Kahetsusväärselt tihti jäetakse alkoholijoomisele järgnevast pohmelusest rääkides kõrvale emotsionaalne aspekt, häbi või abstraktne ärevus selle pärast, mis eelmisel õhtul kas tegelikult toimus või võis toimuda. Aga kas pole see me kogemustes just kõige tooniandvam aspekt?

Tõenäoliselt on kõik, kes seda juttu praegu loevad, vähemalt kuulnud või lugenud kaunilt illustreeritud „Piiblilugudest” Noa laevast ja sellest, kuidas Issand Jumal valis kõigi teiste seast välja ühe mehe, Noa, põhjendades seda järgmiselt: „Sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled.” (1MS 7:1) Teadagi pääses nimetatud isik ühes oma naise ja poegadega (ja nende naistega ja igast liigist loomapaariga) kindlast hukatusest, s.t jäi puutumata kogu suurejoonelisest „raisku läinud” maa uputamise projektist. Ilmselt natuke vähemad mäletavad, et pärast kirjeldatud intsidenti sõlmis Issand Jumal Noa ja kõigi tulevaste põlvedega lepingu, n-ö vaherahu, mille tunnistäheks sai taevasse seatud vikerkaar (1MS 8–13). Tõenäoliselt veelgi vähem tuntud on aga episood, mis toimus vahetult pärast kogu kirjeldatud segadust ja selle laabumist:

„Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe. Ta jõi veini, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks. Aga Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljast ihu ja rääkis sellest oma kahele vennale õues. Siis Seem ja Jaafet võtsid vaiba ja panid enestele õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid kinni oma isa palja ihu; nende näod olid ära pööratud, nõnda et nad oma isa paljast ihu ei näinud. Kui Noa ärkas oma veiniuimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud, siis ta ütles: „Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks!”” (1MS 9:20–25)

Kui häbi saab võitu

Kogu ülejäänud esimene Moosese raamat on küllalt lakooniline ja to the point. Ei kirjeldata midagi väga ülemäärast, pigem on tegemist tuimade loetelude ja rahulike sedastustega, kõik esitatud juhtumid on millekski olulised, eelneva või järgnevaga seotud, põhjuslikud ja, mis seal salata, ka suurejoonelised ning legendaarsed. Aga nüüd siis, taga targemaks, joob Noa end täis ja võtab paljaks ning ebakindlalt ärgates „saab teada”, mis toimus eelnenud õhtul. Ei saa öelda, et tema reaktsioon oleks adekvaatne, pojapoeg, keda Noa pikema jututa needma kukub, ei olnud ju kohe mitte milleski süüdi! Lihtne on siit järeldada, et vanameistril oli lihtsalt pohmell ja piinlik kordasaadetu pärast, seda enam, et täpsed detailid ei ole meeleski. Selle asemel et viga endast otsida, nagu paljud meist mõnes võrreldavas olukorras teeksid („Oli mul vaja nii palju juua või!? Issand, kas ma tõesti…” jne), suunab Noa agressiooni väljapoole, läheb lihtsamat teed ja hakkab jonnima. Pohmellis inimese psühholoogia müstilised rajad!

Enesele teadmata koges Noa arvatavasti fenomeni, mida on hakatud lähiaastatel ingliskeelses meedias nimetama shameover’iks (shame + hangover) või hangxiety’ks (hangover + anxiety).

Sisuliselt ja lihtsalt kokkuvõttes on shameover’i puhul tegemist spetsiifilise seisundiga, mis võib tabada inimest, kes ärkab pärast pikemapoolset õhtut, mil on pruugitud ka alkohoolseid jooke, aga see pole mitte lihtne pohmell, vaid säärane, millele on lisandunud ka häbielement (nagu hangxiety’ks tituleeritu puhul ärevusfaktor). Nõnda on tegemist emotsionaalse, mitte pelgalt füüsilise seisundiga, ehkki need kaks komponenti on muidugi omavahel otseselt seotud, seda häbi tunneb ju su aju, mis – nagu ilmselt teab väidetavalt 77% inimestest ehk need, kes kogevad joomise järel pohmelli füüsilisi ilminguid – ei jää pohmelli sümptomitest kunagi puutumata.

Üldiselt paistab, et suurem osa meist on nende haprusehommikutega leppinud, võib-olla isegi võtavad neid implitsiitselt paratamatu osana patustamise ja karistuse narratiivist.

