Metal-muusikat nimetatakse tihtilugu ebaküpseks, lapselikuks žanriks. Kuigi selline väide on omaette võetuna naeruväärselt pisendav, ei saa eitada, et metal-bändid on sageli energilised, mänglevad ning hoiakult nii idealiseerivad kui ka idoliseerivad.

★★★★☆

Nii noore bändi kohta nüüdseks täitsa tiheda diskograafiaga Horror Dance Squad tundub seda lähenemist täielikult omaks võtvat. Selle aasta uues väljalaskes on kõvasti murdeealikku tungi tunduda tõsiseltvõetav ning see väljendub mitut pidi. Ühest küljest on instrumenditöö igati tipp-topp ning tegemist pole kindlasti garaažibändiga. Ka raskelt lammutavad palad omavad selgelt erudiitsuse alget, üritades metalcore’i žanripiirides uidates sisse põimida ka põnevamaid, ootamatuid hetki.

Samas on aga selles toredas värskes energias midagi naljakat, äkki isegi piinlikku. Sarnaselt Arnold Schwarzeneggeri märulifilmide sõpradele soovitamisega on tunne, et kui juba julgeb plaati soovitada, siis paneks igaks juhuks mingi tärni juurde. Asi ei ole kuidagi muusikas eneses – gruuvid tõmbavad jala julgelt tatsuma ning ülimalt dramaatilised vokaalmeloodiad jäävad ajusse kummitama –, vaid hoopis kartuses, et äkki see ei ole ikka tema jaoks. Kuid las siis olla nii, sest lõbusalt urisevad ja venivad hevinoodid toovad oma siiruses naeratuse suule. Ning iga kuulaja, kes on ka pärast millenniumivahetust raskemuusika fänn olnud, saab siit albumilt samalaadse tuju tõstva kogemuse kindlasti kätte (autori jaoks oli selleks momendiks laulu „Happy Face” klouniliku meloodia ja ürgtõsise atmosfääri kombineerimine).