Jootekolb + avatud lähtekood + 3D-printerid + kogukond = revolutsioon kapitalistlikus süsteemis. Kas võib tõesti juhtuda, et praeguste keskkonnale kahjulike tootmismudelite asendamine saab alguse avatud töökodadest?

Kui ma kaheksa aastat tagasi Tartusse kolisin, ootas mind kohe esimesel nädalal ees üks ootamatu väljakutse. Korteris, kuhu elama sattusin, polnud kööki ning mõtlesime koos naisega olemasolevatest materjalidest tööpinna ja riiulid kokku panna ning „tuunida” ümber paar kapikest, et saaks vähemalt kuidagi süüa teha. Materjalidena olid meil kasutamiseks vana voodi osad ja paar lauda, mille leidsime kuurist. See oli esimene kord elus, kui ma Ikea mööbli kokkupaneku kõrval midagi oma kätega ehitasin.

Vaatamata sellele, et kõik lõikekohad olid kõverad ja mööbel tervikuna väga habras, püsides koos vaid nurgikute, kipsikruvide ja jumala tahte najal, mäletan, et tundsin ennast tol hetkel väga võimestatuna. Selle pühapäevani polnud ma kordagi elus akutrelli käes hoidnud. Maker-kultuuri üks eesmärk on tekitada keskkondi, kus inimestel on võimalik kogeda taolist võimestatust. Kohti, kus on võimalik iseendale öelda: ,,Jah, mina kui täielik võhik suudan ise oma käte ja ajuga asju luua.” Taolise keskkonna tüüpiliseks väljundiks on makerspace ehk avatud töökoda, kus leidub tööriistu, vahendeid ja materjale, et teha ise nii palju, kui varustus ja loovus lubavad.

Liikumise kolm haru

Maker-liikumisel kui subkultuuril on kolm peamist algallikat. Esiteks MITi füüsikaprofessori Neil Gershenfeldi loengusari ,,How to make (almost) anything”, mille tulemusena loodi MITis esimene avatud töökoda fab lab (fabrication laboratory), kus peaks olema võimalik toota kättesaadava kõrgtehnoloogia abiga ise peaaegu kõike. Rõhk ongi olnud tootmisel, mitte isiklike koduste projektide realiseerimisel. Seda kontseptsiooni on hiljem edasi arendatud ning nüüdseks leidub maailmas selliseid töökodasid ca 1500. 

Eesmärgiks on tulevik, kus enamik tarbeesemeid oleks võimalik kujundada, prototüüpida ning toota kõrgtehnoloogia abiga kohalikult, modulaarselt, minimaalse kulumarginaaliga ning avatud disaini printsiibil.

Liikumise teine esiisa on Dale Dougherty, kes lõi 2005. aastal ajakirja Make: Magazine, mis korraldab ka isetegijate laatasid (maker fair) ning aitab liikumise mõtteviisil ning praktikatel koolidesse levida. Make: Magazine on tekitanud oma tegevusega USAs elujõulise DIY-subkultuuri ning aidanud defineerida nende identiteeti maker-mõiste ümber.

Kolmandat allharu esindavad hackerspace’id ehk häkkerikojad, mis said alguse 90ndate Saksamaal esialgu häkkerite poolillegaalsetes klubides. 2005. aastal asutati Viinis Metalab, mis tegeles lisaks avatud lähtekoodiga tarkvara populariseerimisele riistvara häkkimise kujul samuti DIY teemadega.

Iga nimetatud haru täidab maker-liikumises oma rolli. Dougherty organisatsioon juurutab isetegemist üldhariduses, edendades (inseneri)teaduse, tehnoloogia, loovuse ja rakendusliku matemaatika alast haridust ning aidates koolidel luua oma avatud töökodasid. MITist alguse saanud haru töötab sellise tuleviku nimel, kus enamik tarbeesemeid oleks võimalik kujundada, prototüüpida ning toota kõrgtehnoloogia abiga kohalikult, modulaarselt, minimaalse kulumarginaaliga ning avatud disaini printsiibil. Häkkerikodade põhimõtted läbivad tervet liikumist: avatud disain ning lähtekood nii tark- kui ka riistvarale, võrdsus, vastastikune õppimine (peer-to-peer) ja loomulikult asjade (mitte vaid tarkvara) n-ö häkkimine. 

Praeguseks on kõik kolm voolu omavahel segunenud. On häkkerikodasid, mis on samas ka fab lab’id, ning on fab lab’e, kust ei leia kõiki kõrgtehnoloogilisi masinaid. Maker-liikumise ühiseks nimetajaks jääb aga põhiprintsiip võimestada kodanikke olema pigem kaasloojad kui lihtsalt tarbijad. 

Kannapööre globaalses tootmismudelis

Globaalne tootmine põhineb tänapäeval masstarbimise ja -tootmise mudelil, mida õigustatakse vajadusega säilitada näiliselt lõputut majanduskasvu. Taolise mudeli tulemusena toodetakse võimalikult odavalt ja kiiresti valmivaid tarbeesemeid, mille eluiga on lühike ning disain selline, mis ei võimalda parandamist. Lisaks koosnevad need osadest, mis on valmistatud eri materjalidest, mida pole tihti võimalik üksteisest lahutada, et nii vähemalt toorainet taaskasutada.

