Riigikaitse ei tähenda juba ammu ainult kahureid ja miine, rindejoon ulatub meie pähe. Seda luuakse sõnade, piltide ja narratiividega, mis pääsevad mõjule ja toimivad hirmutavalt, kui me neid kollektiivselt uskuma jääme.

Euroopat tabanud rändekriisi, üleilmse koroonapandeemia ja Venemaa agressiooniga Ukrainas on juurdunud avalikku mõttevahetusse sellised mõisted nagu „infosõda”, „infooperatsioonid”, „hübriidsõda”, „asümmeetrilised ohud”, „mitteriiklikud toimijad” jne. Üks mõiste, mis on jõudnud inimeste sõnavarasse ennekõike seoses Ukrainas toimuva sõjaga, on „heidutus”. Lühidalt defineerides on heidutus segu sõjalisest, poliitilisest ja sümboolsest tegevusest, mille eesmärk on takistada vastast kaalumast soovimatut sammu meie vastu, väljendades meie valmisolekut ja kavatsust jõuliselt vastata.

Kui varasem akadeemiline traditsioon käsitles heidutust peamiselt riikidevahelise konventsionaalse sõjalise konflikti raamistikus (näiteks mõtestati tuumarelva ennekõike suure sõja ärahoidmise, mitte aga ründevahendina), siis nüüd vaadeldakse heidutust tunduvalt laiemalt: see hõlmab ka mitteriiklikke tegutsejaid ja uusi teemavaldkondi, nagu terrorism, küber- ja hübriidsõda ning etnilised konfliktid. Heidutust nähakse siin kui poliitiliselt (läbiräägitavat) tähendusrikast strateegiat ja praktikat, mida toetatakse ja mida kinnistatakse diskursiivsete praktikatega.[1]

Näiteks Kopenhaageni Ülikooli teadur Maria Mälksoo on analüüsinud heidutust mälupoliitika kontekstis, rõhutades, et stabiilse riikliku identiteedi ja rahvusvahelise tunnustatuse tagamiseks on oluline kaitsta riiklikku lugu, kuna see kujundab riikide positsiooni rahvusvahelises süsteemis.[2] Sellest vaatest lähtuvalt ohustab Kremli narratiiv, mis ei tunnista Eesti okupatsiooni, meie riikliku loo järjepidevust.

Taktikaline hirmufoon

Nagu infosõja kontseptsiooni mõtestamisel, on ka heidutusteoorias tõusnud tähelepanu keskmesse avalikkuse või auditooriumi roll heidutustegevuses, sest toimiv heidutus tugineb paljuski usaldusväärsusele ehk emotsionaalsele uskumusele, mille see auditooriumis esile kutsub. Mõlema puhul on kujunenud suureks probleemiks omistamise küsimus ehk kes on heidutava mõjutustegevuse taga või kelle eesmärke see teenib, sest mingid teemad levivad sageli kontrollimatult.

Olukorras, kus ohtu, mida tuleks karta, võib igal pool aimata, kuid hirmutavat nähtust pole kusagil näha, on hirmu adressaadid sageli müstifitseeritud ja semiootiliselt konstrueeritud.

Sotsiaalmeedia kasutajate fantaasialennu tõttu saavad mõned sõnumid palju tähelepanu ja hakkavad laialdaselt levima. Selleks kasutatakse ära teemade mitmetähenduslikkust ja tähendusruumis eksisteerivaid vastuolusid. Kriisiolukordades võimendab infomanipulatsioone ka hirmufoon, mis funktsioneerib meedias auditooriumi tähendusloomet suunava tegurina. Seejuures kasutatakse hirmu sageli taktikana, et tõmmata probleemile avalikku tähelepanu (negatiivsed pealkirjad, verised fotod) ja innustada inimesi tegutsema.

Seetõttu võib hirmu pidada üheks mobiliseerivaimaks jõuks, millega on võimalik (poliitilisi) otsuseid legitimeerida.[3] Näiteks õigustab Lääne poliitiline eliit Venemaa tuumaeskalatsiooniga kaasneva hirmuga avalikkuse ees Ukrainale sõjalise abi andmist või sellega viivitamist. Selleks et maandada heidutaja ähvarduse põhjustatud võimalikku hirmu, tuleks heidutusviise käsitleda sotsiokultuurilistes kontekstides ja pöörata erilist tähelepanu nii ähvarduse esitajale kui ka sihtrühmale, kellele heidutus on suunatud või keda avalikult lubatakse kaitsta.

