Rääkida surmast tähendab peaaegu alati rääkida ka elust ning küsimus inimese lahkumisestki algab elu väärtustamisest. See, kuidas kohtleme vanemaid inimesi, kuidas toimime inimese lahkumise korral ning kuidas mälestame eelkäinud põlvkondi, näitab meie ühiskonna kohta paljutki.

2024. issanda aastal võib me kultuuripildis kohata rohkesti surmateema olulist ja tänuväärset käsitlemist – lavastatakse lavastusi, avaldatakse raamatuid, avatakse näitusi, tehakse filmegi. Folklorist Marju Kõivupuu kohta ei saaks aga kuidagi öelda, et tema jaoks on surm uus või moodne teema, on ta meie surmakultuuri ja matusekombestikku uurinud siiski juba pikki aastaid (tänavugi andis kirjastus Pegasus välja tema koguka uurimuse „Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist”). Eks nende aastate jooksul on temalt lehe-, raadio- ja teleintervjuudes ka kõik asjakohased küsimused mitmekordselt ära küsitud, jäi vaid lootus, et maailm ise ja meie selle sees ajapikku ikka natuke muutume ning küsimused püsivad relevantsed. Liiati selgus, et Marjuga on niikuinii lihtsalt erakordselt meeldiv vestelda.

Mulle tundub, et kõikvõimalikes surmateemalistes raamatutes, intervjuudes, artiklites jne on kombeks rõhutada, et surm on meil väga ebapopulaarne teema, mis pühitakse n-ö vaiba alla, sellest ei taheta teada ega rääkida. Samas, kui praegu me kultuuripildil ringi vaadata, näib just, et surmateema on väga populaarne. Kuidas sulle tundub, kas siin on mingi vastuolu? 

Jaa, siin on vastuolu, sest teatavad diskursiivsed stammlaused elavad kaua ja kohanevad tegelikkusega aeglaselt. Kui räägime, et surm on ebapopulaarne teema, siis kordame varem öeldut, märkamata, kui palju või kui jõuliselt on surm alates koroonapandeemiast esiplaanile tõusnud. Teema kohalolu toetab omakorda Venemaa sissetung Ukrainasse. Lähiaastatel on ka tehtud rohkelt moel või teisel surmaga seotud lavastusi – mul oli endalgi au aidata kaasa Piret Jaaksi ja Marta Aliide Jakovski etenduse „Lõpp” ettevalmistamisel, mille tarvis tehti inimestega põhjalikke intervjuusid. Eile (jutuajamine toimus 22. oktoobril – M.T.) käisin Vene Teatris farsi „Kuidas me matsime Stalinit” ettelugemist vaatamas. Seal käis läbi mõte, et miks te räägite Stalini surmast, lavastage parem seda, kuidas Stalin oli noor või kuidas temast sai koletis. Nii et ma kindlasti ei tahaks nõus olla, et surmateema on ühiskonnas praegu ebapopulaarne.

Kui vaatame teemat aga indiviidi tasandil, on olukord pisut teine. Eesti ühiskond on teadupoolest ju väga väike. Meie riigis elab pisut üle miljoni inimese ja tõenäoliselt me tunneme kõiki – ütleme niimoodi, et üks, kaks, kolm, neli, viis inimest edasi ja ikka leiame mõne ühise tuttava. Aga samas on murettekitav, kui palju inimesi saadetakse siit ära nii-öelda tundmatuna. See paistab silma eriti Tallinnas. Näiteks oikumeenilised jumalateenistused, mis kalmistutel hingedepäeva paiku toimuvad – kus tuhapuistealale puistatakse nende inimeste tuhk, kelle omaksed ei ole soovinud matuserituaali väärikalt läbi teha.

2016. aastal ütlesid „Plekktrummis” nõnda: „Suhtumine surma tegelikult peegeldab meid endid või meie ühiskonda või meie tõekspidamisi palju teravamalt või valusamalt kui mõned muud [kultuuriilmingud].” Miks ja kuidas see nii on? Miks just suhtumine surma meie ühiskonda nõnda hästi peegeldab?

Olen uurinud matusekombestikku just selle pärast, et vaadata, kuidas inimesed käituvad, kui nende lähedane sureb – kuidas nad leinavad, kas üldse ja mis rituaale peavad vajalikuks, kuidas need rituaalid ajas muutuvad. Sest võime ju rääkida surmast ka näiteks kirjanike loomingu kaudu, kunsti kaudu. Hingedepäeva paiku kõlavad kontserdisaalides ja kirikutes kontserdid ja reekviemid, mis on pühendatud surnutele. Võib-olla inimesed satuvad ka kirikusse hingedepäeval või hingedeajal rohkem… Aga see on minu arvates natukene teistsugune tasand.

Abstraktsem?

