Henrik Ehte kirjutab koroonalainete nõiaringist ja järellainetustest läbi muusikaettevõtja silmade.

Hoiatus: siit tuleb muusikaettevõtja koroonapostitus. Ei solvu, kui sa ei loe. Kirjutasin lihtsalt lahti mõned mõtted, et need endast välja saada.

Alustuseks neile, kellele arst ütleb, et sulle on vaktsiin vastunäidustatud – mul on sellest kahju, kujutan ette, kui palju meelehärmi võib asi tekitada, ja loodan et kiiresti mõeldakse välja reeglid, mismoodi saaksid ikkagi ühiskondlikest tegevustest turvaliselt osa võtta.

Hetkel kirjutan hinnanguvabalt sulle, kes sa mingil muul põhjusel oled jätnud selle otsuse tegemata või seda edasi lükanud. Ma saan aru, et see on emotsionaalselt laetud teema, ma ise kirjutan täitsa rahuliku südamega, ja mulle ei meeldi kellegagi tülis olla. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et olenemata su põhjusest mitte vaktsineerida, siis kas lihtsalt mõte sellest, et seda tehes vähendad sa väga paljude teiste inimeste kannatusi võiks piisata? Kas oled valmis kaaluma, et see tunne, et sa teed enda vaktsineerimisega teistele inimestele head, võiks üles kaaluda su põhjused seda mitte teha?

Kui on ilmselge valu, mida tunnevad meditsiini-, turismi- ja avalikud asutused, siis ma oskan kirjutada konkreetsemalt muusika- ja meelelahutussektorist, kus ma pean iseseisvat väikest ettevõtet Estonian Funk Embassy. Selles sektoris pole tõestatult rohkem koldeid kui kuskil mujal. Isegi vastupidi, meil on tugev kontroll ja vastutustundlikud korraldajad. Aga tundub, et hetkel kasutatakse piiranguid sektorile poliitilise tööriistana. Meelelahutusest ilma jätmisega motiveeritakse tegema vaktsiini. Ma ei tea, kas see on õige või mitte, aga see mõjub meile, kes me selles sektoris töötame. Iga hommik ärkad üles ja oled nõutu, et mida ma peaks tegema. Keegi tühistab järjekordse tasuva erakontserdi, kuna ettevõtte juhtkond on hirmul. Teavitad jälle bände sellest, et nad ei saa palka. Jätad jälle ära avaliku ürituse, mille jaoks olid teinud tundide viisi tööd. Maksad disainerile ja Facebookile tasu ära, kuna turundus juba käis. Tagastad piletid. Ja siis korraldad edasi, vastad meilidele jaanuarisse planeeritavast galaõhtust, teed diili, paned bändidel kalendris kuupäeva kinni, kuklas tunne, et ega see ju ilmselt ei toimu… Kultuurikorraldajatena lõime endale illusioone, et see ei kordu enam nii rängalt, kuna lahendus ju leiti. Aga kordub ikka.

Mida kiiremini käid sa vaktsineerimas, seda kiiremini saab üks suur osa ühiskonnast välja sellest kaks aastat kestnud unenäolisest fluidumist, kus neil pole mitte mingit kindlustunnet. Selle asemel on oht, et kogu töö, mis nad seni on teinud oma bändi või brändi ülesehitamiseks võib korstnasse kirjutada. Igaks juhuks mainin ka seda, et mis järgneb lockdown’ile pole samuti ilus. Seda võib romantiseerida, et vahepeal, kui kõik on lukus, tõmbad hinge ja puhkad, ja kui avaneb, oi kuidas siis kõik tahavad jälle kultuuri nautida, piletid müüvad mühinal. Ent see töökoormus, mis laskub kultuurikorraldajatele, bändidele ja kogu musatööstusele siis, kui asjad avanevad on ränk. Suvel kogesin 31-aastasena, pärast 21 aastat korvpalli mängides ja vormis püsides südamerütmihäiret, millele sillutas teed kolm kuud non-stop eeltööd umbes 60 kontserdi booking’u, korralduse, turunduse osas. Rütmihäire avaldus siis, kui kontserdid pihta hakkasid ja kui neid tuli läbi viia ja korraldada. Kuna oli hirm, et 9 kuud aastast pole võimalik teenida, võtsin veel vastu DJ-pakkumised ja jäin pärast kontserti viieni hommikul plaate mängima. Lollid otsused, ma tean. Kosusin rütmihäirest umbes 5 päeva, ja tegin terve suvi tööd edasi. Üks asi on veel see, et kui kõik korraldavad üritusi samal ajal, siis kõigil ei õnnestu pileteid müüa. Kui bändid mängivad mitu päeva järjest, kohati mitu kontserti päevas, sõidavad ühest kohast teise, siis see kõik mõjub vaimselt ja füüsiliselt rängalt. Ärevus, stress ja paanikahäired on saanud selle maailma asunike igapäeva osaks.