Hirmu roll julgeoleku kontekstis

Kultuurisemiootik Juri Lotmani järgi on olukorras, kus ohtu, mida tuleks karta, võib igal pool aimata, kuid hirmutavat nähtust pole kusagil näha, hirmu adressaadid sageli müstifitseeritud ja semiootiliselt konstrueeritud. Hirmu objekt on sotsiaalne konstruktsioon, nende semiootiliste koodide sünnitis, mille abiga sootsium ennast ja ümbritsevat maailma tähendustab.[4] Püüame asetada selle kõik nüüd julgeoleku konteksti.

Julgeoleku-uuringutes on tulnud käibele „strateegilise kultuuri” mõiste, mida võib kirjeldada kui „ühiste veendumuste ja eelduste kogumit, mis tuleneb ühistest kogemustest ja aktsepteeritud lugudest (nii suulistest kui ka kirjalikest), mis kujundavad kollektiivset identiteeti ja mingi sotsiaalse rühma suhteid teiste rühmadega ning mis mõjutab turvalisuse saavutamiseks valitud eesmärke ja vahendeid”[5]. Strateegiline kultuur aitab seletada, miks riigid reageerivad julgeolekuohtudele erinevalt.

Tõenäoliselt oleme jõudnud ajajärku, mida iseloomustab tugev vastasseis Venemaaga. Mitmed autorid on osutanud, et Venemaa strateegilise kultuuri keskmes on tajutav haavatavus välisrünnakute suhtes, ennekõike ebakindlus seoses Läänega ning sisemiste ja väliste ohtude omavaheline seotus.[6] Strateegilise kultuuri juuri võime näha ka Kremli 2014. aastal vastu võetud välisagentide seaduses, milles peegeldus hirm riigis levivate välismaiste, ennekõike läänelike mõjude ja kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees.

Propaganda efektiivsust on raske mõõta ja see sõltub paljudest teguritest, näiteks sellest, kui viljakale (loe: rahulolematule) pinnasele üks või teine infomõjutus langeb.

Akadeemilises kõnepruugis nimetatakse sellist praktikat „julgeolekustamiseks”, mille käigus artikuleeritakse mingeid teemasid ja valdkondi eksistentsiaalsete ohtudena, millele peab kiirelt ja erakorraliselt reageerima. Selleks kasutatakse diskursiivseid vahendeid ning eduka julgeolekustamise korral nõustub avalikkus, et tavapärased reeglid ja protseduurid võib kõrvale jätta või neid muuta, et ohuga toime tulla.[7] Ka Eestis oleme niisuguseid praktikaid kohanud. Näiteks 2022. aastal domineeris julgeolekustamine vaenu õhutavate sümbolite avalikust ruumist eemaldamise debatis ja sama võib täheldada n-ö halli passi omanike valimisõiguse küsimuses.

Psühholoogilise kaitsega heidutuse vastu

Eesti lähtub oma riigikaitse strateegias avarast julgeolekukäsitusest, mille üks osis on elanikkonna psühholoogiline kaitse. „Psühholoogilise kaitse eesmärk on vältida paanika teket, vaenuliku mõjutustegevuse ja väärkuulduste levikut ning mõju, tagades sellega usalduse riigi ja riigikaitselise tegevuse suhtes”, ning seda võib vaadelda ka vastumeetmena vastase heidutusele ehk heidutuspoliitika olemusliku osana.

Hirmu ja paanika roll ilmneb teravalt segaduste ja katastroofide ajal, kui inimesed on kaotanud maailma mõtestamisel selge orientiiri. Artikli alguses osutatud sündmused kuuluvad kindlasti niisuguste hulka, mis ühiskonnas segadust ja hirmu vallandavad. Kui hirm pole niivõrd reaktsioon juba toimunud sündmusele või kohatud objektile, vaid mitmesuguste ennetavate märkide tõlgendamine hirmuäratavate ja ohtlikena, toimib ähvardamine ehk vastaspoole heidutus meis seda tõhusamalt, mida suuremas hulgas ühiskonnaliikmetes see resonantsi tekitab. Psühholoogilise kaitse üks eesmärk olekski vastaspoole heidutuse usaldusväärsust lahti seletada ning aidata teadvustada võimalikke haavatavusi ja strateegilist kultuuri ehk meie kultuurimälu narratiive, mida vastane võiks esmalt heidutada kas siis sõnade või tegudega.

On justkui iseenesestmõistetav, et Kreml püüab oma infomanipulatsioonidega läänemaailma mõjutada ja et ta on selles ka väga hea. Tõene on selles ettekujutuses lause esimene pool, kuid propagandat on Venemaa ja tema eelkäija Nõukogude Liit teinud kogu aeg. See, kas taoline infomõjutus alati ka edukaks osutub, on hinnangu küsimus. Propaganda efektiivsust on raske mõõta ja see sõltub paljudest teguritest, näiteks sellest, kui viljakale (loe: rahulolematule) pinnasele üks või teine infomõjutus langeb.

