Lääne ühiskonna õnneks või õnnetuseks on hipsterite ajastu ümber saanud – subkultuurid on loobunud maiste trendidega kaasajooksmisest ja materiaalsete jumalate kummardamisest ning avanud tšakrad sootuks energeetilistele väljadele ja loodusvaimudele.

Kertu Moppeli „Hipsteri surm” võiks algatada arutelu ja avaliku analüüsi, mida pole veel (laialdaselt) peetud. Nimelt on antud lavastus omamoodi, kuid vägagi aktuaalne tõend maailmavaadete vaheldumisest: hipsterlik iroonia ja küünilisus on surnud ning selle asemele asuvad uussiiralt positiivne mõtlemine, esoteerika ja kõrgemad jõud. Põhjuseid on erinevaid, kuid peamiseks võib pidada seda, et kui varem tajuti globaalset tulevikku alati paremana kui olevikku, siis nüüd on positiivse nägemuse asendanud negatiivsed eelaimdused. Kadunud turvatunde kompenseerimiseks kiigatakse üha enam inglite, kristallide ja nende abiga saavutatava sisemise harmoonia otsingute poole.

Hipsterlust ja nii-öelda uussiirust viljelevad grupid on vähemalt pealiskaudsel vaatlusel demograafiliselt üsna erinevad. Kui hipsteritena kujutletakse peaasjalikult kahekümnendates eluaastates ettevõtlikke, edumeelseid ja kultuurseid noori, siis alternatiivsete mõtteviiside usku pöörduvad tihti just kolmekümnendates pereemad, kes on jõudnud oma elus arusaamani, et korporatiivne karjäär ei paku piisavalt võimalusi täisväärtuslikuks harmooniliseks eluks, ning selleks, et nende lapsed saaksid elada paremas ja vähem agressiivses maailmas, ollakse valmis katsetama pea kõigega, mille vastu ratsionaalne mõtlemine esmajoones tõrgub.

Eestis on see teema eriti päevakorral, sest enamiku inimeste igapäevaelus puudub konkureeriv ja tuge pakkuv suurusundi jumal, kelle poole hingelise abituse korral pöörduda. Euroopa ühe kõige ateistlikuma riigi tiitel, mis esmapilgul viitab siinse rahva positivismikesksusele ja mõistuspärasusele, tähendab tegelikult seda, et Kristuse asemel usutakse kõikvõimalikesse muudesse salalistesse jõududesse (nõidadest ravitsejateni). Usku, ükskõik mis vormis, on vaja, sest teadmisega, et kogu meie saatus on ainult meie endi kätes, on äärmiselt raske toime tulla. Vastutus on liialt suur. Kui liita eelnevale veel viimastel aastatel tärganud sõjahirm ja mure tuleviku pärast, on igati loogiline, et hipsterlik, iroonia kaudu end ühiskonnast distantseeriv mõtteviis asendub järk-järgult uussiira mõtlemisega, mille aluseks on soov(unelm) leida võluvits, millega endale ja oma järeltulijatele täisväärtuslikumat elu ja elukeskkonda pakkuda. Seejuures ei olda passiivsed, vaid hoopis vägagi motiveeritud lahenduse nimel töötama (meditatsioon, üliteadlik toitumine, harjumuspäraseks saanud „euronormidele” vastavatest hüvedest loobumine jm).

See väga paljude harudega subkultuur on seadnud end jõudsalt sisse ka massimeediakanalitesse. Teleekraanil teeb võidukäiku „Selgeltnägijate tuleproov”, loetuima uudisteportaali Delfi loomulikuks osaks on saanud esoteerikakanali alkeemia.ee artiklid, Facebooki on tekkinud lugematul hulgal gruppe, kus müüakse väge kandvaid poolvääriskive, ning endine esileedi on muutnud oma kasutajanime samas suhtlusvõrgustikus müstiliselt väeliseks Amertat Amertatiks (mis tähendab zoroastrismi usundis surematust). Seega tungivad esoteerilised ideed ja suunised üha enam meie kõigi igapäevaellu. Leidub nii uskujaid kui ka skeptikuid, kuid tõsiasi on, et seda järjest laialdasemalt maad võtvat kultuurinähtust tuleks lähemalt mõtestada. Seda Von Krahli lavastus pioneerina ka proovib.

