Mälumäng, näitus, raamatuesitlus, veel üks mälumäng, improkontsert, avatud loeng, luuleõhtu, veel paar-kolm mälumängu, pidudest rääkimata. Tartu õhtune baariväli kihab väsimatu ja noorusliku energiaga nagu tudengilinnale sobilik. Olgu Tartu pealinlaste jaoks väike uimane linnake, särtsu on siin ju tegelikult ikka olnud.

Oleks aga justkui rohkem kui mõned aastad tagasi. Veel rohkem. Palju rohkem. Särtsu, aga just midagi ehttartulikku. Mõtle kümmekond aastat tagasi ja palju on teisiti. Valikut on rohkem.

Kultuuribaar, -klubi või -lokaal – neid sõnu eelmisel viisaastakul väga tihti ei kuulnud, kui üldse. Rääkides Naiivist, Arhiivist või kas või veel esimesi samme tegevast Edisonist tuleks vaadata siiski natuke kaugemale kui viis aastat. Tänase kultuurilokaali juured on ilmselt ühtpidi kadunud Maailmas, selles kõige esimeses ja õiges, ning teistpidi Genialistide Klubis, selles veel Lutsu tänaval esimesi kohmakaid, kuid väga inspireeritud samme tegevas. Maailmas oli õhkkonda, Gennis sellele lisaks ühe sõpruskonna isetegemisvaibi, „kui keegi teine ei tee, siis teeme ise” suhtumist, mida võib näha rõõmustavalt palju ja aina rohkem ka ühiskonnas üldisemalt. DIY ja eneseteostusotsingud juhivad nooruslikke tegemisi aina rohkem.

Just viimane ongi ehk see, mis on loonud lumepallina kasvades ja pisikuna nakatades sellise öö-Tartu, nagu meil praegu on. Kui kümnendi eest valitses Tartus (aga muidugi mitte ainult Tartus) suuresti veel sinipunane õllemonopol ja baare-pubisid loodi reeglina mingile ligikaudsele-umbmäärasele keskmisele kliendile, siis praegu tekkivad ja viimase paari-kolme aasta jooksul sündinud paigad on loodud eelkõige iseend ja oma sõpruskonda meeles ja silmas pidades. Neis on isikupära ja valikujulgust. Ning enamasti boheemlaslikku sulamit kõigist tudengikodudest, kus sa kunagi käinud oled.

Kui Kene Vernik pisut vähem kui nelja aasta eest Rüütli tänaval kultuuriklubi Nälg uksed avas, tundus see peaaegu liiga hea, et olla tõsi. Kolmel õhtul nädalas DJd (enamasti tasuta), lisaks filmiõhtud ja kontserdid, videomängud ja muljetavaldav VHS-kollektsioon. Videomängud lõhuti ja sisekujunduselemente kohtas aeg-ajalt kaarsilla peal puruks pekstuna vedelemas, aga tunne oli hea ka siis, kui päris iga külaline seda polnud.

Veebruaris 2012 toimus Näljas esimene, kaheksa osalejaga muusikaviktoriin, vähem kui kuu aega hiljem ei jagunud osaleda soovijaile enam toole ega isegi õllekaste nende asemel. Praegu ongi Nälg säilinud kollektiivses mälus ehk enim kohana, kust muusikaviktoriin alustas, aga alguse on sealt saanud üht-teist muudki: Näljas kogunes tugev ja truu sõpruskond, kellest suur osa õige pea ise käed külge pani, olgu siis DJ või mõne kultuurisündmuse korraldajana. See seltskond tegutseb praegugi, nüüd juba päris mitmes erinevas paigas, ka Nälja DJ-pult alustas hiljuti uut elu värskes alternatiivklubis VENT.

Samal ajal oli aga Nälja allkorrusel juba olemas Vein ja Vine, oli Möku ja avanes Kivi. Ning kui keskmine neist on juba omaette fenomen, siis tegelikult on need kõik taas väikese sõpruskonna iseendale ja veidi suuremale kogukonnale loodud mõnusad koosolemispaigad, kus ei ole niivõrd omanikud, töötajad ja kliendid, vaid üks üsna ühtne mõnus seltskond.

Kuigi vormilt rohkem või vähem erinev, on Tartu baarikultuur jõudnud sealt edasi hingelt üsnagi lähedale briti pubikultuuri juurtele, kus publikaanid oma kodud nii-öelda avalikuks majaks muutsid ja uksed lähikonna inimestele avasid. Me tunneme neis kohtades lisaks töötajatele tihti ka omanikke, vahel on nendeks ühed ja samad isikud, ning, mis kõige olulisem, meil on seal hea olla, see on meie kodubaar, olgu see siis kodule päriselt lähedal või mitte.

Jõuame korra tagasi aastasse 2006, mil ansambel Genialistid saab endale Lutsu teatrimajast üht tuba prooviruumiks rentida soovides äkitselt üürile hoopis terve maja ja seal klubi avab. Ei olnud päris sellist kohta enne Tartus, tehti ära. Suudaksid sa kujutada kümnend hiljem ette Tartu alternatiivset ööelu ilma Genklubita? Või kui suudad, siis kas on kena pilt?