Just nimelt, abstraktsem. Ja esteetilisem. See annab inimesele mingisuguse teise elamuse kui see, kui sinu enda lähikonnas keegi igaveseks lahkub – kui pead ise sellega tegelema, kuigi tänapäeval on lahkunu ärasaatmisega seonduvast saanud teenus, mida on võimalik osta. Kui inimene kuulub mõnda kogudusse, kui ta on ühe või teise kiriku liige – või näiteks maausuline –, siis maailmavaade näitab talle kätte, kuidas surma puhul käituda. Aga kui inimene ei ole seotud ühegi kogudusega, jääb ta omal kombel üksi. Minu jaoks algab inimese lahkumine tegelikult elu väärtustamisest. Räägime ühiskonnas sellest, et meie inimeste eluiga on tõusnud, see peaks näitama ühiskonna toimimise teatavat kvaliteeti – inimeste head tervisekäitumist, võib-olla head arstiabi ja nii edasi. Aga samas ei räägi me tegelikult sellest, missugune on eakate inimeste elukvaliteet, missugused on nende elu lõpuaastad ja kas nende lähedased, kes nendega tegelevad, saavad vajalikul määral tuge ja abi. Meil on see valdkond minu arvates ühiskonnas katmata.

On murettekitav, kui palju inimesi saadetakse siit ära n-ö tundmatuna – tuhapuistealale puistatakse nende inimeste tuhk, kelle omaksed ei ole soovinud matuserituaali väärikalt läbi teha.

Ühelt poolt saab ju öelda küll, et oi jaa, 60 on uus 40 ja 70 on uus 50 (naerab), aga mida see sisuliselt tähendab? Sealt me jõuame sammhaaval ka elu päris viimase vaatuseni – kuidas sellisel puhul käituda? Seesama Vanemuise „Lõpp” käsitleb seda, kui sind pole ühel ilusal päeval ühiskonnale enam vaja, kui sind tabab haigus, mis on ravimatu. Kuidas sinu lapsed sellega suhestuvad, et ema või isa sotsiaalne roll muutub ja mingil hetkel tuleb tal siitilmast lahkuda? Kes seda korraldab ja kuidas? Kas me peiedel üldse räägime selle inimese elust? Ühelt poolt kasutame tänapäeval surmast rääkides pehmendavaid metafoore, aga teisalt on matuserituaalid lühenenud. Ma ise olen nii vana inimene, et saan omaenda elu näitel võrrelda matuste korraldamist aastal 1979 ja matuste korraldamist esimesel koroonakevadel.

Seal on ilmselt ka vahe, kas see toimub väikeses Lõuna-Eesti kohas või suurema linna kontekstis?

Ega seal tegelikult suurt vahet ei ole, kuigi see küsimus on asjakohane – sa ei saagi seda teada, kui sa ei ole seda kogenud. Nõukogude ajal tuli kõik ise korraldada. Lahkunu suri kodus, lippasid nädal otsa ringi, nii et kogu aeg oli tegemist: surnu pesemine, riietamine, kirst, kust sa saad laululehed, kust pärjad, mis sa lauale paned, kust sa selle heeringa saad. Kõik-kõik tuli ise teha. Ma arvan, et omal kombel see oligi lein tegevuse kaudu, see oli teistlaadi teraapia. Esimesel koroonakevadel istusin aga hommikul kell kaheksa arvuti taha ja orienteeruvalt kella kaheks olid mul kõik vajalikud toimingud tehtud – surmatunnistus digitaalselt käes, matusebürooga kokku lepitud, sugulased teavitatud… Ja siis ma tõusin püsti ja mõtlesin, et nonii, teoreetik, nüüd sa siis saad praktiliselt aru. Saad teate, et sinu inimene on lahkunud, ja mõne tunni pärast sul ei ole enam midagi teha – kõik on korraldatud. Heake küll, võib-olla inimene, kes on kristlane, läheb kirikusse, loeb palve, paneb küünla, võib-olla otsib välja fotod. Seda ma ka tegin, vaatasin fotoalbumeid, panin küünla, meenutasime… Aga sa tahaksid midagi veel teha.

Kunagi küsiti minu käest – nagu tänapäeval ikka, meedia otsib intriigi –, et kuidas siis nii, et matusebürood pakuvad eri hinnaklassis teenuseid, ja mina vastasin, et aga mis saab meil selle vastu olla – palju kurvem on see, kui lahkunu jääb rituaalidest ilma selle tõttu, et tema omastel ei ole võimalik matuseid korraldada. Ka kõige lihtsam südamlik ärasaatmistalitus kõige napimate vahenditega on parem kui mitte midagi. Ja kui keegi soovib seda teha uhkelt, siis miks mitte. Meile võib tunduda kummaline näha kalmistuil slaavi kultuuriruumist pärinevaid üleelusuuruseid uusrikaste hauakivisid, millel inimest on kujutatud kuldkettidega, seal on autod, kallid napsid, sigaretid, ühesõnaga staatust tähistavad kultusesemed. Aga see näitab ju just seda, et matusekommetes paistab elu väärtustamine silma vägagi erinevate nurkade alt.

