Helilooja räägib spetsiaalselt Jazzkaare jaoks loodud ja Lennusadamas ette kantud teosest „Lend nr JK025” ning oma kogemusest filmimuusikaga.

Ülo Krigul on piltlikult öeldes mitmepaikne – ühel päeval kirjutab ta klaveri taga sümfooniaorkestrile keerulist klassikalise muusika pala või loob hoopiski helisid linateostele, mille saatel näiteks „Püha Tõnu kiusamisest” tuntud stseenis kirikuõpetaja seina mööda üles kõnnib. Samas ei ole Compromise Blue ja endise The Suni liikme jaoks võõrad ka kontserdisaalid, kuhu viksitud king harvem satub.

Viimasel ajal on su nimi käinud läbi rohkem seoses filmimuusika ning Eesti Muusika Päevade korraldamisega. „Lend nr JK025” on üle pika aja üks suuremaid isiklikke projekte, mille oled avalikkuse ette toonud. Palju sul üldse enda loomingu jaoks aega jääb?

Tänavused Eesti Muusika Päevad jäid minu jaoks viimaseks, sest panin ameti selle koha pealt maha. Kuna olin festivali juba nii kaua teinud, siis tundus, et äkki jäängi tegema. Helena Tulve näol õnnestus leida ka väärikas mantlipärija ning Timo Steiner (Eesti Muusika Päevade teine kunstiline juht – M.M.) jätkab samuti.

Kas sul on siis mõni uus projekt ette võetud?

Selles mõttes ei ole, et ma nüüd mingi muu konkreetse ettevõtmise pärast Eesti Muusika Päevade tegemise ära oleksin lõpetanud. Tekkis lihtsalt tunne, et see aeg on seks korraks ümber saanud. Samas on elu seni näidanud, et pole vahet, kui palju asju sa ära jätad, tühja koha peale tuleb üpris varsti ikka midagi uut. Ega jalg üle põlve istuma ei jää. Praeguseks on kujunenud küll nii, et mu enda looming on siiski esimene asi, millega ma tegelen.

Oled kirjutanud teiste seas muusikat ka Veiko Õunpuu filmidele ning sellega seoses mainekatel festivalidel tunnustust pälvinud. Kas auhindade võitmine on toonud sulle ka välismaiste režissööride tähelepanu, kes enda linateoste jaoks heli on palunud luua?

Ei.

Aga oleksid sa mõne sellise pakkumisega nõus?

Eks iga pakkumist tuleb alati kaaluda – kuidas see sobib ja kas tegemist oleks millegagi, mille osas ma oskaksin kaasa rääkida või millele mingit lisaväärtust anda. Kui nüüd tagasi vaadata, siis olen erinevatelt aladelt päris erisuguseid töid vastu võtnud, kui need mind kõnetama on juhtunud.

Kuidas eristuvad üksteisest filmimuusika loomine ja su tavapärane loominguline protsess?

Põhiline vahe seisneb selles, et režissöör paneb filmi puhul paika selle, kust kõik algab ja kus lõppeb. Nendes raamides püüab helilooja anda endast selle, mis tal anda on. Mingil määral on see võib-olla võrreldav ka näitleja- või operaatoritööga, sest neilgi on raamistik, mille piires nad filmis oma ülesandeid täidavad. See on ühtlasi ka selline vabastav tunne. Kuigi ma teen seda loomulikult täie pühendumuse ja vastutustundega, on see vastutus jagatud. Oma lugu kirjutades oled sa sellega üsna üksi. Filmile muusika loomine on rohkem nagu bänditegemise moodi.

Aga päris seda pole, et režissöör ütleb, et tee, kuidas ise tahad?

On ikka. Aga see „tee, mida tahad” pole tingimata lihtsam, huvitavam või inspireerivam lähtepunkt. Kui nii öeldakse, pean hakkama mõtlema, et kuidas ma siis ise tahan. On nii- ja naapidi. Mõni režissöör suhtub muusikasse väga detailitundlikult, teine annab jälle vabamad käed. Aga üldine foon on sellel igal juhul teistsugune kui oma muusikat kirjutades.

Milliste linateoste muusikaga sa ise kõige enam rahul oled?

Olen teinud üsna erinevaid filme. Õ-Fraktsiooni „Malev”, Veiko tööd ja nukufilmid, Rainer Sarneti „Idioot”. Lisaks veel mingid lühikad. Need kõik on piisavalt isesugused ning igaühe puhul kerkivad esile erinevad rõõmud ja mured. Mait Laasi animatsiooni „Lisa Limone ja Maroc Orange” oli näiteks jube lõbus teha – selline mänglemine erinevate stiilidega, mida oma töödes muidu kunagi taolises vormis ja sellisel määral ei tee. Minu enda muusikalaadi ja tunnetusega haakub võib-olla kõige rohkem „Püha Tõnu kiusamine”. See teos ja selle muusika õpetasid mulle üht-teist ka minu enda loomingu kohta. Seda nii kõlalisuse, aga võib-olla veelgi enam ajalise struktureerituse osas. Filmide puhul on mulle kõige rohkem muljet avaldanud need soundtrack’id, mille puhul ei tee päris täpselt vahet, kus lõppeb keskkonnaheli ja algab muusika. „Tõnus” on ka päris palju selliseid vihinaid ja vilinaid, mille ma tegelikult muusikana komponeerisin. Pärast tekkis produtsendiga küsimus, et mis on mis.