Klišeede vältimiseks on Moppel demograafiakaardid täielikult segamini paisanud. Müstika, õnne ja tasakaalu otsinguile asuvad suurfirma reklaamiosakonnas töötavad noored ja edule orienteeritud mehed ehk esmavaatlusel hipsterid, mitte eespool kirjeldatud vaimsetest praktikatest huvituvad eelkeskealised. Etenduse algus, kus suurfirma reklaamiosakond saadetakse töötama mahajäetud keldrisse, meenutab inglise karakterikomöödiat „IT-osakond”. Tööpäeva hakatuseks korraldatav ergutusrituaal, mille eesmärk on meeskonnavaimu tugevdada, on tuttav näiteks SAAL Biennaalil etendunud idufirma argipäeva lahkavast lavastusest „SuperamaX”. Mõlemad konnotatsioonid panevad vaatajad lavastuse kulgemisloogikast hipsterikultuuri tunnuseid otsima. Miski ei reeda, et peagi hakkavad toimuma kontekstivõõrad ja veidrad sündmused.

Osakonnajuhatajas (Mart Koldits) tekitab paanilist paranoiat teda ja tema töötajaid Suure Venna valvsa silmana jälgiv kontorinurgas olev kaamera. Teda ajab hulluks – taaskord maailmas vägagi aktuaalne – küsimus, kes ja kui palju teda jälgib. Sest see, et jälgitakse, on juba ammu selge. Meeleheitlikult lahendust otsides kleebib ta kaamerasilma teibiga kinni, samamoodi nagu paljud meie seast teibivad üle oma sülearvuti veebikaamera. Paranoilisust suurendab jälgimishirmu ambivalentne iseloom: ühest küljest on see äärmiselt irratsionaalne ja teisalt vägagi reaalne.

Ka teised osakonna töötajad tajuvad – üks ühel, teine teisel moel –, et senine näiline elutasakaal on paigast nihkunud. Päästeinglina satub nende juurde tööle nooruke Anna (Liisa Pulk), kellesse armub esimesest silmapilgust copywriter Mati (Jim Ashilevi). Teine Mati (Lauri Kaldoja) näeb nende kahe potentsiaalses armuloos põimuvates energiates võimalust taastada maailma harmooniline tasakaal. Paraku ei taha kahepoolne armastus kuidagi hoogu sisse saada. Mati on silmaga nähtavaks flirtimiseks liialt ebakindel ja Anna ei ole lihtsalt eriti huvitatud. Korraks ristuvad nende teed unenäos – lõputul Ameerika maanteel päikeseloojangusse sõites –, kuid päriselu tarbeks jääb pelgalt romantilisest unenäost väheks.

Ootamatult sugeneb Anna karakteriga lavastusse ka feministlik agenda. Tema klassikaline heledapäise ja küllalt rumala kontoribimbo fassaad mureneb kildudeks, kui ta taipab, et ülejäänud kontorirahvas üritab teda „lihtsa saagina” Matile sobitada. Tema näeb meeste harmooniaotsinguis vaid neisse sissekodeeritud domineerimisvajadust ning naine on auhind, mida iga meesisend teatava (ükskõik kui vähese) pingutuse tagajärjel loomuomaselt väärib. Sellest võib lugeda välja lavastaja vihje, et hingelise kooskõla otsingutel tuleks alustada iseendast, mitte jääda juba eos lootma kellegi teise peale. Selleks et yin ja yang saaksid koos eksisteerida, on vajalik, et mõlemad oleksid ka iseseisvalt balansis. Üks ei saa olla teisest tugevam, sest sellisel juhul on harmoonia saavutamatu.

Seega, siinkirjutaja arvates ei kõnele Moppeli lavastus mitte hipsteritest, vaid sellest, et hipsterlus on surnud ja selle asemel on tooni andmas uus mitmepealine, hoopis teistsuguse tonaalsusega subkultuur. Selleks on lavastaja loonud umbsesse kontoriruumi pakitud maailma mudeli, milles põrkuvad pidevalt paljud hüpoteesid ja (eksi)arvamused. Neist tõeste ja muretsemist väärivate väljavalimine on keeruline töö ning seetõttu on parim kasutada lavategelaste seisundi iseloomustamiseks terminit „segaduses olek”, mida ratsionaalse mõtlemise asemel hoopis erinevate alternatiivteooriatega lahendada püütakse. Vaatajate jaoks ei ole etenduse tegevus- ja mõtteliini järgimine lihtne: niipea kui mõni püstitatud küsimus lahenduseni hakkab jõudma, hüpatakse uute juurde, markeerides nõnda käsitletava uue ja järjest enam kanda kinnitava mõtteviisi paljuharulisust, mida, tõepoolest, polegi kerge mõista.

„Hipsteri surma” järgmised etendused toimuvad Von Krahli teatris 11., 12., 15., 18. ja 19. märtsil kell 19.