Teine küsimus, mis meedias ikka väikeseid jagelusi tekitab, on halloween – igal aastal arutatakse, mida ja kuidas on õige ja kohane tähistada.

Jaa, see valmistab igal sügisel parasjagu peavalu (naerab) – on neid, kes tahaksid selle püha tähistamise üldse ära keelata, selle tähistamine on nagu mingi omalaadne eestluse mõõdupuu. Halloween on rohkem kui paar tuhat aastat vana keltide surnutepüha, millest on saanud ajaga popkultuuri osa. Meie oleme harjunud mälestama oma lahkunuid vaikuses, harduses, aga halloween on selline lõbus õhtu, kus maskeeritakse ennast kellekski teiseks, näiteks surnuks – selle põhjus on aga peitunud uskumuses, et surnute hinged, kellel on sel ööl luba inimeste maailma tulla, ei saa nii elavaid endaga kaasa viia. Nii et see ongi mõtteviisilt teistsugune komme ja minu arvates põrkuvad siin natuke ka maailmavaatelised hoiakud. Ka nähakse tänapäeval mõnedes ringkondades halloween’is nõidade ja musta maagiaga tegelevate inimeste püha.

Samas on hingedeaja tähistamine meilgi ajas muutunud. Selleks ajaks, kui meie hakkasime 19. sajandi lõpus massiliselt folkloori koguma, olid väga paljud kombed taandunud. Hingesantide käimise kommete kohta on pandud väheke kirja Mulgimaalt, aga võib-olla oli see palju laiemalt levinud. Näib, et sügisesel hingedeajal on olnud siinmail tavaks maskeeruda loomadeks ja teisteks olenditeks ning käia maskeeritult tarest tarre… Mulle seostub asjaolu, et inimesed on kujutanud eri kultuurides surnute naasmist, abstraktse mõtlemisega. Meiegi paneme hingedepäeval akna peale küünlad, võib-olla jätame hingedele toitu, aga kuidas me aru saame, et hinged tulevad tagasi? Küllap see tänapäeval meelelahutusliku funktsiooniga kellekski teiseks maskeerumine on olnud üks võimalikke rituaalseid viise sideme loomiseks teispoolsusega.

Me räägime eluea tõusust, aga samas ei räägi me sellest, missugune on eakate inimeste elukvaliteet, missugused on nende elu lõpuaastad ja kas nende lähedased saavad vajalikul määral tuge ja abi.

(Siinkohal kostab meie jutuajamisse kusagilt Tallinna Ülikooli Mare maja neljanda korruse suunast tugev mütsatus, võib-olla koputus) Jaa, palun, sisse! Näed, nad on olemas! Jah, ma suhtun teisse austuse ja lugupidamisega. (Naerab ja jätkab täiesti sujuvalt) Kultuuriteoreetikud ütlevad, et ega see inimese mälu kolmest põlvest väga kaugemale ei ulatu. Me ei suuda kanda kaasas sajanditepikkust kultuurimälu, aga mingisugused uskumused, motiivid tulevad aegade filtrist läbi ja kindlasti anname igal kümnendil neile ka mingisuguse uue tähenduse. Ma arvan, et üldinimlik on, et mäletame ja väärtustame eelkäinud põlvi. Kui räägin lastele vanadest aegadest, siis ikka ütlen, et oleme natuke nende nägu ja natuke nende tegu, meie ühiskond on moel või teisel nende loodud ja kõik see, mis on varasematel sajanditel olnud, kajastub meis. Mineviku kogemustes on ka hoiatusmärgid, iseasi, kas me nendest alati õpime. Paraku vist mitte, aga minevik on meiega siiski kaasas ja kindlasti on see seotud ka kõige sellega, mis puudutab inimese surma ja rituaalset käitumist surma korral. Sealtkaudu on minu meelest võimalik mõista tänapäeva inimest – ka matuserituaalide kasinus näitab midagi tänapäeva inimese kohta. Et me ei taha reaalsele surmale liiga palju oma aega ja raha kulutada. Küll aga meeldib inimestele praegu surmast filosofeerida, surma kui fenomeni üle arutleda. See tendents paistab silma iseäranis uusvaimsuses. Aga muidugi näitab midagi meie kohta ka see, et hingedepäeval on Eesti kalmistud väga ilusad, küünlatuledes. See näitab, et me tegelikult ei ole lähedasi unustanud. 

Kuidas muide suhtuda inimesse, kes väidab end kindlasti teadvat, mis tuleb pärast surma?

Kuidas on filmiklassikud öelnud… Ma kummardan selle inimese kindlameelsuse ees. See on hea, kui inimene teab (naerab)! Uskuva inimesega on väga raske arendada mingisugust dispuuti või arutelu, sest ta usub, et asjad on niimoodi, nagu tema väidab, ja häda sellele, kes arvab teistmoodi. Müüdi tões ju ei kahelda.

Jah, ja samamoodi on uskuval inimesel raske uskmatuga. Et kuidas me siis aru ei saa, kuidas me ei usu ega näe!

