Visuaalselt mõjusas Linnateatri tantsulavastuses „Melujanu” peegeldub inimlik otsing ja kokkukõla, lähedus, püüdlus ja pürgimine – elu enese pidevalt muutuvad killud. Läbivateks motiivideks on püsimatus, rahutus, väljasorteerimine ja haakuvate tükkide kokkusobitamine. Lavalolijad otsivad, vahetavad, pööravad pea peale perspektiivid, et leida õiget – vastust, mõtet, oma tegude tähendust?

Esiti ei ole tegelastel justkui kuskil asu, seesmine rahutus annabki impulsi, mille harjal liigutakse lõpustseenideni välja. Publik näeb tormi veeklaasis, sisemine pinge tahab vallanduda sedavõrd, et ümbritsev korrastus laguneb ja paisu tagant pääseb valla liikuv jõud. Edasine rangelt raamistatud inimtetris annab peagi teed koreograafiale, mis kohati kombib jõuvarude piire, mõnel puhul saavutab jällegi säärase ilusat sorti pehmuse, kus peegeldub inimeseksolemise parem pool. See helge ja hele põlemine kahe vahel. Hetked, mis kannavad.

Igal stseenil on selgelt väljenduv iseloom, mis joonistub välja nii helis kui lavategevuses ning mida kannab kord jäigalt struktureeritud koreograafia, siis aga pehmus, õrnus ja voolavus. Iga muusikapala kehtestab teatud tonaalsuse, pildid vahetuvad selgelt ja stseenid on konkreetselt piiritletud. Näeb individuaalseid lugusid, üksikuid avatud lehti toimikuist. Nendevahelised üleminekud mõjuvad kohati järsult, ainsaks ühenduslüliks on rekvisiitide sujuvalt koordineeritud ja läbi koreografeeritud toomine-viimine.

Kuigi esietendusel oli märgata pisukest rabedust koreograafia esitamisel, loodan, et Linnateatri esimene tantsulavastus ei jää viimaseks: on potentsiaali ja tantsulist hoogu. Psühholoogilist sõnateatrit viljelevad näitlejad pole harjunud end üksnes liikumisega väljendama, see ei ole neile mugav meedium. Johtuvalt draamataustast aimub katkematu tegutsemise ja liikumise taga tugevalt tunnet, seda, mis toimub tegelaste emotsionaalses ja vaimses maailmas. Liikumine põhineb tegevuslikkusel, siin on aga emotsioon toimingutest läbi tunginud. Jääb mulje, et autorid ja näitlejad on lähenenud teistlaadi protsessile uudishimuga, on näha endast andmist ja sisemist põlemist. Mõned stseenid nõuavad kehalises plaanis piirileminekut, treenitud vastupidavust ja kehalist kontsentratsiooni ning mitmed näitlejad üllatavad füüsilise osavuse ja väljendusrikkusega.

Eredalt jäi meelde vendade Piuside duett, kehade tsentrifuug, milles on tempot ja laetust ning mille lõpuhetked tõstavad pinge (sõna otseses mõttes) lae alla. Niisamuti pingestatud on ka koreograaf-lavastaja Maiken Schmidti ning Kaspar Velbergi füüsiliselt küllaltki kurnav, kuid keskendunud etteaste. Hea kehavaldamisega paistab silma Priit Võigemast. Külli Teetamme ja Kristjan Üksküla esitatud duetist leiab ka läbiproovitud koreograafilisi lahendusi. Sellest hoolimata luuakse pilt intiimsusest, läheduse geomeetria, kus kontakt kehade vahelt pea kordagi ei kao. Leidlikult kujutatud koduse argipäeva lõpetab üht võimalikku suhtestsenaariumit demonstreeriv stseen Liis Lassi ja Henrik Kalmeti esituses, kus vahelduvad löök ja leebumine, keeld ja andumine, tõmbuv ja taanduv tahe olla koos. Lavastuse viimane tundliku koreograafiaga duett näib stseenidest lendlevaim. Ilus on vaadata hetke enne lähedust, siis viimaks puudutust. Mingit habrast ent veenvat meelekindlust on otsuses läheneda teisele inimesele. Sest mine tea, tempo tõuseb ning keereldakse pidevalt muutuval-liikuval pinnal.