Kremli eesmärk on süvendada ühiskondlikke lõhesid, milleks sobib kõiksuguste polariseerumist võimaldavate narratiivide võimendamine, mis auditooriumis vastu kajavad ja millega kaasa minnakse.

Vaatamata Venemaa retoorikale „analooge mitteomavatest relvadest”, olgu siis Orešnik või Armata tankid, ei ole see praktikas Kremli sõjalisele heidutusele usaldusväärsust lisanud. Teadupärast oli esimene neist varasema raketi modifikatsioon, Armata tankid aga lagunesid juba Punasel väljakul võidupüha paraadil. Need on märgid, mille hirm Vene sõjaväe kui „teise armee ees maailmas” on suureks tähendustanud. Tõsi, eespool mainitud Kremli tuumaheidutus on seni mingites lääneriikides edukaks osutunud.

Niisuguses olukorras oleks psühholoogilise kaitse kontekstis vaja tõsta teadlikkust seoses manipulatsiooni võimalike sihtrühmadega, mõista tegureid, mis muudavad need rühmad mõjutatavateks – nende sotsiokultuurilist tausta, motivatsiooni, hirme ja ootusi ning varasemaid maailma tõlgendamise raamistikke. Samuti tuleks avaliku kommunikatsiooni eest vastutavatel institutsioonidel leida viise, kuidas sobilike narratiividega nende rühmadeni jõuda, et nad ei laseks sellistel hirmulugudel ennast heidutada. Seda saab teha riiklikke (nt kaitseväe), erasektori (nt ajakirjanduse) ja akadeemilisi (nt teadlaskonna) eksperte kaasates.

Iga hinna eest ühiskonna lõhestamine

Sarnasel viisil tuleks läbi mõtestada, mis võiks olla Eesti strateegilise kultuuri eripära. Üks tänapäeva Eesti identiteediloome nurgakivi on Tiigrihüppest alguse saanud e-Eesti edulugu, mille enesekirjelduslik pilk näeb meid kui innovaatilist ja digitehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riiki. Tänu PISA testide tulemustele kandub selles loos edasi jakobhurdalik loosung arvult väiksest, kuid vaimult suurest rahvast.

„Arvult väike” viitab aga ka meie ühele haavatavusele, mis ei pruugi olla alati piisav teise, eestlase vabadusearmastuse narratiivi kaitsmiseks ja mida vastane võib edukalt heidutada. Lood Eesti poliitilise eliidi pugejalikkusest ELi ja NATO liitlaste ees või e-valimistega seonduvast „demokraatia varastamisest” on näited niisugustest strateegilise kultuuri haavatavust ründavatest narratiividest. Kuna valimiste (eriti e-valimiste) ajal on selliste lugude sotsiaalmeediasse paiskamist ette näha, võiks avalikkust säärastest võimalikest infomõjutustest varakult teavitada, et minimeerida valimiste varastamise ja võltsimissüüdistustega kaasnevat ühiskondlikku pinget.

Oluline on teadvustada, et manipulatsioonivõtted on muutumas sotsiaalmeedias üha varjatumaks. On ekslik arvata, et Kreml soovib meid Putini-usku veenda. Eesmärk on süvendada ühiskondlikke lõhesid, milleks sobib kõiksuguste polariseerumist võimaldavate narratiivide võimendamine, mis auditooriumis vastu kajavad ja millega kaasa minnakse, olgu selleks Nursipalu või Draamateatri vana-aastaõhtu identiteedi-show. Seetõttu tuleks pöörata kriisisituatsioonides tähelepanu mõjutustehnikate psühholoogilistele toimemehhanismidele (tajuvead, kinnituskalduvus jne), mis aitaksid võidelda meie aju soodumusega olla vähem kriitiline emotsionaalset reaktsiooni tekitava sisu suhtes.

Sügaval kultuurimälus toimivad identiteedilood on just need, millega vastuollu minnes muutub otsustusprotsess emotsioonidest ja afektist sõltuvaks, mis viib keerukate sotsiaalpoliitiliste probleemide mustvalgeteks jah/ei alternatiivideks taandamiseni. Paraku töötab meedia pigem niisuguste lühiformaatide tasandil, kus sõnumite mõistmiseks vajaliku konteksti avamine on „kulukas”, mistõttu desinformatsiooni psühholoogiliste baasmehhanismide tutvustamine võiks olla osa haridusest ja elukestvast õppest.

Miks panustada ühiskonna sidususse?

