HIV levik ja selle tõkestamine on suurel määral seotud ühiskonnas ringlevate stigmade ja diskrimineerimisega, mis takistavad vajaliku info jõudmist abivajajateni.

Alates sellest, kui HIV 80ndate alguses esimest korda epideemia mõõtmed võttis, on suhtumine nakkusesse vähemalt läänemaailmas paranenud. Kui 70ndatel ja 80ndatel ristiti HIV „geide vähiks”, kuna suurema osa toona diagnoosi saanutest moodustasid homoseksuaalsed mehed, sai õige pea selgeks, et see ohustab kõiki olenemata soost, vanusest, seksuaalsest orientatsioonist või seisusest. Teiseks on HIV ravis astutud olulisi teaduslikke samme, mis võimaldavad nakatunutel õige ravi korral kõrge eani elada, ning välja on töötatud ravimeid, mille kasutamine aitab viirust vältida. Sellegipoolest valitsevad ühiskonnas endiselt HIVd puudutavad stigmad, mis muudavad selle võitluse keeruliseks.

Ülemaailmse AIDSi vastu võitleva organisatsiooni UNAIDS andmetel on 2018. aasta seisuga suurimateks HIV riskigruppideks süstivad narkomaanid, meestega seksivad mehed, vangid, sekstöötajad ja transsoolised ning diskrimineeriv suhtumine ühiskonnas vajutab pitseri ka võimalusele neile segmentidele õigeaegset ravi tagada, kuna kardetakse minna testima, puudub ligipääs vajalikule infole või tervishoiutöötaja võib näiteks keelduda abistavat teenust osutamast. Viimast on HIV Stigma Indexi viiekümnes riigis kogutud andmetele toetudes kogenud iga kaheksas HIV-positiivne patsient. Suuresti on hirmude põhjus see, et HIVd ja AIDSi seostatakse alati surmaga või käitumisega, mis on teatud inimestele või kultuuridele vastumeelsed, nagu homoseksuaalsus, narkootikumide tarbimine, sekstöö või truudusetus.

Sündinud aktivist

„Iga kord, kui AIDS on võitnud, on selle kõrval seisnud stigma, häbi, usaldamatus, diskrimineerimine ja apaatia. Iga kord, kui AIDSi on võidetud, on see juhtunud tänu usaldusele, avatusele, inimestevahelisele dialoogile ning kogukondadele, perekonna toetusele, solidaarsusele ja inimeste visadusele leida uusi teid ja lahendusi,” on öelnud UNAIDSi tegevjuht Michel Sidibé.

Selle, et AIDS ei võidaks ning väärarusaamad muutuksid, on võtnud oma südameasjaks ka Paata Sabelashvili, Gruusiast pärit aktivist, kes on viimased kaks aastat Eestis elanud ning töötanud rahvusvahelises valitsusvälises ühenduses ECOM (Eurasian Coalition on Male Health), mille tegevusvaldkond on HIV-ennetus just geide, meestega seksivate meeste (MSMide) ja transsooliste inimeste seas Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkondades.

Paata ise arvab, et ta sündis aktivistina: „See on nagu ravimatu haigus. Sa ei saa teha seda üheksast kuueni, vaid tegeled sellega 24/7.” Paata on seda, miks kellestki on aktivist saanud, ka teistelt küsinud ning tihtipeale on tõukeks olnud mõni valus sündmus, mis puudutab inimest ennast või kedagi lähiringkonnast. „Kui sa näed enda ümber ebaõiglust ja tead, et saad selle muutmiseks midagi ette võtta, kuid ei tee seda, pole sa aktivist. Ent kui tegutsed vastupidi, siis see tähendab, et oled,” ütleb ta.

Paata tee aktivismi juurde sai alguse, kui ta elas Gruusia homofoobses ja tugevalt usklikus ühiskonnas geimehena ning mõttega, et ta on seetõttu justkui riigireetur. „See, et sa oled gei, oli stigma ning pidev enese allasurumine. Selle kohta polnud mingit informatsiooni, oli vaid nõukogudeaegne entsüklopeedia, milles seisis, et homoseksualism on perversne kiindumus samasse soosse,” meenutab Paata. „Samas tekitas minus küsimust, kuidas saab tunne, et keegi meeldib mulle või et ma armastan kedagi, olla niimoodi sildistatud. See oli hetk, mil otsustasin olukorrale vastu astuda ning alustada aktivismiga. Piisas vaid arusaamast, et meile on antud ainult üks elu ja ma ei saa elada seda hirmus.” Paata sõnul on just see üks punkt, kus paljud noored ei leia endas toimetulekuks jõudu ning lõpetavad oma elu. Sel põhjusel on väga oluline aidata neid, kes on üksi jäetud. Nii alustas ta Gruusias 2006. aastal geipidude korraldamist, mis viis hiljem sealse esimese LGBT-organisatsiooni Inclusive Foundation loomiseni, mille eesmärk oli jagada informatsiooni turvaseksi kohta, korraldada erinevaid uurimusi, nõustada ning pakkuda vajaduse korral juriidilist abi. Sellest ajast alates on tõstnud Gruusias pead hulk teisigi sarnaseid organisatsioone ja aktiviste, ent sellest hoolimata on homoseksuaalsus riigis, kus samasooliste suhted on legaalsed alles 2000. aastast, endiselt tabu: vähemalt 80% rahvastikust on uuringute põhjal homoseksuaalsuse suhtes negatiivselt meelestatud ning varem domineeriti ka kõige homofoobsemate maade tabeli esiotsas.