Jazzkaare avamisel tuli esmaettekandele teos „Lend nr JK025”, mis ühendab endas kontserdi ja instrumentaalteatri elemendid ja mille kõlapildi loomisel tulid mängu Lennusadama eriline akustika ning see, kuidas publik end ruumis olles liigutab. Millest see idee sündis?

See tuli Jazzkaarelt. Anne Erm küsis suvel, kas ma ei tahaks nende juubelifestivali tarbeks Lennusadamast üht lugu kirjutada. Ma ei osanud selle peale alguses midagi kosta. Tahaks ikka (naerab). Otsest ideed siis polnud, aga mingil hetkel hakkasid asjad konkreetsemaks muutuma ja mõtted kuju võtma.

Mis on see, mis taolise etenduse puhul tänu neile välistele faktoritele valesti saab minna?

Kuna selline ülesehitus jätab teose puhul vähemalt nüansside osas päris palju ruumi juhusele, siis on mõnevõrra raske hinnata, mida konkreetselt „valestimineku” all silmas pidada. Antud ettekande puhul oli detailides nii ootamatuid kui ka oodatud pihta- ja möödalaskmisi. Viimaseid siiski mitte fataalsete killast. Õnnestumisena läheb kindlasti kirja ka see, et lugu püsis üsna täpselt etteantud ajalistes ja ruumilistes piirides. Üldiselt jääb aga „õige” või „vale” küsimus iga üksiku kuulaja ja teose terviku omavaheliseks asjaks.
Tänu Lennusadama kuplile ja võlvilisusele on seal väga huvitavad helipeegeldused. Kui ühe koha pealt sammu kõrvale astud, siis kuuled sama heli hoopis teistmoodi. Teinekord mõjub juba see, kui natuke pead pöörata. Need peegeldused panevad paika kõla olemuse selles ruumis. Teine määraja on inimene, kes seal kupli all tegutseb. Vastavalt liikumisele võtab ta ka helisid vastu.
Antud teose aluseks on suhteliselt minimalistlik muusikaline materjal, mis koosneb kolmest helikõrguskeskmest ja kolmest tempost. Kogu heli, mis kuulda on, taandub ühel või teisel moel neile parameetritele, mis on omakorda tuletatud sagedustest, millega Maa teeb tiiru ümber oma telje ja ümber päikese. Need on puhtalt füüsikalised omadused, mis meid kogu aeg märkamatult saadavad ja mille valduses me oleme.

Lennusadama projekt on jällegi miski, mille taustaks on väga eksperimenteeriv foon. 2007. aastal panid näiteks Zagrebi muusikabiennaalil enne iga kontserdi algust 100 äratuskella helisema. Päris niimoodi sa ju ringi ei käi, et vaatad, kuidas enda ümber asuvaid objekte oma teostes ära kasutada?

Nii vist päris ei ole jah. Mul sellist leiutajavaimu pole. Need eksperimendid on tekkinud ikkagi mingi soovitava kõlalise tulemuse saavutamiseks. Lennusadamas kasutasime ühe põhilise pillina klaverit, mille klaverisurnuaialt välja kaevasime ja eksperimentaalseks heligeneraatoriks ümber ehitasime. Mitte seepärast, et oleks tahtnud klaveriga tingimata midagi huvitavat teha, vaid just põhjusel, et sealt tulevad helid on sellised, mida mujalt ei leia. Õnneks on mul hea sõber ja bändikaaslane Mart Taniel, kellel on just sellist leiutajanärvi ja tehnilist taipu, mida minul jääb kõvasti puudu. Ega see klaver polegi enam nagu klaver. Sel ei ole klahve ega midagi. Ainult keeled ja kõlalaud on osaliselt jäänud.

Kui palju sa ise üldse igapäevaselt klassikalist muusikat kuulad? Kes su loomingut mõjutanud on?

Konkreetseid nimesid ei oska öelda. Ühel või teisel viisil mõjutab kõik, mida kuulnud või kuulanud olen. Igapäevaselt on nii, et panen mõnele asjale kõrva peale seoses konkreetse tööga, mida parasjagu teen. Kuna kirjutan praegu fagotikontserti, siis võtsin võlutult ja ühtlasi professionaalsest huvist paar nädalat tagasi ette Erkki-Sven Tüüri klarnetikontserdi. Loodan vargsi, et ehk see mind kuidagi ikka mõjutab… Ega ma kunagi teadlikult mingeid koolkondi või suundi pole järginud, kellegi pealt midagi kopeerinud või maha kirjutanud. Isegi kui vahepeal olen, siis ega ma seda ütlema ikka ei hakkaks (muigab).