Meeste käitumise aluseks on põlgus homoseksuaalsuse vastu. Eriti ilmekalt avaldub see väikelinnades, millest pea kõik rajanevad hegemoonilise maskuliinsuse printsiibil.

Mul on üks häda, mis jäi teraapias märkamata. Suudan armuda kõrvuni üksnes straight’idesse meestesse. Põhjuseid on mitu, näiteks garanteeritud mängulisus, kui suudan teise poole mingil moel enda kasuks tööle panna. Või salapära, sest keegi justkui ei tohiks sellest teada saada. Või kogu idee seksapiilsus – atraktiivsus väljendub säärase suhte võimatuses. Sellel on ka neljas põhjus, milleks on hirm, mida tekitavad minus (liiga) flamboyant (kirev, toretsev, peenutsev; ~kväär) mehed. Toon kaks näidet oma ebatervislikust elustiilist.

Võimalik, aga hirmus ja igav

Kella viie paiku hommikul mõistsin, et tantsin juba pikemat aega kellegi kõrval, kes peab minuga hoogsalt sammu. Härra tundus profiilis ülimõistlik: minust pikem, suure lihastoonusega ja tabava stiiliga. Ta nühkis end minu vastu ja see polnud grind’imine, vaid viisakas märguandmine, et hei :p. Mõtlesin, kas minu õnnereservuaar on üle mitme aasta täitumas – midagi sellist polnud ammu juhtunud, midagi semiseksuaalset, mida ise tahan. Vastu ma ei nühkinud, aga eest ka ei liikunud. Tantsisin ainult ekspressiivsemalt. Samuti kinnitas minus kanda arglik ülbus, minu trademark. Ma ei oskagi muud moodi. Härra vaatas viis korda minu poole, aga otsustasin hoida oma pilgu DJl. Ma ei andnud midagi vastu – ei nühkinud ega vahtinud. Suitsule minnes ulatasin talle oma telefoni, kus ta sai end minu Instagrami konto alt jälgida. Eesmärk oli, et ma ei peaks temaga rääkima, sest ma ei tahtnud, et tema kuuleks minu või mina tema häält. Pärast suitsu otsustasin koju minna, sest kell oli seitse hommikul ja vaid mõne tunni pärast oli mul tarvis olla Tartus. Koju jõudes küsisin, mida ta homme õhtul teeb.

Kokku saime homsest hiljem. Sellele eelnes intrigeeriv sõnumivahetus. Ta kirjutas tavalisest pikemalt ja sisukamalt (lõikude kaupa) ning omas teadmisi kirjastusest Routledge. Kohtusime TOPSis, kuhu ma rõõmsalt ja higiselt hilinesin. Järjekorras oli ka minu sõber, kellele sain kalli teha ja jätta deidile mulje, et näed, kui palju sõpru mul on. Esimesest pilgust, mille tema poole saatsin, sain aru, et vittu, ta on pede-pede (ei kasuta seda sõna selle negatiivses tähenduses). Juba järjekorras hakkas ta mulle külge tikkuma. Püüdsin olukorraga kohaneda ja suunata seda enda tahtmise järgi. Suutsin olla julge ja öelda kategoorilise „ei!”, kui ta soovis mulle välja teha. Vastasel juhul oleks mul tekkinud sisemine kohustus talle midagi vastu pakkuda. Istusime laua taha, kus ta ennist Hasso Krulli luges. Ütles, et ei meeldinud. Mõni ime. Siis hakkas pihta õhtut täitev tegevus – minu intervjueerimine. Küsimused algasid töö, vanuse (mis kõiki nii hullult huvitab), õnneastme ja psühholoogilise seisundi kohta pärimisega ning leidsid lõpu minu hingekeelte kumerustel. Jutu käigus selgus, et meil on palju ühist. Sellest hoolimata suutsin varakult välja öelda, et ma ei otsi potentsiaalseks seksuaalaktiks kaaslast. Ma nimelt kardan seksuaalakte, sest ma ei taha neid, samas ei ole ma neile täiesti suletud. Kuid seda avaust on keeruline leida. Tegelikult kardan kahte asja. Kardan seda, et minuga soovitakse vahekorda astuda, ja arvamust, et minuga (üldse) ei saa vahekorda astuda. Tegu on siiski väikelinna odava demiseksuaaliga. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid ununema härra flamboyancy ja sellega kaasnevad küsitavad tundelaengud. Ta oli tark, mõistlik, avatud ja siiras. Ta ei kartnud sentimentaalsust ega intiimsust ja oli minust (intellektuaalselt) huvitatud. Lisaks oli ta väga kena. Kõik tähed paistsid mulle naeratavat, kuid takerdusin sinna, kuhu alati.

