Homeshake on olnud alati ekstravertne introvert. Tabanud midagi tänapäeva inimesele liiga omast. Tema eripära indie-skeenes on see, et ta oskab teha tähtsaks selle, mis jääb helide vahele, mitte nende sisse. Tema kaks esimest albumit toimisid väheste vahendite peal, kontseptsiooni lihtsus läks kokku kummalise helipildiga ja tegi selle süsteemi huvitavaks.

Aasta 2017 ja tema käekirjas on sündimas mingit sorti pööre, ja miks ei peaks see rõõmustav olema, kui kunstnik areneb. Ta on muutunud kuulaja jaoks mõistetavamaks. Siiani sahiseb apaatia ja vajadus inimkontakti järele ühes tervikus. Siiani ei ole võimalik vahel sõnadest aru saada, kuid vahepeal saad sa neist liiga hästi aru.

Plaat juhatatakse sisse tervitusega ja lõpetatakse hüvastijätuga – „Fresh Air” on raam, mille sees saab ohutult triivida. Ta puudutab ja paneb sind kaasa õõtsuma, vastupidi tema eelmistele töödele, mis kaldusid isoleerituse, looderlikkuse ja sketšilikkuse varjundisse (mis ei välista üldse seda, et muusika seetõttu hästi kõlab). Seekord on Homeshake liikunud magamistoas kükitamisest kvaliteetsema ja täpsema produktsiooni poole, kinnitades veel rohkem jalga enda väga tugevas nišis. Ei ole loobutud džässilikult painavatest progressioonidest, vaikuse peal mängivatest hatkick-hat-hatsnare-hat-rütmidest, üldpildile dissonantsi andvatest helidest. Ja lisatud on lihakaid sünte, hiphopist imetatud rütme – kõike, mida tänapäeval soovitakse. Minu arust vuhiseb kuskil ka tuul.

Seetõttu on plaadi jõud selles, et „Fresh Air” ei ole totaalne loobumine vanast, vaid pidev balansseerimine eelmise materjali ja uue, enesekindlama ja avatuma suuna vahel. Suur osa on erootiliselt popilik, võimeline kaasa haarama juba palju laiemat auditooriumit ja sulab (kuid mitte vaha kombel) kõrvus.