Sarnasel moel on alguse saanud päris paras osa tänastest kultuuribaaridest ja muudest sõpruskonna eestvedamisel loodud kohakestest. Mitmed vestlused öistes suitsunurkades näitavad, et sarnaste mõtetega noori päid hulgub Tartus veelgi, leiaks ainult sobivad ruumid ja jõuaks need piisavalt kiiresti endale rabada. Polegi vahet, kas enne on ärategemissoov või iha millegi järele, mida kodulinnast veel ei leia.

Uute mõtetega värsked tegijad toovad baaridesse sarnaste ideedega sõpru ja nii see pall veereb. Nii on Tartu kasvanud ootamatult mälumängupealinnaks, kus nädalas on tihti rohkem viktoriine kui päevi. Baariseintele kolivad näitused, seinte vahele luuleõhtud ja raamatuesitlused. Galeriid ja muud ametlikumat sorti asutused sellest tühjemaks ei jää, kultuur kolib aga publikule lähemale ja leiab niipidi lõpuks uut rahvast ka baaridest väljaspool toimuvatele sündmustele. Ja uusi üritusi, mille algidee nendesamade baariseinte vahel idanema läks.

Turistilõksud ja punasiniste vimplitega joogikohad ei kao ju ometi kuskile, ei peakski, õnneks aga annab baaride noorem ja värskem põlvkond juba mõnusalt tooni nagu mikropruulikojad seni üsna igaval õlleturul. Baaride publik on ilmselt lihtsalt õppinud rohkem valima, astuma mõne sammu rohkem sobivama kultuuriprogrammi, maitsvama joogi või DIY-hõngulise iseteostusvõimaluse poole. Ning võimaluse poole tunda end osana mingist võib-olla päriselt määratlematust skeenest või seltskonnast.

Kui Nälja sulgemise ajal muusikaviktoriinile uut kodu otsisime, jäi äsja avatud Naiiv sõelale suuresti just laia ja mitmekülgse joogikaardiga. Näljastki jalutati viktoriinivastuste parandamise ajal tihti Mökusse Põhjala uusima rüüpe järele. Nälg panustas tollal enam programmile, Möku õllevalikule, nüüdsed uued kohad peavad silmas pidama juba mõlemat korraga, eks ole samm selles suunas ka Genklubi ja Möku ühe katuse alla kolimine, isegi kui algpõhjused mujal olid.

Vahest on aeg lihtsalt küps selleks, et maitsta uut õlut ja uut kultuuri, ehk peab siinkohal mainima jälle Y-generatsiooni. Kultuuribaaride klientuur ju suuresti sinna kategooriasse langeb, need ei ole inimesed, kes tulevad pärast nädala vältel raha kokkuajamist auru välja laskma, siin kohtab noori haritlasi ja kultuuritegelasi. Kultuuribaaride seltskond ei otsi mingit müütilist normaalsust, mille piiridesse end suruda, nii nagu baarid ise julgevad olla iseenda ja oma loojate nägu, lubatakse seda ka klientidel, keda need kohad ligi tõmbavad. Kui ei meeldi, lähed mujale.

Ei peakski – kuigi kiusatus ju oma eelistuste järele tekib – erinevaid kohti vastandama. Las olla Naiiv ja Shooters kõrvuti, hästi on siis, kui kõigile jagub rahvast ja head õhkkonda. Põhiline on, et valikuid on juurde tulnud ja küllap tuleb veel. Eks see muudab rohkem või vähem ka seda, kuidas me harjume väljas käima. Baariomanikud, jätke see jupp vahele, aga mälumängul tiksudes võib pudel või klaas päris pikaks ajaks lauale ununeda. Ka vett või teed või üldse mitte midagi juua on täiesti okei, palju rohkem kui lihtsalt niisama baari tulles.

Ning muidugi loovad ka muud kultuuri- või sotsiaalsed sündmused, aga eriti just mälumängud, tavapärasest suuremat ühtekuuluvat sõpruskonda. Muusikaviktoriini ja Naiivi mälumängu osaliselt kattuvad seltskonnad on tugevad kooslused, millest kasvab välja sõprus- ja muidki suhteid, ning kultuurilise ööelu kontekstis on ehk olulisim see, et alguse on saanud mitmed uued sündmused ja üritustesarjad.

Lõpuks kõlab kõige tähtsamana ikka just nii-öelda kodubaaritunde tekkimine ja tugevnemine. Sul on koht, kus sa käid tihemini kui mujal, sa tead ja tunned inimesi mõlemal pool letti ja sul on nendega hea, tunned end enama kui rahapumbana ja sul on teha rohkem kui ainult juua. Tartu baarimaastik killustub ja mitmekesistub ning tundub, et lõpuks, kuigi tõesti sammhaaval, kolib ka Rüütli tänavast taas kaugemale ja leiab uusi ning veel avastamata pesi. Isegi kui lõpuks jõuad tihti ikka Zavoodi.