Võimatu, aga põnev ja ohtlik

Viimasel performance’il ütlesin straight’ile kolleegile publiku ees, et ta meeldib mulle. Ta kihistas ja punastas, sest samal ajal filmis Valge Tüdruk minu soovil tema nägu, mis projitseeriti reaalajas seinasuurusele ekraanile. See oli esimene kord, kui ütlesin välja, et keegi mulle meeldib. Soov oli olla haavatav ja teada saada, mis juhtub. Uurisin, kas ka mina meeldin talle, aga sellele ma vastust ei saanud – ta pidi tantsima ja rääkida ei tohtinud. Samal päeval ööbis see kolleeg, õigemini sõber, minu pool ning laenas minult hommikul aluspesu ja sokke. Eesseisval nädalavahetusel oli mul Von Krahlis lavastus, mida ta vaatama tuli ja mille järel ta mulle tavaari tagastas. Selle hulgas oli ka üks paber, kuid ma ei pööranud sellele esialgu eriti tähelepanu. Litsusin kõik seljakotti. Järgmisel hommikul paksus pohmellis ärgates leidsin ja avasin selle. Minu sõber (kolleeg) oli printinud A4-paberile endast värvilise nude’i, millel ta lamas voodis minu aluspesus. Seisin mõne sekundi tummalt paberi ees. Seejärel haarasin voodi kõrvalt telefoni ja kirjutasin: „grateful 4 the nude, sellist üllatust pole ammu kogenud võttis sõnatux: very sexy.” Ja lisasin: „but you is playing a dirty game ……” Ta vastas: „see oli kaudne reaktsioon sellele / mõjutatud sellest mis sa performancel ütlesid aga kindlasti yx dirty game sest ma pigem lollitan sellega.” Mõtlesin, kes kasutab sõna „lollitama” (ja mida see tähendab), aga see selleks. Läksin äksi täis, sest tundsin, et olukord voolab väga meelepärases sängis – lõpuks ometi üks hirmuta hetero.

Heteromeestes mõnd kihku esile kutsudes avastan midagi, mida mul kaua ei olnud, ja leian sellele kinnitust – nimelt tervislik suhe meestega.

Pidasin oma parima sõbra, muuhulgas ka nude’i saatnud kolleegi (sõbra) parima sõbraga aru, mida ja kuidas kutsele vastata. Otsustasime järgmise repliigi kasuks: „hope et su lollitamine s[iis] ainult nudedega ei piirdu.” Eeldasime, et siit on võimalik lihtsasti mittetõsiseltvõetavust välja lugeda. Mind tundes. Plaanid olid suured ja tootsid ootusärevust. Üksteise järel moodustusid narratiivid: saan teda Balta Chillis salaja sebida, temaga ta värske tüdruksõbra ees alatult flirtida, teda hihi-energiaga kiusata ja kõige tipuks pidevalt üleolevalt naerda. Ilukirjanduslik materjal oli õitsele puhkemas. Enne kui jõudsin oma toas unistades lae alla tõusta, sain sõbralt (kolleegilt) vastuse: „Yeet.” Ta vastas mulle „yeet”. Tundsin jahedust ja distantsi. Kas nude ja „lollitamine” ei tähendanudki kutset hirmu ja tagamõtteta lähedusele? Oleksin pidanud seda ette nägema (kaudselt nägingi). Häiriv on asjaolu, et tõmbusin sisutu sõnumi peale kägarasse ega vastanud midagi. Jätsin asja ehmatusest ja hirmust katki. Kas läksin liiga kaugele? Olen nüüd rõve ja pede? Või liiga tundlik? Oleme pidanud selle intsidendi järel korduvalt kohtuma. Õhk on olnud paks mingist lehkavast pingest, mida ei tahaks üldse tunda. Kõik läks kiiresti käärima. Ja siis mädanema. Teda nähes olen pooleldi mürgine ja pooleldi jäme, sest tahan jätkata oma peas kootud narratiivi. Usun, et minu skisofreeniline käitumine tekitab mu sõbras suurt mõistatust ja õõva. Minu ees seisab kaks valikuvarianti: esimene on algse plaani jätkamine, mis tähendaks seda, et kutsun sõbra välja ja püüan mängule elu sisse puhuda; teine on praeguse pinge laineharjal seilamine – mitte millegi tegemine ja toimunu ignoreerimine.