Eitamine süvendab probleemi

Sama taaka kannavad ka mitmed teised Paata tööpõlluks olevad riigid, mille hulka kuuluvad teiste seas Eesti, Albaania, Armeenia, Valgevene, Leedu, Venemaa, Kasahstan ja Kõrgõzstan ning millest paljusid iseloomustavad kommunistlik pärand ja religioossus. Kui nõukogude ajal oli homoseksuaalsus neis riikides kriminaliseeritud, siis nüüd ripub selle kohal just stigmakardin. Paata toob näiteks Venemaa, kus kõige läänest tuleva perversseks tembeldamine on täiesti tavapärane narratiiv. Venemaal kehtib 2013. aastast geipropagandavastane seadus, mille ametlik eesmärk on „laste kaitsmine informatsiooni eest, mis propageerib traditsiooniliste pereväärtuste eitamist”. Antud seaduse tõttu puudub noortel ligipääs olulisele LGBT-temaatikat puudutavale informatsioonile, samuti ei saa meedikud jagada adekvaatset teavet neile, kel on küsimusi oma seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi kohta. Human Rights Watchi andmetel on pärast seaduse jõustumist intensiivistunud stigmad ning ahistamis- ja vägivallajuhtumid LGBT-vähemuste esindajate vastu. Nii toob Paata välja, et seetõttu on Venemaal väga raske teha HIVga seotud tööd, sest kogu jagatud informatsiooni võidakse tõlgendada kui homopropagandat. „Kui sa räägid turvaseksist, on see promomine, kuna sa õpetad inimestele, kuidas toimib homoseksuaalne akt.” Paata sõnul on diskrimineerimine ja HIV levik otseselt seotud: „Kui tahad selle haiguse elimineerida, pead kõigepealt lahti saama faktoritest, mis kogukonna haavatavaks muudavad.”

Muidugi leidub praegusel ajal ka ekstreemseid juhtumeid. 2017. aastal kajastas meedia olukorda Tšetšeenias, kus võimud saatsid kinnipidamislaagritesse rohkem kui sada geimeest, keda solvati verbaalselt ja koheldi vägivaldselt ning kellest vähemalt kolm surid saadud vigastustesse. Tšetšeenia president Ramzan Kadõrov lükkas need väited ümber ning tema eestkõneleja Alvi Karimov sõnas: „Sa ei saa arreteerida ega rõhuda neid, keda siin riigis pole.” Jaanuaris lekkis aga meediasse uut infot, et ka detsembris toimus Tšetšeenias samalaadne aktsioon, mille käigus võimud vahistasid üle 40 naise ja mehe, ning väidetavalt kaks inimest ka hukkus. Lisaks on nende lähedasi ähvardatud vägivallaga, kui kinnipeetud avalikult repressioonidest rääkima peaksid. Samalaadseid juhtumeid on esinenud viimastel aastatel ka näiteks Aserbaidžaanis, mis on Rainbow Indexi põhjal üks vähim LGBT õiguseid arvesse võttev Euroopa riik.

Hirmu lahustumine

Sellegipoolest paistab mõne tunneli lõpus siiski valgus ning Paata sõnul on muutumas pilt, kuidas HIVd nähakse. Müüt, et HIV lõppeb alati surmaga, on praeguseks iganenud ning tihtipeale on nakatunute keskmine eluiga isegi kõrgem kui neil, kes haigust ei põe, seda tänu efektiivsetele antiretroviirusravimitele, millega on võimalik haiguse kulgu pidurdada ning organismi tugevamaks muuta. Teiseks edasiminekuks on PrEPi (pre-exposure prophylaxis) kasutuselevõtt, mis muudab igapäevasel kasutamisel HIVsse nakatumise seksuaalsel teel 90% ulatuses võimatuks, narkootikumide süstimisel on see protsent 70. Seda meetodit kasutavad Paata sõnul tihti näiteks sekstöötajad ning paarid, kellest üks on HIV-negatiivne ning teine -positiivne. Samas tuleb märkida, et kondoomi kasutamist PrEPi tõttu vältida ei saa, sest teiste sugulisel teel levivate haiguste eest see ei kaitse. Paata lisab, et üks suur murekoht on PrEPi hind, mis on Euroopas 500–600 eurot kuus, kuna kohalikud originaalravimite tootjad on kaitstud Euroopa Liidu intellektuaalse omandi õigustega, mistõttu pole ka odavamaid analooge veel laialdaselt kasutusele võetud. „Me räägime siin siiski inimeste eludest,” ütleb ta ja toob seekord positiivse näite just Gruusiast, kus PrEPi kuuajase ravikuuri saab kätte 10 euroga.

Paata sõnul on ECOMil käsil koostöö Tervise Arengu Instituudi, Eesti HIV-positiivsete võrgustiku, Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühingu Lunesti ja Eestimaa venelaste LGBT kogukonna VEK LGBTga. Ühiselt üritatakse levitada infot võimalikult laiahaardeliselt. HIV on Eestis siiski endiselt põletav probleem. Uute juhtude arv 100 000 elaniku kohta ületas 2015. aastal Euroopa Liidu keskmist neli korda (20,5 vs. 5,8 uut juhtu). Samuti võib Tervise Arengu Instituudi 2017. aastal korraldatud uuringust välja lugeda, et HIV-positiivsete suhtes on diskrimineeriva hoiakuga 45% täiskasvanud elanikkonnast, milles mängivad olulist rolli piiratud teadmised HIV levikuteedest ning see, kas ollakse kunagi nakatunud inimesega kokku puutunud.[14] See näitab taas, et valearusaamad tekivad suuresti just hirmude ja teadmatuse pinnalt, ja nende vastu saab võidelda vaid inimesi harides, mitte vähemusgruppide olemasolu eitades ja neid stigmatiseerides.