Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida. Esimese loo ajal ütled külalistele, et hakkame nüüd liikuma, viimase paiku sikutad juba jopet selga, samal ajal kui saabastega sõber köögis viina lõppu pläskusse valab.

★★★★☆

Meeldib väga, kui tantsumuusikas välditakse üleliigset emotsionaalset laengut. Kuulan just ameerika kognitiivteadlase Marvin Minsky loenguid ja resoneeris väide, et emotsioonid on sisalikele, inimestel neid vaja ei lähe. Inimene vajab tempot ja tümmi ning ei mingeid ebavajalikke detaile oma kõrgema taseme taju ja mõtlemist risustama.

Selle vaimse ruumiga on siinse produktsiooni puhul mega hästi. Maitsekalt hõre, aga mitte tühi, ei nuru paaniliselt tähelepanu, ei ürita ehmatada ega mingeid muid räpaseid trikke kasutada. Puhas ja minimalistlik, heas mõttes. Omaette kunst on kiiresse temposse adekvaatselt toimivat gruuvi mahutada.

Niimoodi ta omaette pladiseb, kiiresti paigalolemise muusika. Lugude kaupa võttes tõi avapauk „Bunyip (Lurker Of Billabong)” natuke Osheyacki vaibi, ilmselt on süüdi tempo ja perkussioonid. Keskmine osa on 90% kummist tehtud ja töötleb kuulaja valmis lõpuloo „XXVII (Sloppy Acid Colosseum Version)” jaoks, mis kannab parimaid eneseabi-house’i traditsioone ja peab meile suurejoonelise motiveeriva loengu. Mingil salapärasel põhjusel on iga loo pealkiri osaliselt sulgudes, nagu vihjaks see suuremale struktuurile või narratiivile.