Minu väärtuste alus

Veetsin esimesed kuusteist aastat Põlvas. Seal ei olnud pedesid, sest väikelinna kogukond poleks saanud seda lubada. Eks homofoobiat leidub igal pool, kuid väikelinnade häda seisneb selles, et seal ei lükata seda ümber, vaid võimendatakse. Kindlasti on neid, kes ka seksuaalvähemusi aktsepteerivad, kuid nad ei julge häält teha, sest kogukond on tihe ning see tähendaks hukkamõistu ja süüdistusi. Sestap kardetakse pakkuda abi ja tuge ning alles jäävad jahedus, kaugus ning üksildus, mis kontrasti puudumisel juurduvad. Nii ei jää üle muud kui leppida vägivalla, kiusamise ja ahistamisega, sest keegi ei saa või ei taha aidata, vastasel juhul langeb ta ise kiusu ohvriks. Lihtsaim viis on ära kolida, muidu muutud ka ise endale haiguseks, millekski jälestusväärseks.

Väidan, et mitmed teisedki väikelinnad (kui mitte kõik) rajanevad hegemoonilise maskuliinsuse printsiibil. Mõtlen selle all maskuliinsuse kultusele allutatud ühiskonda, mille põhieesmärk on kaitsta ja ülistada meeste heteroseksuaalsust ning tõrjuda välja kõik, mis seda ohustab. Heteroseksuaalsus ei hõlma siinkohal üksnes seksuaalsuhteid, vaid abielu ja pereelu reguleerimist ja norme, naiste ja meeste palga ning kodutööde jaotust, majandusliku toetuse ja iseseisvuse mustreid.[1] Monogaamsed suhted, abielu, keskklassi elustiil ja heteroseksuaalsus on jagatud väärtushinnangud, mida taasloovad koolis loetud kirjandus, ETVst nähtud filmid, sarjad, valdav osa popmuusikast, reklaamid, sooliselt jaotatud tualetid, Sõnaveeb (sh EKI) jms. See tundub nii ilmselge, sest suur osa ühiskonnast koosnebki n-ö heteroseksuaalidest. Ja see lihtsalt on normaalne – enamus võidab. Aga see normaalsus on ka põhjus, miks meil on nii palju mahavaikitud koduvägivalda, koolikiusamist ja kurbi purjus mehi.

Lapsepõlves eksisteeris homoseksuaalsus üksnes sõimuna ja oli jälkuste hierarhias esikohal.

Purjus on nad tihti põhjusel, et kultuslik objekt ei luba end avada. Ja kui see objekt – maskuliinsus – saab kahjustada või kukub läbi, tuleb puudujääk kompenseerida. Maskuliinsuse ja feminiinsuse kultuurilisi konstruktsioone uurivad teadlased Boonzaier ja de la Rey viitavad oma koduvägivalla uurimuses[2], et üks meeste vägivaldse käitumise seletus on nimelt nn nurjunud sooline identiteet. Kui mehed ei suuda võtta maskuliinset positsiooni (see on saanud kahjustada), satuvad nad identiteedikriisi. Nad vastavad sellele tihti oma maskuliinsust sümboolselt kinnitades, kasutades selleks vägivalda – see on lihtsaim viis kontrolli ja privileegide taastamiseks. Staatuse kaotamine ei pruugi väljenduda või piirduda üksnes võimutsemisega, vaid toob sageli kaasa ka depressiooni, häbi ja ärevuse.[3] Teadupärast on feminiinsus maskuliinsuse vastand ja ohustab seeläbi seda. Ohuks on ka intiimne suhe teise mehega, sest vaid naistele meeldivad mehed. Nii on meeste käitumise aluseks põlgus homoseksuaalsuse vastu – terror, et kedagi nähakse pede ja/või läbikukkunud mehena. Seega võib öelda, et homofoobia on käitumisviis, mis teeb mehi rohkem straight’iks.

Miks võimatu, mitte võimalik

Heteroseksuaalse maine säilitamine on maskuliinsust organiseeriv printsiip.[4] Nii muutub homofoobia peaaegu osaks inimese heteroseksuaalse ja meheliku identiteedi kujunemisest. Homoseksuaalsust peetakse nõrkuse vormiks, feminiinseks. Poisid õpivad homofoobiat tundma liiga varases eas, juba enne kooli sõnade „pede”, „lilla”, „gei”, „homo”, „eit” jms kaudu. See toimub vanuses, kus nad ei mõika, mis on seksuaalsus, ammugi mis on nende enda seksuaalne sättumus. Küll aga paneb see võimsa nurgakivi kujunevale arusaamale täiskasvanu seksuaalsusest ja kujundab nende endi küpsevat seksuaalsust.

Poisid õpivad homofoobiat tundma liiga varases eas, juba enne kooli sõnade „pede”, „lilla”, „gei”, „homo”, „eit” jms kaudu.