Täiesti nõus. Seepärast mulle meeldib teadmistepõhine maailm väheke rohkem, sest sellel väljal saan ma argumenteerida. 

Ka kõige lihtsam südamlik ärasaatmistalitus kõige napimate vahenditega on parem kui mitte midagi. Ja kui keegi soovib seda teha uhkelt, siis miks mitte.

Sinu raamatutes, sh tänavu ilmunud „Inimese lahkumises”, on kirjeldatud, kuidas maarahvas on muu hulgas uskunud, et lahkumise ja surmaga seotud rituaalide täitmata jätmisel või valesti täitmisel hakkab surnu „kodu käima”. Ühelt poolt on ju lihtne tänapäevasest perspektiivist „vanarahvas” kogu täiega lihtsameelseks hinnata, aga samas paistab, et mitmelgi neist ähvardavatest uskumustest on olnud mingid praktilised põhjused.

Sellega on nii- ja naapidi. Kui vaadata ajas tagasi, siis teame, et inimesed on elanud suhteliselt lühikest aega ja vanadusse suremine ei olnud just eriti tavaline, pigem surdi haiguste tõttu. Aga kust see haigus tuleb? Kas haigus on surma sünonüüm, tema ilmumiskuju? Nii et saame küsida, mida on surm eri aegadel kultuurides üldse tähendanud. Meie praegused põlvkonnad on kasvanud üles teadmisega, et nakkushaigustesse ei surda. Jälgisin suure huviga koroonadiskursust, seda, kui palju pakuti seletusi, miks selline pandeemia valla pääses. Et kas see oli viirus, mis pääses laborist kogemata kombel välja, või oli see biorelv? Või oli see haigus, mis kandus loomadelt üle inimestele? Kui aga püüan panna ennast kas või neli-viissada aastat tagasi elanud eestlase mõtteilma – kuigi see tuleb mul kohmakalt välja –, siis ilmselt üks levinuim nakkushaigus oli katk. Aga millised olid üldse toonased teadmised haiguste levikust? Me ei kujuta tegelikult päriselt ette selliseid epideemilisi olukordi, mis on inimkonda laastanud, me ei tea, mida tähendavad päriselt katkuhauad või see, kui küla jääb päriselt tühjaks. Ja kuidas see kõik mõjutab inimeste alateadvust. Kuigi koroonaga saime vist natukene tunda, mida tähendab inimeste hirm epideemilise nakkushaiguse ees.

„Koduskäimise” hirm on ilmselt olnud seotud ka inimestele omase kõikide elus ettetulevate olukordade kontrollimise vajadusega – et esivanemad võiksid ju meid külastada, see kontakt võiks säilida, aga seda peavad reguleerima elavad, mitte surnud, surnu ei tohi otsustada, millal ta tuleb. Mulle tundub, et praegu näiteks tehisaru arenguga oleme loonud illusiooni, et suudame jällegi kõike kontrollida. Aga seesama inimese kontrollivajadus avaldub kõigepealt ju maagias – ma kasutan mingeid sõnu, teen mingeid toiminguid, et asjad kulgeksid nii, nagu mina soovin. Nüüd on meil nutikellad, loeme oma samme, võib-olla vaatame, kuidas meie süda lööb, saame jälgida, kas magame öösel hästi. See annab meile mingit teavet meie tervisenäitajate kohta, aga kuidas see mõtestab inimeseks olemist?

Väga tore, et sa tehisaru küsimuse siin niipidi sisse tõid, sest teiselt poolt näeme tehisaru asjus ju ka väga domineerivat ja hoolega kajastatud hirmu, et me kaotame selle kontrolli.

Just nimelt, on eksistentsiaalne hirm, et tehisaru võtab meie maailma üle! Need motiivid kajastuvad ka varasemas ulmekirjanduses, ulmefilmides jne. Sotsiaalmeediasse on talletunud meie digitaalne jalajälg, mille põhjal suudavad taasloometööstused juba praegugi luua inimese n-ö digitaalseid teisikuid, kellega leinajad saavad ekraani vahendusel vestelda. Mul on tunne, et me ei suuda ka inimese lahkumise korral tegelikult temast n-ö lahti lasta. Religioonides ja rahvauskumustes on leinaaeg olnud ju piiratud, aga mulle näib, et meie ajale on tunnuslik lõpetamata lein…

Olen mõelnud mälu ja mäletamise kontekstis ka sellele, et fotograafia on võrreldes inimkonna ajalooga eksisteerinud ju suhteliselt lühikest aega. Kas suudame üldse ette kujutada, mida tähendab, et inimene elab su mälestustes, kui sul ei ole temast mingisugust pilti, sul on parimal juhul ainult lood? Kui mõtlen oma lapselapse peale, siis kui mitme põlve jagu on temal lähedastest sugulastest fotosid. Ja kui palju vähem minul.