Ehkki muusika näol pole ametlikult tegu elutähtsa teenusega, siis end rahvamassi sees ühtse tervikuna tundes, musarütmis õõtsudes või sõpru nähes saad aru, miks elu on elamist väärt. See hakkab paistma tähtsama teenusena, kui mõtled, mis tegevused su elus vähendavad üksindust, stressi ja depressiooni. Ma pole kunagi tahtnud teha tühist meelelahutust piletiraha ja alkoholimüügi nimel. Just erineva tausta ja vaadetega publiku erimeelsuste unustamine, kokku toomine, üksilduse peletamine, tantsu, rõõmu ja ühtsustunde loomine on Funk Embassy ja selle artistide missioon. Selle firma töös on viies aasta lõppemas. Agentuuri kõiki teenuseid (mänedžment, plaadifirma, kontserdikorraldus, PR ja turundus) kasutab kaks bändi, booking-teenuseid veel 6, lisaks hulk DJsid. Peale selle on nende ümber tugiteenuste pakkujad, kellega neid teenuseid tagame. Regulaarselt saab tööd ja osa oma kuupalgast tänu agentuurile kokku umbes 25 inimest. Suuremate projektide juures, näiteks Funk Embassy TV Fest oli umbes 80 inimest. Lisaks kõik, kes rendivad meile tehnikat, klubi, prindivad plakateid, toodavad bändikaupu jpt.

Olen teinud läbi kõikide lainete üritusi. Läbi stressi, vaeva, vähemalt topelttööga, mõnikord kolme-neljakordse töömahuga, kui asju tuleb edasi lükata. Taustainfoks, siis üks tähtsamaid asju kontserdikorralduses on leppida kokku: kes, mida, millal ja kus teeb. Teine tähtis asi on teavitada sellest publikut. Iga kord, kui need asjad muutuvad, siis me teeme uuesti tööd. Iga kord, kui riik ja Terviseamet lasevad teele alarmeeriva sõnumi, väheneb piletimüük ja tuleb teha veel rohkem tööd, et öelda: meie juures on turvaline. See tähendab panna raha turunduse alla. Kui siis lõpuks jääb üritus hoopis ära, tegime me tasuta tööd või maksime peale. Seda juhtub palju kõigi korraldajate jaoks ja see mõjutab liblikaefektina väga suurt hulka inimesi, kes korraldaja tööst sõltuvad. Aga ma olen teinud seda tööd edasi, olen ka partnerina või artisti mänedžerina näiteks suurüritustele Jazzkaar, Tallinn Music Week, PÖFF. Ilma ühegi kinnitatud koldeta möödunud sündmused, mille eksistents on löögi all. Jazzkaar liigutas just Dee Dee Bridgewateri edasi viiendat korda. Kujutate ette seda töömahtu Alexela majas, USA artisti kontserdiga nii teha, seda logistikat? Ja see maailm on rakendatud vaktsiinivankri ette, sest ei osata midagi paremat välja mõelda. Nüüd müüme paanikaseisundis inimestele veel lisaks piletitele ka vaktsineerimise ideed.

Osade sõpradega olen rääkinud, siis öeldakse et ma veel vaatan ja ootan. Tihti kuulen, et käin millalgi antikehade testil ja siis vaatan. Sõber, aeg on ammenduv vara. Iga nädalaga, mis sa seda tegevust edasi lükkad, lükkad sa edasi ühiskonna avanemist ja kaugemale käeulatusest muu hulgas minu ja nende 25 inimese leiba. Mõni on öelnud, et ma tahaks, et keegi mind veenaks, et vaktsineerimine on õige asi, mida teha. Osad vaatavad hasardist, et kui kaua ma saan seda edasi lükata. Kas sa julgeks praegu sellist seisukohta väljendada meditsiinitöötajale? Kui asi algas, siis hakkasid kõik lahenduse nimel tööle. Nüüd, kus hetkeseisuga parim võimalik lahendus on olemas, vajavad paljud veel poputamist, erikohtlemist ja preemiaid, et seda lahendust kasutada. Mul puuduvad piisavad teadmised, et hinnata vaktsiini turvalisust, selle tegemine oli minu jaoks pime usk teadusesse ja arstide heatahtlikkusse. See oli vajadus, et ettevõte jääks püsima. Ei vaadanud sellele otsa kriitilise meelega korrakski. Ilmselt ütleks tulihingeline vaktsiinivastane, et ma olen loll lammas. Ma tegin veel AstraZeneca, siis kui uudistes oli juttu trombidest. Kuna koheselt tekkis ülejääk, sain kõne, kas tahad? 10 minuti pärast olin haiglas ja sain. Täitsa tainas ikka…

Kui sul on aga piisavalt kriitlist meelt, aeg ja luksus mitte riskida, siis loodan, et uurid kõiki materjale. Võta siis ka aega, et näha selle liikumise koordineeritud ja turunduslikult väga osava pundi motiivide taha. Vaata ka vaktsiinivastase liikumiste telgitaguseid (nt siit: https://etv.err.ee/1608326819/vaktsiinivastaste-vandenou). Ja see on väga õige, et jälgid teraselt võimalikke kõrval- ja pikaajalisi mõjud. Uurid, kas on seost viljakusega, kas see asi saab su DNAd mõjutada (vt ka siit: https://www.ted.com/…/kaitlyn_sadtler_and_elizabeth...). Kui oled neid asju ammendavalt uurinud, lugenud mu teksti ja mõelnud ikkagi, et vaktsineerida ei tuleks, siis ma loodan, et saame edasi eksisteerida sõpradena ja leitakse võimalused maailm avatuna hoida. Viimane asi, mis ma tahan on vastanduda, lõhestada või pooli valida. Ma tahan olla kõigi teiega osa ühest väärikast rahvusest, kes lahendab koos probleeme.