Koolis suutsin kuni viienda klassini sobituda, kuid sealt edasi läks hapuks. Ma ei osanud end seksuaalselt määratleda, olin eit, sest väidetavalt nägin nii välja. Homoseksuaalsusest ei kõneldud koolis, sõprade ringis ega kodus. Ja kui kõneldi, siis mitte eales positiivselt. See oli tabu. Õigemini seda polnud olemas – see eksisteeris üksnes sõimuna ja oli jälkuste hierarhias esikohal. Miskipärast oli minu välimus selle kehastus. Aga oma aspergerlikust käitumisest tulenevalt ei kohandanud ma end standarditele vastavaks, vaid jätkasin eitlust. Ma ei suhelnud poistega, sest olin kindel, et nad ei taha minuga suhelda või isegi kui tahavad, on neil seda tehes piinlik ja seeläbi soosin vägivalda. Kartsin ka. Tundsin, et minule olid omased jälestusväärsus ja rõvedus, mis said osaks minu identiteedist, seda emotsionaalse värvinguta – ma ei tundnud end selle pärast kehvasti.

Pedereerimine päästab maailma

Kui tulla tagasi nende kahe näite juurde ja püüda põhjendada, miks nõrkuvad mu põlved võimatu ees ja tunnen flamboyancy’t kohates hirmu, siis lihtsaim vastus oleks traumast tingitud käitumine. Käitumine, mille on kultiveerinud minus väikelinnas üleskasvamine (ja mujale kolimine) ning millest on sama keeruline lahti saada kui halvast harjumusest. Heteromeestes mõnd kihku esile kutsudes avastan midagi, mida mul kaua ei olnud, ja leian sellele kinnitust – nimelt tervislik suhe meestega. Nüüd käib sellega kaasas ka teatav BDSMi aspekt – see on täis mängulist rõvedust ja tundub mulle oma patususes ahvatlev, otsekui mädane vili, mis on puu alla kukkunud. Otsin nendega suheldes või enamatki harrastades piiri, kust alates muutun rõvedaks ja jõledaks. Seda kohates ehmun ja peatun. Nagu ka kolleegist sõbraga. Harjumusest tahan korrata seda, mis juhtus minuga koolis ja väljaspool seda (kuid veidi seksuaalsemalt). Hirm geisuse ees on mündi teine pool. Igasugust homosust nähti kui haigust, kui midagi võigast. Nii õppisin enda ja teiste flamboyancy’t põlgama, kuna sellel on olnud varem otsesed tagajärjed – saad peksa või sõimata, sest ohustad kellegi teise sotsiaalset positsiooni.

Olen enam kui kindel, et kui söödaks rohkem meeste perset, langeks inflatsioon, vohaksid metsad ja lõppeksid sõjad.

Maskuliinsus ja feminiinsus on konstruktsioonid, mida võiks teadvustada nii enda kui ka teiste käitumises. Kui oled mees, siis küsi endalt, miks sa oma meestuttavatele armsaid komplimente ei tee ja nendele füüsilist lähedust ei paku. Kui naine, siis küsi, miks sa oma jalgu raseerid ja kui tihti võtad endale emarolli seal, kus see vajalik pole. Nii lahustub piiskhaaval maskuliinsuse kultus ja maailmast saab ehk rahulikum koht. Siit üks perspektiiv, mida taotlen: olen enam kui kindel, et kui söödaks rohkem meeste perset, langeks inflatsioon, vohaksid metsad ja lõppeksid sõjad. Elame 21. sajandil, kus see, kellega sa voodis, nurga taga või klubis ameled, ei mõjuta sinu seksuaalset sättumust. Võid olla hetero ja hoida püksilukku või lihtsalt käsi kõigile avatuna. Enne veendu, kas olukorda iseloomustab üksmeel. Seksuaalaktis kasuta kaitsevahendeid :p.

[1] Haywood, C.; Johansson, T.; Hammarén, N.; Herz, M.; Ottemo, A. 2017. The Conundrum of Masculinity: Hegemony, Homosociality, Homophobia and Heteronormativity.
[2] Boonzaier, F; la Rey, C. 2003. “He’s a man, and I’m a woman”: Cultural constructions of masculinity and femininity in South African women’s narratives of violence. – Violence Against Women, nr 9 (8), lk 1003–1029.
[3] Sherman, J. 2009. Bend to avoid breaking: Job loss, gender norms, and family stability in rural America. – Social Problems, nr 56 (4), lk 599–620.
[4] Kimmel, M. 2003. Masculinity as homophobia. – Privilege: A Reader (toim. Kimmel, M.; Ferber, A. L.), lk 51–74.

Gregor Kulla on hobikorras arst, kes ravib enda ja oma klientide hingekeeli. Hind sõltub väga paljudest asjadest. Aja broneerimiseks helista numbril 5836 3522.

Martina Gofman on käsitööline, kes teeb kõike, mida on parajasti vaja teha. Erialalt graafiline disainer ja grimeerija.