Ka matuserituaalide kasinus näitab midagi tänapäeva inimese kohta. Et me ei taha reaalsele surmale liiga palju oma aega ja raha kulutada.

Kui nii mõelda, siis see ju peab arvestatavalt mõjutama inimese enesetaju.

Absoluutselt. Minu kadunud vanaema sünniaasta oli 1890 ja kui siis kuuekümnendatel telekas majapidamisse tuli, siis tema keeldus kategooriliselt vaatamast televiisorist neid inimesi, kes olid siitilmast lahkunud. Võib-olla ta ei suutnud seda päriselt mõista.

Kogu tehnoloogia areng on viinud tõepoolest küsimuseni, et kui targaks me mõned masinad loome. Sest iga masin on minu arvates nii tark, kui tark on tema looja, aga seal võib alati juhtuda midagi, mingisugune error. Ma ei tea infotehnoloogiast kuigi palju, aga tooksin paralleeli vanade rahvajuttudega, kus näiteks sulane loeb lauale jäetud raamatut, mis sisaldab nõiasõnu, ja ta loeb need läbi, sest ta tahab ka näiteks libahundiks käia. Aga selgub, et ta ei käi nendest nõiasõnadest üle, ta ei oska ennast enam tagasi moondada ja vajab selleks tugevama-targema abi. Ütlen tudengitele ikka, et tegelikult on ürgvanad rahvajutud tohutult õpetlikud – see räägib ju näiteks sellest, et kui sa midagi teed, siis kas oled piisavalt kindel ja tugev, et sa tead, mida sa teed? Kas sa oskad kõiki käike ette näha? Võib-olla see hirm kandub tõesti ka neisse inimeste loodud uutesse nähtustesse, mida me nimetame tehisaruks ja tehisajuks. Kui nutikas ta on ning kas ja mis tingimustel võib ta oma loojate käest lahti pääseda ning hakata iseseisvalt tegutsema?

Ega päris kõike vist ei saagi keerulisemate nähtuste puhul ette näha, vähemasti võin üsna kindlalt aimata, et sotsiaalmeedia esimeste sammude aegu ei kujutatud ette, et kunagi hakatakse seal kassipiltide, meemide, sünnipäevaõnnitluste ja ürituste kuulutuste vahele kaastundeavaldusi postitama, mis, pean tunnistama, on minule isiklikult senimaani väga võõras.

Sotsiaalmeedia on kahtlemata arenenud muljetavaldava kiirusega, mis on omakorda kindlasti mõjutanud inimese käitumist ja kombeid. Kui inimene läheb sotsiaalmeediasse, siis ta võtab sinna kaasa ju kogu oma elu – isiklikud tähtpäevad, aga tõepoolest ka surma ja leinaga kaasnevad kaastundeavaldused. Aga on ju ka inimesi, kes seda ei tee. Tähelepanumajandus on üks põhjus, miks inimene soovib oma elu argisemaid või intiimsemaidki üksikasju teistega jagada, ta tahab kuhugi kuuluda. Võib-olla on see märk 21. sajandi inimese üksildusest.

Religioonides ja rahvauskumustes on leinaaeg olnud ju piiratud, aga mulle tundub, et meie ajale on tunnuslik lõpetamata lein.

Me ei ela tänapäeval enam väikestes kogukondades, meil on erinevad sotsiaalsed suhtlusgrupid, kelle liikmed ei pruugi üksteist tunda ja ei tunnegi. See puudutab muidugi ka matuseid – keda kutsuda, kust neid leida…  Olen suhelnud tuttavatega, kelle lahkunud lähedased ei ole jätnud maha oma soove, ja nad ütlevad, et väga keeruline on nõnda matust korraldada. Tegelikult on see vana komme, jätta kuskile kiri, olgu see siis tänapäeval arvutis töölaual või kusagil ümbrikus – mida võiks ju ka aeg-ajalt uuendada, sest elu muutub –, et kes on need inimesed, keda sooviksime näha oma matusel, mis rituaale soovime jne. See väike ettevalmistamine ei tee paha. Uku Masing on öelnud, et matus on viimane kord, kui saame avaldada inimesele ilma tema teadmata kogu oma lugupidamist. Kui võtame juba matuse korraldada, siis ju soovime, et see oleks südamlik, meeldejääv sündmus, et me mäletaks inimest hea sõnaga, ja jätkuvalt on kombeks, et lahkunu viimased soovid on kena täita. Muidugi juhul, kui me teame neid.

Ma ise olen mõelnud, et kui me ei ole religioossed, kui me ei usu näiteks viimset kohtupäeva ja ülestõusmist või mingisugusel muul moel „elu pärast elu”, siis meil peaks ju olema täiesti ükskõik, mis meie maistest jäänustest saab. Aga mulle tundub, et peaaegu kellelgi ei ole täiesti ükskõik!

