Tean, et ma midagi ei tea. See Sokratese pickup line võib praeguses kontekstis kohatu tunduda. Kui ei tea, siis guugelda. Aga kui Google ei aita?

★★★★★

huerequeque peale pakutakse põhiliselt lindu – Peruu jämejalga. Artisti kohta ei leia aga suurt midagi. Plaadifirma ütleb, et tegemist on rakverelasega, kes resideerib muidu kusagil Euroopas. Aga ehk see polegi oluline.

Viimase kolme aasta sees salvestatud hämaravõitu lo-fi folk dub tundub nagu kojujõudmine. Mitte see kodu, kuhu sa igal õhtul pärast tööd rampväsinuna sisse vajud. Hoopis see tunne, mis tabab vahel teisel pool maakera võõrasse kohta saabudes. Midagi nii-nii omast, nii õiget. See on kruiis sisekariibidesse, kus hinge kude paraneb kaja kaja haaval. Bermuda kolmnurk, kuhu on hubaselt kokku kadunud Kruder & Dorfmeisteri Viini koolkond, Not Not Funi Peaking Lights ja mitmed teised. Aardekaardi leiab huerequeque Bandcampi lehe päisest.

Teine müstika on vokaalisämplid. Kui need üldse on sämplid. Ega ma ju ei tea, võib-olla on artist need ise sisse lugenud. Kust on pärit read, mis kõlavad justkui need oleks mananud seintele meie algupärane kriipar Ülo Kiple? „Teie palgaraamatud / teie vanglad on meie ainukesteks koolideks!” kuulutab pala „phinnuks silmas” kodeeritud poeesia. Või „soonetundja” industriaalne pilvelõhkujamantra: „Teras, alumiinium, klaas / teras, alumiinium, klaas.” See jääb ajukäärus kajama samamoodi nagu „jüriöö baabülonis” hõimubiit või „faasani poja” rituaal. Reisimine ajal, mil reisimine pole võimalik.