Tallinnas Vaal galeriis on 9.11-8.12.2018 üleval kunstnik Angela Soopi, kodanikunimega Kaili-Angela Konno näitus „Norra mets. Sinivaal”. Tegemist on maalilise ruumiinstallatsiooniga, kus on mängus ka heli ja valgus.

Terve näitusepind on tulvil erinevatest kangatükkidest, mis omavahel suhtlevad. Näitus algab juba õuest, sest väike ukseesine galerii ees on kaetud nende eripalgeliste tükkidega, ja selleks, et sisse minna, tuleb enne teoste peale astuda. See väljapanek tundub kõikehõlmav, kuna kogu kontseptsioon on justkui ühe viite või
assotsiatsiooni lõimumine teisega, ja neid viiteid või seoseid on seal palju. Algselt viib mõte meid ehk ansambel The Beatles`i laulu „Norwegian wood” juurde, siis jaapani kirjaniku Haruki Murakami samanimelise teose ridade vahele ning lõpuks ka otsapidi ohtliku „Sinivaala” enesetapumängu nähtuse mõtestamise radadele. Kunstnik Angela Soop on Eesti Kunstiakadeemias saanud bakalaureusekraadi maali erialal ning magistrikraadi kunstihariduses. Tema teekond on kulgenud maalist installatsioonini, kuid maal on endiselt vägagi esindatud. Õigemini liidab kunstnik omavahel maali ja installatsiooni võimalused. Ja need on vägagi rikkalikud. Konno tunnistab seost nende esmajärgus tekkivate assotsiatsioonidega biitlite, Murakami ja sinivaala mänguga, kuid ometi annab väljapanek väga palju ruumi ka vabamateks tõgendusteks. Küsisin kunstnikult mõned küsimused.

Teos „Norra mets. Sinivaal” on edasiarenduseks eelmisel aastal Tartu Monumentaalgaleriis esitatud teosest „Diem perdidi”. Ning nagu ma aru saan, kõneleb see valikute tegemisest ja loobumisest. Millistest valikutest jutt käib?

„Diem perdidi” kõneles hirmu ja kaitstuse teemadest. Ladinakeelne väljend amici, diem perdidi tähendab, et sõbrad, ma olen kaotanud päeva. Mina mõtlen selle all sellist päeva, kui pole tehtud ühtki heategu. Siis tekib teatud heateo raskus, mida on natuke raske taluda. Selleks, et head teha, peab enne tegema head endale. Alles siis on võimalik headust väljapoole suunata. Inimene teeb igapäevaselt mingeid valikuid, mõned neist on lihtsad ja mõned rasked. Mõne valiku tegemisega kaasneb suurem vastutus. Oluline on lasta lahti asjadest ja mõtetest, mis enam vajalikud pole. Tihti jäädakse kinni oma väljakujundenud mustritesse. Kui sellest lahti lasta, anda see ära – sest kõik on nagunii kaduv – siis hakkab kergem. Mis puutub suurematesse, raskematesse valikutesse, siis need tegelikult suunavad inimest, aga seda vaid tasakesi. Tuleb tähele panna märke. Ma püüdsin ka „Norra metsa” puhul paljustki loobuda. Kunst on tavaliselt miski, mida peaks alles hoidma, näiteks muuseumides ja mujal. Aga minu kangastele saab peale astuda nende samade saabastega, millega oled õuest tulnud. Kas pole see mitte ekstreemne loobumine mingist teose puutumatuse pühadusest?

Mis helid sinu näitusel kõlavad?

Helikujundusena olen kasutanud Theatrumi etenduse „Joobnud” aplausi, mis kestis peaaegu kolm minutit. See meenutas mulle vihmasabinat. Aplausi ennast võib vaadata kui tänulikkuse ilmingut. Ja vihm toimib puhastusena…

Millistele teemadega sa veel oma kunstis ja elus tegeled?

Mõtlen ka sellele, et kui tänulikkus on oluline, siis on tähtis ka aru saada, et surm on elu osa. Ja sellistele teemadele, et kui südame avad, siis saad sa päriselt terveks. Ka hirmudest on meeletult oluline lahti lasta. Need teemad on mu elus praegu aktuaalsed, ja neid kasutan ka kunstis, ning üritan lahti mõtestada.

Mis on sulle maali kui valkonna puhul veel oluline?

Kompositsioon on asi, millega ma samuti palju tegelen. Need kangatükid seal näitusel on nagu inimesed või iseloomud. Ma valin hoolega, mis „iseloomu” või „inimese” ma teise kõrvale panen. Doseerin parajalt ja rütmistatult – kui on intensiivsemaid tükke, siis asetan sinna kõrvale rahulikumaid ja puhkust andvaid.

Kuidas suhestud kaasaegse maaliga ning mis on sulle selles vallas imponeerinud?

Kaasaegse maali olukord on tõtt-öelda väga põnev. Mõtlen siin näiteks Mihkel Ilusale, kes on maali võimalusi väga palju laiendanud, või Kristi Kongile, kes keskendub oma töödes värvile, valgusele ja ruumile, ning kellel on väga hea värvitunnetus. Ka Anna Škodenko on väga andekas kunstnik, kes laiendab maali mõistet ja piire. Kõik kolm käsitlevad ruumi oma teose osana. Mind ennast huvitab, kui kaugele on võimalik maalist minna, et ikkagi oleks veel tegemist maaliga. Sest tõtt-öelda püüab ju see kunstiliik jõuliselt oma piiridest kaugemale.

Milline võiks olla installatsiooni, ruumi ja maali omavaheline suhe? Kuidas sa seda suhet mõtestad ning mida nende võimalustega ette võtad?

Mind paelub ruumi organiseerimine, ja selle puhul on näituse kujundusel väga tähtis roll. Olen siiani teinud mitmeid stuudiokujundusi televisioonile, ning selle juures on huvitav just tinglikult öeldes maali ruumi osaks tegemine. Olulised on mõõdud, ka näitusi tehes. Sa pead arvestama konkreetse paiga iseärasustega ning hõlmama oma väljapanekuga kogu tervikut. Kui mul 2016. aastal Hobusepea galeriis näitus oli, siis sellest väljapanekust alates olen hakanud rohkem ruumitervikut looma. Mulle imponeerib mõte, et saan sel viisil ruumi enda omaks teha. Saan muuta ruumi koos oma teostega, aga samamoodi muudab ruum ka minu teoseid. Lähtusin käesoleva näituse puhul vägagi Vaal galerii konkreetsest iseloomust ja „ruumikäitumisest”.

Oleks põnev teada saada, kuidas Angela Soop järgmistel näitustel teemadega edasi läheb, sest juba praegune väljapanek on inspireeriv, seda nii visuaalses mõttes kui üldinimlikus plaanis.