Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.

„Leave Me Alone” on sobilik puhuks, kui tahad midagi ausat, tuttavlikku, kaasakiskuvat. Eriti okei on see aga siis, kui ajud on õhtu saabudes juba natukene maailma tekitatud kannatuste suhtes leebunud, kriitikameel vaibunud. Näpistav külm muutub chill’iks – komberdad läbi lume kodu poole, samastudes lauluga „Walking Home”.

Hindsi musa on peomeeleolus, ehe ja rõõmus. Nad on maininud, et neil ei tule kuidagi kurvad lood välja, ikka lähevad rõõmsaks. Lüürikas on absurdi, kah tore. Lemmikosaks on pobisemine „Bamboo’s” ja albumi päikselisima loo (isiklik lemmik pärast „Castigadas En El Granerot”) „Warts” outro „ba-da-ba-da-ba-da…”.

Grupi tuumik on 2011. aastal duona Deers alustanud Carlotta ja Ana, ampluaaks kitarrid ja laul. Vahepeal koosseis kahekordistus ning 2014. aastal olid nad sunnitud ühe kanada bändi juristi kurja kirja tõttu oma nime ära muutma. Tänavu jaanuaris jõudis debüüt lõpuks poelettidele.

Mõjutajateks ja eeskujudeks on siin Black Lips, Mac DeMarco, Ty Segall ja The Strokes, aga võrreldavad on nad ka Palma Violetsi kohmakate, ent tahtejõuliste vaibidega. Kõige eelnimetatu häbematu sulam Hinds ongi, ja kusjuures, see pole halb. See on nakkav.