Psühholoogilise kaitse üks peamine eesmärk on ühiskondliku sidususe ja kaitsetahte edendamine, sestap on edulootus suurem, kui suudame pakkuda välja eri ühiskonnagruppe ühendavaid narratiive. Ukrainas toimuva sõja kontekstis oleme näinud, et rindejoon laiub venekeelse elanikkonna seas sageli põlvkondade vahel. Võime arutleda selle üle, kas Eesti venekeelsele elanikkonnale suunatud narratiivid täidavad oma integreerivat funktsiooni, kui need rõhutavad pidevalt venelaste rolli Eesti anastamisel minevikus ja kujutavad praegust venekeelset elanikkonda ühtse viienda kolonnina.

Teadupärast vallandab hirm seosteloome, mille puhul põhjuslikud suhted hirmuobjektide vahel on võrdlemisi lõdvalt sätestatud ning domineerivad emotsionaalsed assotsiatsioonid ja ajaloolised paralleelid, mis kustutavad nähtuste eripära.[8] Niisugust retoorikat võis kohata punamonumentide eemaldamise debattides, kus kõrvuti poliitikute põhjalike selgitustega, kuidas Venemaa võib monumente edukalt etniliste pingete võimendamiseks ära kasutada, leidus ka põhjendusi, mis omistasid monumentidele enestele justkui agentsuse. Räägiti moraalsest traumast, mida monumendid eestlastes esile kutsuvad. „Vene kaardile” rõhumine oli selle retoorika puhul ilmne.

Sügaval kultuurimälus toimivad identiteedilood on just need, millega vastuollu minnes muutub otsustusprotsess emotsioonidest ja afektist sõltuvaks.

Võime küsida, et kui rohkem kui kolmkümmend aastat kestnud iseseisvusajal pole need monumendid tekitanud meis moraalset traumat, siis kuidas need hakkavad seda tekitama nüüd, kui punavõimu all kannatanud põlvkondi jääb järjest vähemaks. Taoline emotsioonidele ja identiteedile rõhumine on edukas poliitstrateegia, kuid toob paratamatult kaasa polariseerumise, mida vaenulikul vastaspoolel on võimalik oma huvides võimendada. Ehk peaksid sidususstrateegiad olema suunatud rohkem tulevikku ning tuginema rohkem kultuurilise ja sotsiaalse ühisosa leidmisele ennekõike nendega, kellega see on võimalik. Nii nagu sügavalt konspiratsiooniusku inimest pole võimalik veenda tema seisukoha ebaadekvaatsuses, leidub alati ka neid, kelle jaoks jääb Venemaa igaveseks rahu armastavaks vabastajariigiks. Aga ma pole kindel, et see moodustab suurema osa Eesti muukeelsest elanikkonnast.

Kokkuvõtteks, probleem pole hirmsatest ja ohtlikest asjadest rääkimine. Probleem on see, kuidas me ohtlikest asjadest räägime. Tänapäeva meedia soosib kiirusel, lühidusel ja konfliktil baseeruvaid sõnumeid. Sõnumite tähendust avav taustainfo nõuab sageli liialt tähelepanu. Edukas psühholoogiline kaitse algab meediakeskseks muutunud maailma tähendusloome aspektide selgitamisest, mis aitaks minimeerida sõnumite heidutavat jõudu.

[1] Knopf, W. 2010. The Fourth Wave in Deterrence Research. – Contemporary Security Policy, nr 31 (1), lk 1–33.
[2] Mälksoo, M. 2021. A ritual approach to deterrence: I am, therefore I deter. – European Journal of International Relations, nr 27 (1), lk 53–78.
[3] Castells, M. 2009. Communication Power. Oxford University Press.
[4] Lotman, J. 2007. Nõiajaht. Hirmusemiootika. – Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast (toim. Lotman, M.), lk 50–68, 51. Varrak.
[5] Glenn, J. 2009. Realism versus Strategic Culture: Competition and Collaboration? – International Studies Review, nr 11 (3), lk 523–551, 530.
[6] Götz, E.; Staun, J. 2022. Why Russia attacked Ukraine: Strategic culture and radicalized narratives. – Contemporary Security Policy, nr 43 (3), lk 482–497.
[7] Buzan, B. B. 2004. The United States and the Great Powers: World Politics in the Twenty-First Century. Polity.
[8] Garland, D. 2008. On the concept of moral panic. – Crime, Media, Culture, nr 4 (1), lk 9–30, 14.

Andreas Ventsel on Tartu Ülikooli semiootika osakonna poliitika ja sotsiosemiootika professor. Tema uurimisteemadeks on infomõjutustegevus, strateegiline loojutustamine ja võimusuhete diskursiivne kujundamine.