Kui ka pohmelli füüsiliste ilmingute puhul on jõutud seisukohale, et nende põhjust ei tea päris täpselt teadlasedki (muu hulgas seepärast, et tõsiseltvõetavaid teadlasi ei ole pohmell uurimisteemana väga põhjalikult kunagi kõnetanud), ja ka levinud müüdid (näiteks dehüdratsioon ja madal veresuhkru tase) ei näi paika pidavat, siis shameover’iga, nagu ikka psüühiliste fenomenidega, on asi veel keerulisem. Moraalses mõttes ei ole sel muidugi väga suurt vahet, kuivõrd järgmise päeva füüsilise ja/või psühholoogilise hapruse põhjusliku seose eelneval päeval tarbitud alkoholi(koguse)ga suudab meist suurem osa ilmselt üsna kerge vaevaga tuletada. Kui aga taotleda ravi või muul moel hakkamasaamist, võiks konkreetsetel põhjustel juba olulisem roll olla. Üldiselt paistab, et suurem osa meist on nende haprusehommikutega (mis võivad muidugi kesta kuni õhtuni välja, veteranidel veel päev kuni paar takkapihta) lihtsalt leppinud, võib-olla isegi võtavad seda implitsiitselt paratamatu osana patustamise ja karistuse narratiivist. Väike protsent n-ö social drinker’itest rakendab aga just sellesama kõnealuse fenomeni tõttu radikaalse(ma)t meedet ehk viibki täide mõne eriti hullu laupäevahommikuse „Ma ei joo enam kunagi!”. Sest ilmselgelt on kõige lihtsam ja täiesti lollikindel meede alkoholipohmeluse vältimiseks… nagu te ilmselt aimasite… mittejoomine! Ning kõige lollikindlam meede enam mitte kunagi pohmelli või pohmellihäbi põdeda on… noh… enam mitte kunagi juua! Aga ometi eelistab enamik meist vähem radikaalseid lahendusi. Muu hulgas selle pärast, et meile meeldib juua. Natuke! Või vahel ka rohkem kui natuke. Jne…

Täiskasvanute mure

Igal juhul on selge, et see pohmelushäbi on midagi hullemat, samm edasi füüsilisest pohmellist, ka võib ta kestus (ja ka potentsiaalne mõju n-ö ühiskonnale, nagu nägime juba Noa intsidendist) olla palju pikem, piinlikkustunne (kas tegelike või kujutletud või ka lihtsalt suureks puhutud tegude ja ütlemiste pärast) võib saata meid nädalaid või kuidki. Miks mul oli vaja öelda sõbrale, et ta uus peika on mõttetu? Kas ma läksin jälle kellegagi Rail Balticu teemal vaidlema? Oh, ja ma küsisin terve õhtu DJlt ju ainult ansamblit Sõnajalg. Paariminutiste vahedega. Isegi pärast seda, kui ta lõpuks alla andis ja panigi ansamblit Sõnajalg. Issand, mida ma veel tegin…

Siin-seal on spekuleeritud, et nende ilmingute kogemine ja tähtsustamine on seotud meie füüsilise vanusega või n-ö alkoholi pruukimise karjääri pikkusega. Me pole enam kahekümnesed! Omajagu tõtt on selles ilmselt küll. Ehkki üsna kindel võib olla, et vähemalt suurem osa meist viitsib ja tahab juua palju vähem ja harvemini, kui me jõime näiteks tudengitena.

Arvatavasti ainuke kogukond, mille ma ise kunagi Orkutis lõin, kandis nime „Mis eile juhtus?” – nagu anakronistlik platvorm ehk vihjab, olin siis varastes kahekümnendates (ja lisaks veel Tartu tudeng). Nimest võiks ilmselt arvata, et kõnealused psüühilised pohmellid ilmnesid mul/meil juba siis, aga ometi ei olnud see (päris?) nii. Kogukonda ei kasutanud me sõpradega isegi peaasjalikult mälulünkade täitmiseks – need on niigi pigem erakordsed –, vaid hoopis selleks, et jaurata järgmisel päeval üheskoos teemal, kes kus ja kui palju jõi, kes mis lollusi tegi ja kuidas kellegi õhtu lõppes.