Kindlasti mitte. Tänapäeval on hakatud rääkima ka patsienditestamendist ja organidoonorlusest. See on ka inimese tahteavaldus – võib-olla näiteks mõnigi meie lähedane oleks soovinud, et midagi temast võiks elada kelleski, kes seda (näiteks organit) väga vajab. Aga me ei teadnud seda. Lugesin hiljuti, kuidas kunstnik Navitrolla andis teada, et tema hea meelega loovutab oma keha teadusele. See tahteavaldus ei pea puudutama ainult elustamist ja sellist staadiumit, kus me bioloogiliselt oleme elus, aga ei ole enam kontaktivõimelised, vaid võib anda suuniseid sellegi kohta, kuidas meie surnukehaga pärast meie lahkumist toimida. Mõni inimene ei taha, et tema surnukeha tuhastataks, mõni ei soovi jälle kirstumatust. See on minu meelest inimlik ja lugupidav ja ühtegi viisi ei peaks pahaks panema.

Kuigi kui tuhastusmatus taasiseseisvumise käigus Eestisse jõudis, siis otsustati, et lähedased ise valivad, mida nad lahkunu tuhaga teevad – mis minu arvates ei ole alati põhjendatud, sest lahkunu tuhastatud säilmetega toimitakse Eestis vahel ikka väga… (ei leia kohe õiget sõna) kummaliselt. Näiteks puumatus on ju iseenesest küll aktsepteeritav – et saad tuhaurni koos puuistikuga –, aga ma arvan, et puu võiks istutada ikkagi selleks ette nähtud pühasse metsa või sallu, näiteks Rapla lähedal ongi rajatud selleks eraldi park. Igasse kohta, näiteks linnaparki või korteriühistu maale, ei sobi kohe kuidagi. Maaomand võib vahetuda ja ega me keegi ju ei taha elada majapidamises, kus roosipõõsa alla on maetud kellegi võõra vanaema tuhk. Kui oleme ühiskonnas niimoodi kokku leppinud, et oleme eraldanud siitilmast lahkunutele kindlad rituaalsed maalapikesed – surnuaiad, kalmuaiad –, siis las nad olla seal.

Tänapäeval räägitakse palju sellestki, et lapsi ei taheta enam matustele kaasa võtta, ja vist ka muretsetakse seepärast, et lastel jääb nõnda kokkupuudet ja mõistmist seoses surmaga väheseks, „Inimese lahkumise” lõpuosagi on õppematerjal koolidele, kuidas õpetajad võiksid lastega neid küsimusi käsitleda.

Jah, oleme arutanud seda tegevõpetajatega ja ühe doktorandiga oleme samuti käinud õpilastega surmateemadel rääkimas. Ja selgub, et lapsed tahavad küll surmast ja leinast rääkida. Nii et matustel osalemine on üks asi, aga ega sellega surmateema laiemalt ju ei lõpe.

Nii et pigem on asi täiskasvanutes, kes tahavad lapsi ehk liialt kaitsta?

Ma mõistan ka neid täiskasvanuid, kes kardavad sellel teemal rääkida. Inimesed on ju nii erinevad, lapsed on ka erinevad, tänapäeval on võib-olla ka teatavat ühiskondlikku ärevust rohkem. Vanemad loodavad, et paljud teemad käsitletakse koolis „ära”, et nendega ei pea ise tegelema. Aga kuidas rääkida koolis surmast nii, et see oleks eri vanuses lastele mõistetav? Saksamaal ja mitmel pool Euroopa riikides näiteks külastatakse gümnaasiumiklassiga inimeseõpetuse tunnis krematooriumit, aga meie ühiskond vist ei ole selleks veel valmis. Väga hästi saab rääkida ju ka kirjanduse kaudu ja selliseid toredaid raamatuid meil juba on, näiteks Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised” on ületanud eesti keele piiri, seda tõlgitakse inglise keelde, kuna see on sobiv näide, kuidas lastega inimlikult ja arusaadavalt surmast rääkida.

Kogu nutikella pakutav informatsioon – kuidas mu süda lööb ja milline on mu vererõhk – ei anna kahjuks vastust küsimusele, kuidas ma ennast tunnen. Kas ma tunnen ennast õnnelikuna, hoituna, armastatuna?

Haridusinimesed on tõesti rääkinud palju sellest, et järjest rohkem asju, mis on varem olnud n-ö kodused teemad, tahetakse kooli õlule panna. Mis võiks olla selle põhjus, kas ehk vähenev kogukondlikkus?