Maker-liikumise ühiseks nimetajaks jääb aga põhiprintsiip võimestada kodanikke olema pigem kaasloojad kui lihtsalt tarbijad. 

„Boonusena” on suur osa tänapäevastest esemetest toodetud tõenäoliselt Hiinas ehk nende tarnimiseks on kulutatud lisaressursse. Need on kolm moodsatele tarbeesemetele iseloomulikku tunnust, mille tõttu globaalne tootmine aina võimendab kliimakriisi. Fab lab’i võrgustiku visioon tootmisest tulevikus pakub välja ühe võimaliku variandi, kuidas saaks rahuldada 21. sajandi tarbija vajadusi, kasutades toorainet tõhusalt ning vähendades toodete ökoloogilist jalajälge.

Disaini globaalselt, tooda kohalikult

Fab lab’i võrgustiku üks allorganisatsioon Fab City töötab aktiivselt selle nimel, et tuua tootmist tagasi linnadesse. Fab City visiooni kohaselt on igas linnas vabrikute võrgustik, mis suudab toota tuleviku 3D-printerite jõul kohalikult peaaegu kõike. Lihtsustatult saaks tarbija laadida alla soovitud tarbeeseme disaini ning lasta selle kohapeal toota/printida. Sellise tootmise moto on disainida globaalselt, kuid toota kohalikult. Väiksemal skaalal toimib selline mudel juba praegugi. Selliste veebisaitide kaudu nagu thingiverse.com saab laadida alla tuhandeid avatud lähtekoodiga 3D-prinditavate tarbeesemete disaine. Samuti leidub tootjaid, kes ise sellist mudelit rakendavad. Näiteks arvutitootja Asus või fototarvikute tootja edelkrone pakuvad varianti, kus mõne toote osasid saab ostja ise 3D-printida.

Taolisel mudelil on palju eeliseid: tarbija saab eset oma vajaduste põhjal ise kohandada (disain on avatud lähtekoodiga, seega seda on võimalik muuta), 3D-printimise iseloomu tõttu on toode tõenäoliselt modulaarne, mis võimaldab seda paremini taaskasutada, uuendada ja parandada (mittesobiva osa saab lihtsalt asendada). Lisaks on enamikku osi võimalik printida/toota kohapeal.

Fab City visiooni kohaselt on igas linnas vabrikute võrgustik, mis suudab toota tuleviku 3D-printerite jõul kohalikult peaaegu kõike.

Kui kujutada ette, et sellist tootmismudelit toetab ka ringmajandusel põhinev toimiv infrastruktuur, kus jäätmeid töödeldakse samas linnas tooraineteks, mida saab kasutada omakorda kohe 3D-printimiseks, siis on tulevik üsna helge. Neil Gershenfeld usub, et sellise arengu üks võimalik lõppfaas oleks imemasin, mis on olemas igas kogukonnas, ühistus või majas. Topin masina ühest otsast sisse paar plastpudelit, vana sülearvuti ekraani ja natukene ränipudi, vajutan nuppu ning teisest otsast tuleb välja iPhone XYZ.  Gershenfeld kirjeldab oma raamatus ,,Designing reality” tulevikku, kus fab lab’id toimivad justkui raamatukogud, kus nii kodanikud kui ka ettevõtted saavad oma projektidele tuge ja vajalikke teadmisi, et imemasinaga imesid teha. 

Esimesed kohalikud kogukonnad

Nüüdseks on sellest möödas kaheksa aastat, kui ma esimest korda akutrelli kasutasin. Sisemise võhiku proovilepanekust on saanud hobi. Praegu julgen nimetada ennast maker’iks. Eelmisel aastal asutasime koos sõpradega MTÜ Paranduskelder, mille üks väljund on olnud avatud töökoja loomine. Paranduskeldri ülesanne on aidata minna üle ringmajandusel toimivale ühiskonnale, populariseerides parandamiskultuuri ning luues võrgustikku inimestest, kes armastavad samuti seda tunnet, mis tekib, kui võhik millegagi iseseisvalt hakkama saab.

Selleks et uue tootmismudeli kontseptsioon oleks täiuslik, on vaja praegune tarbimissüsteem ringmajanduse põhimõtetest lähtuvalt ümber kujundada. See protsess on kahesuunaline: tarvis on ülevalt alla seadusloomet, näiteks ELi regulatsioone seoses toodete parandatavuse, taaskasutuse ja jäätmetöötluse infrastruktuuriga, ning alt üles tuleb populariseerida tarbimiskultuuri, kus eelistatakse kestvaid ja parandatavaid tooteid, mille disain võimaldab nende taaskasutust. 

Selle kallal me Paranduskeldris töötamegi ning usume, et kui loome alt üles kogukonda, mis panustab oma käitumisega Neil Gershenfeldi portreteeritud (või sellega sarnasesse) tulevikku, siis aitame kaasa selle realiseerumisele. 

Jiří Krejčí on MTÜ Paranduskelder kaasasutaja, YouTube’i kanali Paranda eestvedaja ning TÜ religiooniuuringute ja teoloogia eriala bakalaureuseastme tudeng.