Paljuski teeb Holy Motors värskel plaadil seda, mille poolest nad on juba niigi tuntud. Kokku on segatud isikupärane kokteil Americana’st ja dream pop’ist, kuid see on nii meeldivalt soe ja armas, et mul pole ülemäärase tuttavlikkuse vastu midagi.

★★★★☆

Holy Motors tuli, nägi ja võitis. Nad jõudsid tegutseda Eestis vaid lühikest aega, kuniks Ameerika indie label Wharf Cat nad oma tiiva alla võttis. Tegelikult on see isegi pisut ebareaalne – kamp noori eesti muusikuid teeb hipstervesternidest ja kõiksugu popkultuuri klišeedest inspireeritud muusikat ning satub ise omamoodi American Dream’i. Nad elavad ise läbi just seda unistust: muusika tõi kaasa Holy Motorsi liikmete metamorfoosi ning veidral kombel on nad saanud tegelasteks iseenda loomingus.

Seetõttu pole mul ka mingit probleemi, et „Horse” kõlab kui plaat, millega oleksin justkui varem kohtunud. Siin on kõvasti elemente Mazzy Starilt – eriti just need nakkavad meloodiad! – ja teisteltki unenäopopi ning shoegaze’i legendidelt, aga mis siis? Holy Motors ei ürita ehtida end võõraste sulgedega, vaid vesternid on nende reaalsus, kauboikaabud igapäevane riideese, road movie omamoodi elustiil. Nad on nii häbitult siirad, et ma usun seda kujutluspilti. Võib muidugi olla, et see kõik on lihtsalt mäng ja farss, aga vahet pole, mulle meeldibki mõningaid muinasjutte uskuda.

Aga kas meil on üldse sellist muusikat vaja? Milleks taaselustada ja -toota neid muusikalisi nišše, mis on oma tähtsuse tasahilju minetanud? Vastused neile küsimustele olenevad aga puhtalt kuulajast. Sõltuvalt vaatenurgast võib „Horse” kõlada kui kadunud aegade nostalgia või hoopis punnitatud retroromantika. Mina jään esimese variandi juurde.