Holy Motorsi „Slow Sundown” on sügav ja siiras mõtisklus üksindusest ja üksildusest. Bänd on meisterlik jutuvestja, kes põimib muusikasse hõllandust ja ihalust.

Lauldakse sellest, kuidas kuu vaatab pealt ja päike rõhub, kuidas külmad ööd panevad igatsema. Muusikaga puhutakse elutule sisse eluvaim. Läbivad motiivid on võitlus, alistumine ja läheduse otsing.

Sõnad, mis kirjeldavad sisemaailma häbitult ja enesekriitiliselt, on peidetud mitmekihilise instrumentaali taha. Iga lugu koosneb vaatustest, see läbib teatud etapid, kulmineerub, ent ei apelleeri kuulaja üllatamisele või šokeerimisele, vaid proovib pühendada teda „suuremasse plaani”.

Esmalt pannakse paika rütm ja tonaalsus, tehakse tutvust, tegevusliine tuleb juurde. Siis algab lumm. Kompotti segatakse kurbusemaiku, lugu jõuab puändini ning toimub rahunemine ja vabanemine. Nii moodustub sisuline tervik, mis on algusest lõpuni läbi mõeldud. Toored helid küpsevad albumi jooksul ning kuulaja ja muusiku ehe emotsioon sulavad ühte.

Lugusid ühendavad solisti sume tämber, kumisev kitarr ja sünged mõtted-metafoorid, mis panevad helid elama. See on album, mis sobib saatma õhtust autosõitu langevas vihmas. Holy Motors ei karda massist erineda. Selles muusikas on midagi eriskummalist, mida on keeruline sõnadesse seada, kuid mida iga kuulaja paratamatult tunneb – taoline mäng valguse ja varjuga, vaikuse ja müraga lihtsalt töötab.