Ma ei oskagi öelda, kust see tulnud on, et me ei taha või ei julge ise paljudel teemadel vastutust võtta. Heake küll, mina olen külalaps, maalaps ja aeg-ajalt ikka tuli külas matuseid ette, see oli päriselu, osa päriselust. Olen küll seda korduvalt rääkinud, aga lapsena tähendas matus minu jaoks muu hulgas seda, et said väga palju paremat toitu (naerab)! Aga muidugi oli seal oluline ka suhtlus – surnu vaatamine eelmisel õhtul; kui sugulased kogunesid, räägiti ja arutati. Ilmselt ongi asi selles, et olen sellises keskkonnas üles kasvanud, võib-olla sellest tuleb teatav julgus seda teemat puudutada, sest arhiivid ja muud ajaloolised allikad jõudsid minu juurde ikkagi kröömike hiljem, teadustööd tehes. Lapsepõlves need teemad lihtsalt olid olemas, see oli loomulik – inimesed surid kodus, neid pidi pesema, riidesse panema, kirstu panema, neile väärika matuse korraldama. Ühiskonna medikaliseerumise ja uusvaimsusega kaasnev surma tõlgendamine on selle pragmaatilisuse minetanud… Selles aimub teatavat võõrandumist.

See vist avaldub ka lahkumise, lahkuja ja lahkunuga kokkupuutumise hirmus. Olen muidugi täiesti veendunud, et kardaksin seda ka ise, väga.

Üliõpilaste ja sotsiaaltöötajatega rääkides olen kuulnud sellest, et kui inimeste lähedased jõuavad oma elukaare lõppu, siis ei taheta enam isegi lahkujaga otse suhelda, vaid suheldakse meditsiinitöötaja vahendusel – et kuidas tal on. Siis on hiljem ka mugav öelda, et aga miks te siis midagi ei teinud.

Tegin selle lehe tarbeks väikese intervjuu hingehoidja Piia Ruberiga, kes rääkis muu hulgas, et tema jaoks on kõige ilusamad kodusurmad. Mulle tundub, et meedias keskendutakse ses küsimuses valdavalt hoolduslikule aspektile – et inimesed ei jõua töö ja muude kohustuste kõrvalt vananevaid omakseid hooldada. Aga Piia lisas siia minu jaoks uue aspekti, et on olukordi, kus inimene on lahkumas ja ka hooldekodus või haiglas ei saaks tema valu vähendada paremini kui kodus, lihtsalt meil endil on raske lähedast kannatamas näha, nõnda on lihtsam ta „ära saata”. See oli üsnagi südantlõhestav minu jaoks. Et selle pärast ollakse sunnitud üksi võõras kohas surema…

Jah, ma olen ka ise seda lähedalt näinud, kuidas inimesed lähevad lukku või kapselduvad või lausa põgenevad probleemide eest – ma ei taha sellega tegeleda, see on ebameeldiv, see on rusuv, see mõjub mulle halvasti. Kahtlemata ongi väga keeruline tegeleda inimesega, kes valmistub meie hulgast lahkuma. Meditsiinisüsteem suudab tagada bioloogilise elu mingi kvaliteedi, aga inimene on sotsiaalne olend. Jah, me kindlasti tõrjume ebameeldivaid asju ja ma ei oskagi öelda, kas see on ainult heaoluühiskonna tunnus, mille üheks omaduseks on veel ju ka individualiseerumine, mina-kesksus.

On muidugi selge, et heaoluühiskonnast ei tule ainult head asjad. Ehk – ja sinagi oled oma tegevusega seda ju kogu aeg näidanud – see ei pea nii olema ja me ei pea sellega leppima.

Jaa, me peame sellega tegelema, me peame rääkima vanadusest, haigustest, inimese emotsionaalsest ja füüsilisest elukvaliteedist. Loomulikult vanadus hirmutab, kui kohtame meedias ainult uudiseid sellest, kui halvasti inimesi hooldekodudes koheldakse, kuidas eakamad inimesed ei soovi sinna minna – muidugi nad ei soovi, nad on ju neidsamu lugusid kuulnud, nad kardavad. Vana inimene muutubki rigiidseks. Mu oma lapsed teavad, kui jonnakalt ma suhtun kõikidesse sellistesse asjadesse, mis on minu arvates põhjendamatult uuenduslikud! Surun nagu kits jalad tugevasti vastu maad ja ütlen, et las asjad olla nii, nagu on (naerab).

Ma tunnistan, et ma ei ole kunagi varem oma elus seda teinud, aga viimastel aastatel olen küll õhtuti mõelnud, et kui kusagil on mingi kõrgem vägi, et ta siis seda pisikest riiki hoiaks ja neid inimesi siin.

Vanemana kardamegi palju rohkem, meil on palju suuremad hirmud. Peaksime vaatama, missugune on üldse meie vanemaealiste hoolekanne, kuidas muuta seda kuvandit positiivsemaks. Kuidas vähendada inimese kannatusi, kuidas säilitada sotsiaalne elukvaliteet. Kogu nutikella pakutav informatsioon – kuidas mu süda lööb ja milline on mu vererõhk – ei anna kahjuks vastust küsimusele, kuidas ma ennast tunnen. Kas ma tunnen ennast õnnelikuna, hoituna, armastatuna? Kas ma võin kindel olla, et minu viimaste soovidega arvestatakse?

Ja kas ma tunnen ennast vajalikuna.