Olen üsna kindel, et neid kõige piinlikumaid lugusid lõpuks siiski ei räägita või kui räägitakse, siis millalgi hiljem, kui pohmellihäbi on taandunud.

Kusjuures, suuremalt jaolt vestlesid seal inimesed, kes olid eelmise õhtu koos veetnud, koos baarides käinud ja siis ehk õhtu arenedes erinevatele pidudele või järelpidudele või kodudesse hargnenud. Igal juhul olid need kahekümnendate järgmise-päeva-jauramised isegi kuidagi neid pohmelusi glorifitseerivad, me rääkisime lollustest kui millestki toredast ja naljakast, tundsime uhkustki. Selles jagamises on ka midagi lunastavat või, nagu on kirjeldanud 18–23-aastaseid mehi ja naisi sellest aspektist küsitlenud ja uurinud norra sotsioloog Eivind Grip Fjær, nähakesegi seesugust(e) lugude jagamist (rasvase toidu kõrvale või Snapchatis) üsna üheselt positiivsena: „Nad võiksid oma piinlikke seiku ka varjata, aga see, et nad lubavad oma sõpradel enda üle nalja teha, muudab need potentsiaalselt häbi- ja kahetsusväärsed seigad koosnaermise abiga talutavaks ning töötab nõnda toimetulekumehhanismina.” Aga teadagi see alati ei tööta! Sest olen üsna kindel, et neid kõige piinlikumaid lugusid lõpuks siiski ei räägita või kui räägitakse, siis millalgi hiljem, kui pohmellihäbi on taandunud. Kes kellega lõppeks n-ö koju või tülli läks ja mis asjaoludel. Teine asi on muidugi siis, kui see toimus kõigi nähes!

Aga pöördugem jälle klassika poole ja meenutagem Stjopa Lihhodejevi mälestusväärset hommikut Bulgakovi „Meistris ja Margaritas”: „[…] talle tundus, et ta ei või silmigi lahti teha, sest niipea kui ta silmad avab, sähvatab välk ja pea lendab tükkideks. […] Stjopa katsus ükskõik mida meelde tuletada, kuid meenus ainult see, et ta oli seisnud, vist eile õhtul, kurat teab kus, salvrätik käes, ja püüdnud suudelda kedagi daami ning lubanud veel toda daami homme täpselt keskpäeval külastada. Daam keelitas teda, et ta ei tuleks, ütles: „Ei, ei, mind pole siis kodus!”, kuid Stjopa käis peale: „Aga mina võtan kätte ja tulen ikka!””[1] Kas tuleb laias laastus tuttav ette? Detailid muidugi varieeruvad, aga sääraseid häguseid ja igatahes piinlikke vestluskatkeid, mida hommikul kahetsusega „püüdma” asuda, leiab küllap omajagu igalt peolt.

Ei ole vaja ilmselt lisada, et meie kallile Stepan Bogdanovitšile on kogu see olukord lihtsalt häbiväärne: „Jah, eilne päev sai jupikaupa kokku, kuid see ei vähendanud Varieteeteatri direktori murekoormat. Viga oli selles, et keset eilset päeva laiutas suur must auk. Sedasama musta baretiga võõrast ei olnud Stjopa eile oma kabinetis näinud, tehke mis tahate.” (lk 100)

Enesepiitsutaja karuteene

Iseenesest on siin vahe, kas sa tegidki midagi ko-hu-ta-valt piinlikku, mida kõik peol viibinud jäävad aastateks mäletama – see on muidugi võimalik (ja ilmselt nii mõnegagi meist ka juhtunud), aga kokkuvõttes ebatõenäolisem kui teine variant ehk see, et pohmelli füüsiliste sümptomite tõttu annab su aju sulle valesignaale, liialdab, dramatiseerib jne. Niisuguses olukorras juhtubki enamasti vastupidine sellele, mida korraldas pohmellis Noa (Issanda silmis õigeimaist õigeim), ning me suuname kogu põlguse ikkagi iseenda vastu. Stjopa lõpetab kogu selle afääri hoopistükkis Jaltas ja ehkki ta tõepoolest kummutas ehk ülemäära klaasikest, ei olnud kogu see asi üldsegi tema süü, vaid Wolandi must maagia ja salakavalus. Aga piinlikkustunne oli oma, mistõttu ta näiteks „koostas kiiruga tegevuskava: igati varjata oma skandaalset mälukaotust” (lk 103). Sest see on ometi häbiväärne! Selle asemel rakendab Stepan erinevaid kavalaid meetmeid informatsiooni ammutamiseks, helistab ülemusele, et maad kuulata, seejuures skandaalset mälukaotust paljastamata jne. Mõnevõrra sarnaseid trikke on Vice’ile kirjeldanud ka raamatu „Blackout: Remembering the Things I Drank to Forget” autor Sarah Hepola: „Näiteks saatsin tihti järgmisel päeval sõnumi „Super pidu!” inimesele, kelle juures peol olin käinud, ja oli vahe, kas sain vastuseks „Tore, et tulla said!” või „Ma olin sinu pärast mures!”.”.