Kogu toimuvat ümbritseb katkematu ümberkorrastamise soov, oma elu ehitusplokkide ümber tõstmine ja paigutamine, kaosest korra ja süsteemi loomine. Sellesse jadasse mahub ka kinni jäämine, millest päästavad plahvatusemomendid, kus kaas lendab korraga pealt ja toimub täielik lahtiütlemine. Pöördumine lootuse poole, kuhjunud pingetel minna laskmine. Lavastus peidabki endas ehmatusehetki, mis järgnevad kokkujooksmisele: ühel hetkel saab mõõt täis ja siis virutad kandami põrandale või tõmbad oma hoolega korrastatud ja lihvitud elu kaardimajakese robinal maha. Lagundamine ja lammutamine annab võimaluse alustada uuelt, puhtamalt pinnalt, otsida üles, mis on tegelikult oluline, mis suuremas plaanis tõeliselt korda läheb. Nõnda kulgedes loob inimene end iga päev uuesti. Igas hetkes peitub võimalus uuestisünniks.

Tegelased maadlevad oma isiklike karidega ning kord-korralt ilmutavad end tumedamad segadusse sattumise, sihituse ja pidetuse varjud. Üldine foon on aga harmooniline ja helge, milles on suur roll kanda Vaiko Epliku heliloomel, mis emotsioonid kõige selgemini kehtestab. Muusika ja liikumine on sealjuures tihedalt põimitud, moodustades klappivad dialoogipooled tervikust.

Leidlik kujunduslahendus on liikumise ja heli kõrval kolmandaks baasiks, mis toob algusest peale sisse mängulise lähenemise. Näeb ohtralt võimalusi, kuidas karpe, konstruktsioone ja liikuvaid kehi omavahel suhestuma panna. Elutud objektid saavad orgaaniliselt liikumise osaks, esitades justkui omaenda koreograafiat: karbid ehitamas üles kodusid, ronimas kõrgusse, pakkumas tuge. Kuigi lavastuses ei kõla ühtegi sõna, kõnelevad kujundid häälekalt. Lihtsalt, ent mõjusalt nagu stseenis kuhjuvate toolide või karpmajadega. Oskuslik kujundiloome on ju teatrikunsti pärusmaa ja pärisosa. Puhas rõõm loomisest. Olukordade ja tingimuste ümbermängimine. Või ka kõnelemine vaikuses.

Ruumi täitvaid arhiivikarpe võib vaadelda kui elusid sümboliseerivaid toimikuid, mis koguvad ja säilitavad indiviidi elus juhtunut. Kõik meist kannavad oma pagasit kaasas, mõnel on see kergem, teisel raskem. Laval demonstreeritav vihjab, et kasti mahuvad üksnes teod ja sündmused – tegelikud tunded, mõtted ja soovid pesitsevad kuskil mujal, raamidesse suletud inimene ihkab midagi muud.

Igapäevane rahmeldamine ja kassikullana särav ballast seovad inimese käsist ja jalust, võttes vabaduse areneda, liikuda. Ühel hetkel saab selgeks, et melu varjus on elu olulisemad killud täiesti varju jäänud. Ja kui siis selgub, et kaua ja hoolega otsitud mõte, tähendus või eesmärk on üksnes tõeluseks teeseldud tühjus, on ka lootust, et sealt saab tõusta juba järgmisele tasandile.

Unenäoline lõpp tantsijatega pimeduses loob viimase visuaalselt nauditava momendi lavapiltide reas. Lamp kumab ka läbi tumeduse, närveldamise, meeleheitliku otsimise. See lõpmatu inimlik janunemine millegi tõelise ja parema poole on see, mis ahtast argipäevast ja surutusest kõrgemale kannab.

Emotsioon, mis antud edasi sõnatult, puhtkogetaval tasandil, tundub kohati ehtsam ja valetamisvõimaluseta. See mõjub kui kehadest ja kontaktist kiirgav energia, eluelekter, mis läbib lavaruumi ja valgustab saalisolijaid. Särapimedus, ood põlemisele, headusele ja helgele meis.

Saalist lahkudes kõndisin kergusega: mind vallanud tunne oli südasoe.

„Melujanu”
Esietendus: 18. aprill 2015 Linnateatri Taevalaval
Algatajad: Maiken Schmidt ja Paavo Piik
Lõpetajad: Henrik Kalmet ja Priit Võigemast
Esitavad: Henrik Kalmet, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Priit Pius, Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Priit Võigemast ja Kristjan Üksküla
Kunstnik: Anneli Arusaar
Helilooja: Vaiko Eplik
Valguskujundus: Emil Kallas
Eriefektid: Enar Tarmo (Von Krahl)
Helikujundaja: Veiko Tubin

Linnateatri mängukavaga tutvu siin.