Kuidas õppida toimetulekut hingelise üksildusega, mis ähvardab sageli just väga noori inimesi? Kuidas keskenduda juuksekarvale, kui su ümber paistab olevat nii palju tähtsamat?

Pärast nabanööri läbilõikamist, kui ühendus lapse ja ema vahel otseselt lõhutakse, on inimene maailmas üksi. Kõlab küllaltki pessimistlikult, kuid sureme siiski kõik omapäi ja uinume iga öö niisamuti, olgugi et kõrval võib olla kaaslane, kes suudab südame kõige võimsamalt leegitsema panna. Eksisteerime, hingame, kuid unenägudesse suundume ikkagi üksinduses.

Võime uurida Freudi psühhoanalüüsi, võime lugeda teoseid, mis peaksid näitama üksioleku lillelisemat poolt. Hiljuti võtsin käsile Anthony Storri raamatu „Solitude: A Return to the Self”, mille läbivaks teesiks on see, et ka kaaslaseta elu võib olla täisväärtuslik. Absoluutselt, kuid siinkohal tuleks eristada üksindust, mis on minu jaoks vaid füüsiline kategooria, ja üksildust, mis kirjeldab vaimset eraldustunnet – sellist, mis sööb mind ja sind seest, see on püsiv sisemine ärevus ja teeots, mida ükski kompass leida ei suuda. Usun, et esimene võib olla päris tore nähtus – sõltume siis ju vaid iseendast. Soovime küll, et meie ümber oleks teatud arv lähedasi, kes on kehaliselt olemas ja vähendavad mõne jaoks ehk üksiolekutunnet, kuid tegelikult on veidi robustne väita, et keegi teine suudab tõmmata ette eesriide ja kaotada sellega püsiva eraldatustunde.

Milles see üksioleku kunst siis seisneb? Vastuolus. Kogu seletus seisneb vastuolus. Hingeline rõhutus, ebakohad, tühjus ning meeletu kurbus on märksõnad, mis iseloomustavad ülimat üksildust. Mõte, taju ning nendest tulenevad teod saadavad meid päevast päeva – tekib disharmoonia, sest meile sisendatakse väljastpoolt, et see ei ole päris. Ometi on üksildusel võim meie reaktsioonide ning käitumise üle. Selles kogu ilu seisnebki! Inimene on üksinda koos oma üksildustundega, haiglase kinnisideega, mis ei lase keskenduda, magada, töötada ega elada. Ta võib viibida rahvast pungil ruumis ja tajuda, et seal pole tema jaoks mitte kedagi. Ainult indiviid oma meeletu kurbusega.

See tunne on kaunis kole. Olla ainus lill peenral närtsimas. Ainus jõgi kokku kuivamas. Ainus, kelle langevari kukkudes ei avane. See tunne on valus, laastav ega kao ära. See teeb meid teistsuguseks. Antud juhul ei viita sõna „ainus” isekatele ja enesekesksetele inimestele, vaid tõsiselt abi vajavatele eksinud hingedele, kelle üksildus on nende kinnisidee. Kognitiivteraapia õpetab käsitlema üksildust kui mis tahes objekti, näiteks juuksekarva peas. Kui viibime keskkonnas, kus peaksime olema kontsentreerunud konkreetsele tegevusele, näiteks klassiruumis õppimisele või kontoris töötamisele, oodatakse meilt ju just neile asjadele keskendumist, ning tundub ehk jabur mõelda seal päevast päeva oma juuksekarvale, aga just see on üks üksildusega toimetuleku meetoditest.

Lihtne on kinnitada, et keegi meist pole ju tegelikult üksi, vaid kujutab seda endale ette. Sama kerge on väita, et sellele ei tohi mõelda ja kõik on mööduv või et võta seda kui juuksekarva, nagu hetk tagasi isegi kirjutasin.

Neli aastat mängisin temaga peitust. Ära eelda, et sa ta leiad, kui sa pole otsimagi hakanud. Lõpuks olen ta leidnud ja nüüd õpin end tema eest peitma.

Laura-Marleene Jefimov on Tallinna 32. Keskkooli abiturient, kellel on kiire elutempo kõrvalt liialt uudishimu ning pealehakkamist, et mitte uutele kogemustele ei öelda. Vaatamata pidevale hõivatusele leiab ta päevas alati hetke, et pühenduda loometegevusele ning eneseteostusele.