Just nimelt. Väga uhke on näidata, et meie keskmine eluiga tõuseb, aga mida see tähendab elukvaliteedile, mida see tähendab seenioride tööalasele hõivatusele ja nii edasi. See on hästi oluline, et sa tunned, et oled vajalik, et sa ei ole kõrvale heidetud. Oluline on just küsimus, missugune on minu panus ühiskonda. Ka ma ise tajun seda, et aastate kogunedes kulub mul asjade tegemiseks paratamatult natuke rohkem aega, võib-olla mu energiavarud on veidi piiratumad, ma ei jaksa enam – ka emotsionaalselt – nii palju. Füüsilise suutlikkuse poolest ei saa kindlasti 60-aastast ja 30-aastast võrrelda, aga samas on olemas teatav vaimne kogemuste pagas, võib-olla mingi heas mõttes ühiskonnakriitilisus – ja see peabki niimoodi olema, et noored on tormakad ja vanad on tasakaalukad, siis püsib maailm paigas.

Minuealised ikka ütlevad, et oh, oleks ma kahekümneselt olnud nii tark nagu praegu, küll mina teeks siis asju õigesti! Aga teistpidi jääks jälle väga paljud vahvad asjad, noorele eale heas mõttes tunnuslikud lollused tegemata, millest oleks omakorda kahju (naerab). See on ka selle elu üks võlusid.

Kuidas sulle tundub, kas meile võrdlemisi lähedal toimuv sõda selle praeguses faasis tõstab surma teemana meie jaoks pigem olulisemale kohale või oleme muutunud nüüdseks, vastupidi, selle suhtes külmemaks?

(Silmanähtavalt tõsinedes) Üks on see, mida ikka öeldakse – inimene harjub. Alguses, kui Vene väed tungisid Ukrainasse, oli see muidugi kohutav. Nüüd mulle tundub, et kogu maailm on sellega natuke ära harjunud, sest siin-seal toimub ikka sõdu, inimesi ikka hukkub ülekohtuselt… Vahel ma mõtlen, et harjume sellega, kuna see ei puuduta meid väga konkreetselt; sõda on muutunud abstraktsemaks.

Ma arvan, et vanemates inimestes on see sõjapaine sees, minus sõjajärgse lapsena mingil määral samuti. Mäletan, et kartsin lapsena tsiviilkaitseõppuste sireene, eriti kui olin üksinda kodus, sest ma ei saanud tegelikult aru, millal on mängult ja millal on päriselt. Nüüd on meil olnud 30 aastat taasiseseisvunud Eestit, kus meil õnnestus vabaks saada niimoodi, et midagi hullu ei juhtunud. Aga julgen väita, et see on pigem õnnelik erand.

Olen üks neist, kes ütleb, et rahu hoidmiseks tuleb valmistuda sõjaks. Aga kõike seda, mis Eestis sellega seoses toimub, tuleb inimestele ausalt vahendada. Päris kõigest muidugi ei saa rääkida, juba seoses riigikaitsega, aga on tähtis, et oleksime suurte ja oluliste teemade puhul avatud. Ja et usaldaksime oma riiki. Praegusel ajal tuleb kõigiti suurendada sotsiaalset sidusust, me ei tohi tekitada olukorda, kus erinevad sotsiaalsed grupid on üksteise vastu, levivad kõikvõimalikud vandenõuteooriad ja nii edasi. Sest oleme pisikene piiririik ja meie ellujäämine sõltub sellest, kuidas me suudame hoida oma inimesi ja kuidas me suudame hoida seda riiki. Ma tunnistan, et ma ei ole kunagi varem oma elus seda teinud, aga viimastel aastatel olen küll õhtuti mõelnud, et kui kusagil on mingi kõrgem vägi, et ta siis seda pisikest riiki hoiaks ja neid inimesi siin. Sest sõjapidamine ei ole inimühiskonnale eksistentsiaalselt vajalik, aga kahjuks ei oska inimkond kuidagi teisiti…

Kas mul jäi midagi olulist küsimata või sul rääkimata?

Võib-olla see, et surmaga ei tohi hirmutada! Temaga tuleks… kas just sõbraks saada, aga püüda leppida tema kui elu paratamatusega. Võiks öelda, et ega kõik asjad ja olukorrad meie elus ju ei meeldigi meile, aga paljutki pole meie võimuses muuta. Hoida alal aukartust elu ees, elada oma elu võimalikult sisukalt ja mitte unustada neid, kes on elanud enne meid. Väärtustada vanadust, elukogemust… Uus trend meie surmakultuuris on inimese lahkumise puhul tema elu pühitsemine, tema tänamine elatud elu eest. Ja meie elu üks eesmärk võiks ju olla, et elame tõepoolest tänamisväärset elu…

Iris Kivisalu on fotograaf, kes põimib endale omast kerget melanhoolset ja kurblikku maailmatunnetust nii portreedesse, moekunsti, tänavafotograafiasse kui ka dokumentalistikalaadsesse olustikurealismi. Tema stiil on ajatu ning mängib vaataja taju ja meeltega, pannes tugevat rõhku detailidele.