordse väljakutse, pannes märkmikusse kirja vastavad aasta-, kvartali-, kuu- ja nädalaeesmärgid.

Sageli jääb neis artiklites aga mainimata süütunne, mis ühe maailmaparandaja hinge iseenda vajaduste eest seismisel ilmselt ühel hetkel tabab.

Maailm põleb ja sina tahad puhata? Teised korraldavad meeleavaldusi, aga sina loed kodus raamatut? Tollel aktivistil ilmub sel aastal juba mitmekümnes arvamusartikkel, aga sina „võtsid aja maha”? Nende vabaühendus taotles äsja edukalt raha, aga sina otsustasid, et teie organisatsioon „prioriseerib sel aastal paremini”?

Iseenda vajaduste eest seismisel tabab üht maailmaparandaja hinge ilmselt ühel hetkel paratamatult süütunne.

Ja nii põrkubki kiire saavutusvajadus vargamäeliku tööeetikaga. Paranda sa (põllu)maad või paranda maailma – tee tööd, siis lõpuks tuleb ka armastus ju?!

Ent keskmine eestlane tsiteerib Tammsaaret vankumatu uhkusega… poolikult.

Enese tööle ohverdamisega ei tulnud Vargamäele armastust.

Ja seda armastust – või hädade käest ära päästetud maailma – ei tule ka siis, kui end koos saba ja sarvedega, kõige naha ja karvadega maailmaparandamisele ohverdada. Pigem jääme otseselt või kaudselt ilma oma lähedastest, kurname enda kõrval füüsiliselt või vaimselt ära ka kolleegid ning peame mis tahes Pearudega vastakuti kibestunud võitlust selle nimel, kellel on seekord rohkem õigus.

Kõigi hädade käest päästetud maailma ei tule ka siis, kui end koos saba ja sarvedega, kõige naha ja karvadega maailmaparandamisele ohverdada.

Minirevolutsioon sinus eneses

„Olgu, sa Tammsaaret õigesti refereeriv ja end eriliseks pidav ninatark, aga kui ma ei tee seda maailmaparandamise tööd sellises mahus või moel, mida ma siis sinu arvates tegema peaksin?” tahad küsida.

Tee üks uinak!

Just nii! Mis oleks, kui mõtestaksime puhkamise lausa radikaalselt ümber ja võtaksime teadlikult mõista, et üks pärastlõunane uinak võib olla väärtuslik, isegi hädavajalik osa maailma paremaks muutmisest? Et see on näiteks igati asjakohane protest kiirustava tarbimisühiskonna – või sellesama kohese ja põletava saavutusvajaduse – vastu?

Või et iga minut, kui sa loed enda valitud raamatut (või vaatad sama filmi juba mitmendat korda), on sinu väike revolutsioon?

Et sinu otsus teadlikult otsida ja leida, kogeda ja tunda kobarkriiside ning järjekordsete kiirustades ja kobamisi välja mõeldud juralahenduste vahel (vt ka universaalteenus ja peretoetused) midagi hoopis muud, on teadlik meeleavaldus?

Et sinu valmisolek võtta aeg maha ja minna (sõna otseses mõttes) jalutama, kui ülejäänud tahavad (ülekantud tähenduses) amokki joosta, on põhimõttekindel vastuhakk, see tasakaal, mida maailm kõige rohkem vajab?

Iga minut, kui sa loed enda valitud raamatut (või vaatad sama filmi juba mitmendat korda), on sinu väike revolutsioon.

Muidugi tabab mind ikka veel üsna rutiinne süütunne, et ma ei osale ühe või teise maailma muutva lahenduse väljatöötamisel või elluviimisel. Ma tunnen ikka veel rahutust, kui ma ei saa minna mulle olulisele meeleavaldusele või arutelule. Tuleb ette ka leina, kui jään ilma võimalusest panustada ametikohal või rollis, kuhu ma kogu südamest enda teadmisi ja oskusi, järjepidevust ja tahtejõudu – jah, isegi seda va vargamäelikku! – soovisin tuua.

Seda tekstigi kirjutan suuresti just endale meenutuseks: jätkusuutlik aktivist on säilenõtke aktivist.

Selline, kes võtab teadlikult, lausa radikaalse protesti korras aja maha.

Selline, kes ei ohverda iseennast (ega teisi) Suure Eesmärgi nimel.

Selline, kes täidab kõigepealt enda tassi. Kes on enese vastu kaastundlik. Kes tähistab siiralt väikesi võite. Kes seisab enda vajaduste eest. Kes prioriseerib. Ja võib-olla (näiteks kord kolme aasta jooksul) mediteerib. Kes oskab olla tänulik. Kes hoiab suhteid lähedastega. Kes otsib vajaduse korral abi.

Ja kes – kui ta on väsinud – ei löö millelegi lõplikult käega, vaid võtab hoopis puhata. Pidades iga uinakut, iga kosutavat ööund aktiivseks ja õigustatud sammuks parema maailma suunas.

Motivatsiooniks hea küll, aga… tuleb välja, et elu ise ikkagi ei ole üleni katartiline seitsmeminutiline muusikavideo. Ega laul. Ega film. Ega muinasjutt. Päriselu maailmamuutjad peavad jaksama kesta ka siis, kui muusika vaikib, tuled pannakse põlema, koostöö partneritega ei suju, kujutluspilt su sisemisest fööniksist kaob silme eest ning sündmused jätkuvad ka pärast lauset „õnnelikult elu lõpuni”.

Triin Toomesaar on paberitega politoloog ja kõrbemislõhnadega maailmaparandaja.

Konkurss toimus MTÜ Mondo projekti „Maailmaharidus lasteaiast gümnaasiumini; Eesti panus kestliku arengu eesmärkidesse” raames, mida toetab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.