Pohmelliärevuse korral kujutleme, kuidas ütlesime seltskonnas midagi eriti lolli, samas kui elu on näidanud, et väga tõenäoliselt ei torganud meie „eriti piinlik” lollus selles seltskonnas ja kontekstis üldse kuidagi eriliselt silma.

Võib olla, et see on minu isiklik eristus (nagu ma eristan omavahel ka metafüüsilise ja eksistentsiaalse pohmelli kategooriaid – sääraseid idiosünkraatiaid leiab ilmselt kõigi social drinker’ite leksikast), aga mulle paistab, et nimetatud kategooriatest on shameover ehk häbipohmell n-ö objektiivsem kui hangxiety ehk pohmelliärevus – viimane näib olevat just see, kus me kujutleme, et ütlesime midagi eriti lolli (näiteks) mingis eriti viisakas seltskonnas, samas kui elu on näidanud, et väga tõenäoliselt ei torganud meie „eriti piinlik” lollus selles seltskonnas ja kontekstis üldse kuidagi eriliselt silma. Ning üleüldise hapruse olukorras on ajul muidugi võime asi lõpuks väga-väga suureks puhuda. Aga seesama võib sind tabada ju ka mõnes hoopis „leebemas” olukorras, nagu ütles mu sõbranna Berit: „Sa võid olla ka täiesti kaine, mitte teha lollusi, aga öelda ikka mingi ühe lause, mis veel kaks aastat hiljem kummitab…” Ja lõppeks, kumb on ikkagi hullem, kas mäletada täpselt, kui piinlikke asju me korraldasime, või kahtlustada häguselt ja abstraktselt, et midagi toimus ja see võis olla päris hull?

Pohmelli positiivne programm

Aga midagi head on siin ilmselgelt muidugi ka. Nii tuuakse alkoholijoomise üldiseks positiivseks mõjuks sotsiaalse suhtlemise hõlbustamine, aga see võib olla ka n-ö kahe teraga mõõk, sest pohmelliärevuse peamisteks ja/või suuremal määral kogejateks on ühe uuringu põhjal just need, kes on ka muidu (sotsiaalselt) ärevad. Vastavalt soovile võib loetelu jätkata ja küllap ka igale soovitud vastusele erinevaid, näiteks teaduslikke, kinnitusi leida kuni selleni välja, et on uuringuid, mis väidavad, et inimesed, kes alkoholi joovad, elavad kauem kui need, kes ei joo!

Aga ilmselt otsesemalt siinkirjeldatuga seotult teevad iseenda (nii kvalitatiivsed kui ka kvantitatiivsed, nii tegelikud kui ka kujutletud jne) lollused teiste lolluste suhtes vägagi empaatiliseks. Mul ei tule iialgi pähe meenutada kellelegi tema täis peaga korraldatud jamasid, noritud tülisid jm piinlikke seiku (v.a juhul, kui need on väga nunnud) või ka nende pärast pahane olla. Ikka juhtub! Juhtub sul ja juhtub mul.

See on samavõrd lohutav, sest kas sellise või mõne muusuguse ärevusega lähedalt kokku puutunud inimesed on harjunud kuulma oma aju retooriliselt küsimas: „Miks ainult sinuga juhtub? Mis sul viga on!?” See on muidugi selge vale, aga sellest hoolimata on nii teoorias kui ka praktikas leidnud kinnitust mõned väikesed nipid: vett tasub ikka vahele võtta ja viimase dringi võib sama hästi ka võtmata jätta, halba pole see igatahes kunagi kellelegi teinud.

[1] Bulgakov, M. 1995. Meister ja Margarita, lk 94.